Kuigi uus Ämblikmehe film päris täitsa uut sisu ei paku, nagu võiks pealkirja järgi arvata, on ometi tegu ühe parema Marveli ja ka tegelikult Ämblikmehe filmiga. Lisaks superkangelasmärulile pakub värske koomiksifilm samaaegselt mõtteainet nii trauma, depressiooni, üksilduse kui ka enda leidmise teemadel.

Selles on näha teatavat trendi, et lisaks täiesti arutu märuli või kõrvalteemana sõpruse/armastuse (mis on muidugi ka siin väga tähtsal kohal) keskendamise, üritatakse Marveli filmides nüüd rohkem vaadata oma tegelaste siseilma, anda neile sügavust, ning teha seda nutikatel viisidel, mis toetaks ka superkangelase žanri ja loojutustamist. Eredam näide sellest "Kõuenoolte" film, kus filmi antagonisti trauma voolas tema seest pärisilma. Nii saavad supervõimed tegelaste sisemiste konfliktide ja taakade metafooriliseks väljenduseks ning võimaluseks filmitegijatel olla sügavam kui keskmine koomiksifilm. Nii ka siin.

Peter Parker ehk Ämblikmees (Tom Holland) ei ole uues filmis enam kleenuke nooruk, vaid kasvanud laiaõlgseks meheks. Ometi peab ta kasvama ka seesmiselt ning jõudma otsuseni, kas ta tahab olla rohkem Peter Parker või Ämblikmees. Filmi tegevustik läheb käima neli aastat pärast eelmise filmi "Pole koduteed" lõppu, mil kogu multiversum unustas Doctor Strange'i loitsu tõttu, kes on Peter Parker. Sel põhjusel on Ämblikmees olnud päris üksildane, suutmata seejuures liikuda edasi oma lähedaste unustusele kaotamisest kui ka oma tädi surmast. Kuid selle kõige kiuste aitab ta endiselt New Yorki kõiksugu pahalaste eest kaitsta ja põhimõtteliselt maadleb selle käigus ühe igipõlise superkangelase murega – kangelane on raske ja üksildane olla.

Seekord peab Ämblikmees leidma lahenduse salapärasele linna tabanud rünnakute lainele, mida orkestreerib tundmatu inimesi kontrolliv jõud. See on küllaltki tavaline madin, kuhu lõpuks kaasatakse ka Hulk ja Punisher ning veel üks ootamatu, kuid fännidele tuttav tegelane, kes MCU-sse astub esmakordselt. Huvitavam osa filmist leiab aset aga neil hetkedel, kui Peter Parker on üksi, hetkedel, kus ta maadleb süü- ja igatsustundega ning muutustega, mis temas selle kõige käigus aset leiavad. Ämblikmees pole vist mitte kunagi olnud nii kurb kui siin, välja arvatud võib-olla Nicolas Cage kehastuses Prime'i platvormi "Spider-Noiris". 

Ja see on tõesti pigem muserdav film, oluliselt on tagasi keeratud see värviküllus, mis Marveli filmidele muidu omane, nii et domineerivad just hallid ja tuhmad toonid ning meeleolud. Ja seni kuni Peter Parker ei ole lahendanud ära taakasi ja muresid enda sees, ei ole lasknud endal paraneda ega areneda, ei ole ta võimeline ka Ämblikmehena enda täit potentsiaali täitma. See on päris lihtne paralleel, kuid hästi tehtud ja muudab filmi sel viisil lihtsalt nii palju rohkem tähenduslikumaks. "Täitsa uus päev" on seeläbi üllatavalt puudutav ja siiras.

Päris puhta lehena on filmi ilmselt siiski pigem keeruline vaatama minna ja tuttavaks peaks end tegema vähemalt eelnevate Ämblikmehe filmidega. Endiselt eeldatakse, et sa midagi Marveli universumi seisust tead, kuigi seda üritatakse korvata arvukate flashback'ide abiga. Laias laastus on tegevustik ja loomaailma ulatus aga küllaltki kokku koondatud ning kaalul ei ole kõigi universumite ja teda täitvate tegelaste saatus. Vaid võib-olla korraks tekib tunne, et sa vaatad järjekordset Marveli tsitaadipornot, kus juba eksisteerivat sisu taaspakendatakse ikka uuesti ja uuesti ning samal ajal pannakse proovile, kas sa oled ikka 10 aastat tagasi vaadanud näiteks näiteks sarja "Punisher". Pigem on oldud aga tagasihoidlikud sellel tasandil.

Punisheri rollis särab sellegipoolest Jon Bernthal, kes teeb järskude kommetega mehest ometi meeldiva ja muhelema paneva tegelase, kellega Peteril armas vennastumine aset leiab. Ja muidugi saab kiita ka Tom Hollandit, kes tundub, et on samamoodi nagu Peter Parker lõpuks suureks kasvanud ja teeb ühe Ämblikmehe filmi kohta üllatavalt küpse rolli ja näitab sügavust.

Ämblikmees võitleb filmis pikalt eelkõige iseendaga, tahtmata kasvada, ning hoiab kinni olnust ja kaotatust. Kui ta aga lõpuks lahti laseb ja üritab edasi elada, on see ilus hetk ja tähendust täis. "Täitsa uus päev" tegeleb küll kohati igipõliste ja universaalsete teemadega, kuid teeb seda enda žanri piirides hästi ning veenvalt. Peavoolu superkangelasžanrile tuleb see kindlasti ainult kasuks.