Edetabel. Filmiaasta 2020

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Tenet Autor/allikas: CAP / Scanpix

Vaatamata keerulisele koroona-aastale jätkame ka tänavu filmiaasta ülevaatega, kuhu koondasime 34 filmikriitiku ja -spetsialisti edetabelid või kokkuvõtted 2020. aasta parimatest filmidest. Valikusse võisid mahtuda ka eelmise aasta linateosed, mis siinmail esilinastusid alles tänavu, või siis filmid, mis sel aastal vaid festivalidel vaatajate ette jõudnud.

Põhjalikku kokkuvõtet, kui palju täpselt mingeid filme nimetati, tegema ei hakka, aga üks on kindel: aasta kõige populaarsem film on Christopher Nolani "Tenet", mis mahtus enam kui pooltesse tabelitesse. Kodumaistest filmidest oli enim mainitud Veiko Õunpuu "Viimaseid", välismaistest linateostest toodi kõige enam välja Andrei Kontšalovski "Kallid seltsimehed!" ja Thomas Vinterbergi "Järgmine ring".

Rohkelt mainimisi kogusid ka tänavune üllatuskomöödia "Palm Springs", ajastudraama "Põleva tütarlapse portree", festivalihitt "Nomaadimaa", Roy Anderssoni "Lõputusest". Ootamatult tõusis esile ka PÖFF-il linastunud Kasahstani film "Ulbolsõn - üksi kõigi vastu".

Ivar Murd
Kino Sõpruse tegevjuht

1. "Fred Jüssi. Olemise ilu"

Kompromissitu stiilipuhas film. Selliseid võiks rohkem olla.

2. "Mandibles"

Kahju ainult, et see film pikem pole.

3. "Viimased"

"Õhus on tundra armastust!" – lugesin seda lauset pikalt valesti, et õhus on tunda armastust. Kui sain teada, et hoopis "tundra", muutus film veel paremaks.

4. "Martin Eden"

See film poeb kusagile sügavale hinge ja jääbki sinna pesitsema. Uskumatult ilus.

5. "Igavene valgus / Lux Aeterna"

Heavy metal.

"Igavene valgus" ("Lux Aeterna") Autor/allikas: Kaader filmist

6. "Mank"

Hea Fincher otse koju.

7. "Lõputusest"

Elu on absurdne. See film ka. Meeldib.

8. "Class Action Park"

Lõbus tagasivaade lihtsamasse aega. Haarab kaasa ja sikutab ameerika mägedest alla.

9. "The Metamorphosis of Birds"

Julge käekirjaga kunstifilm. Kohati veidi Zara Home, sellegipoolest mõnus värviplahvatus sügisesse.

10. "Capital in the Twenty-First Century"

See peaks koolides kohustuslik vaatamine olema.

11. "Õiglus"

Eesti underground-kinol on uus särav täht. Ootan järge.

Tristan Priimägi
filmikriitik

Panin tabelisse 2020. aasta filmid ja need 2019. aasta omad, mida õnnestus alles tänavu näha.

 1. "DAU. Degeneratsioon" (Venemaa 2020, Ilja Hržanovski)

Tänavuse filmiaasta vast kõige huvitavam nähtus on nn. DAU Projekt, mis on nii kummaline, et selle kirjeldamist ei oskagi kuskilt alustada. Selle filmimine algas 15 aastat tagasi ja oli algselt mõeldud vene füüsiku ja tuumateadlase Lev Landau portreefilmina.

Hržanovski valmistas ette äärmiselt detailitruu nõukogude eksperimentaalse teaduslaborikompleksi, kus sajad näitlejad (statiste osales projektis isegi enam kui 10 000) elasid ööpäevaringselt rollis, muutudes oma tegelaskujudeks, seda enam, et nende tegelased kandsid nende endiga samu nimesid. Kõigest sellest filmiti üles vaid kaduvväike osa, umbes 700 tundi materjali, muul ajal lihtsalt teeseldi teaduskeskust. Ööd ja päevad. Aastaid.

Lõpuks monteeriti materjalist kokku 13 täispikka filmi, mis tänavu kõik ka avalikuks tehti. Lisaks valmis ka üks minisari ja kolm sellist on veel tulemas järgmisel aastal. Vähemalt.

Lihtne on DAU'st vaimustuda ka juba legendi põhjal, aga sarja arvatav raskuspunkt, üle kuue tunni vältav "DAU. Degeneratsioon" on täiesti rabav teos ja minu jaoks ka aasta parim film.  Realistliku argielu kujutamise foonil näidatakse nõukogudeaegseid võimusuhteid, nii professionaalseid kui seksuaalseid, valgustatakse kommunistliku ideoloogia mehhanisme ja retoorikat, esitatakse väga huvitavaid teooriaid – episood NSV Liidu tulevikuvisioonist (toimumisaastast 1968 kuni aastani 2020) võtab täiesti karbi lahti – näidatakse levivat alkoholismi ja pohhuismi ning pead tõstvat natsionalismi, mille viljad on tänaseks enam kui küpsed.

Tont teab, kas siinne teaduslik osa on asjalik või rosolje, aga igatahes on see väga intrigeeriv. Kogu mängu on siin aga juhitud nii, et on lihtne mõista totalitaarse süsteemi põhimõtteid ja, oh õudust, neist on võimalik ka aru saada kui lõppeesmärk on piisavalt suur. Nii suur, et kõik muu peab hävinema.

2. "Ulbolsõn - üksi kõigi vastu", rež: Adilhan Jeržanov

Adilhan Jeržanov on nn Kasahhi partisanikino juhtfiguur. Seltskond filmitegijaid on seal olude sunnil otsustanud teha filme ilma riikliku toeta ja tundub, et nende puhul on see piirang tõeline õnnistus.

"Ulbolsõn" on Jeržanovile omases deadpan-komöödia stiilis lugu pruudiröövist ja sellega kaasnevast jamast, kui pruudi õde üritab sündmustele aisana vastu astuda. Absurditeaterlik lähenemine annaks justkui võimaluse asja üle naerda, aga selle taha on ära peidetud väga tõsine ühiskonnakriitiline kommentaar traditsioonide ja korruptsiooni aadressil. Ja kui mõned stseenid on vahel ühtäkki tõsised, rabavad need täielikult (kui üks noor naisterahvas hakkab rääkima ümber "Home Alone'i", aga jõuab enda peksmiseni).

"Ulbolsõn - üksi kõigi vastu" Autor/allikas: Kaader filmist

Ta on siin tõelises Godardi vaimus ehitanud koloriidi põhivärvidele ja läheb sellega täiesti maksimumini välja: eredad sinised, punased ja kollased värvitoonid annavad aktsenti enamustele kaadritele. Kuna "Ulbolsõnis" on primaarvärvide fooniks enamasti valge lumi, on visuaal väga rabav. Üks tänavusi suuri elamusi.

Veelgi muljetavaldavam, et Jeržanov on tänavu mu isiklikus tabelis lausa kahe filmiga...

3. "Suveniir" ("The Souvenir"), rež: Joanna Hogg

Kõigi asjalike kriitikute tabelis juba eelmisel aastal (ja tihti päris tipus), aga kuna Eesti levisse tuli see tänavu kümne seansiga Sõprusse täiesti nagu välk selgest taevast, pole mul kahju teda siin parimate hulgas hinnata.

"Suveniir" on inimeseks kujunemise meenutus ajast, kui Hogg veel üliõpilane oli. Tema alter ego Julie, Tilda Swintoni tütar nii ekraanil kui päriselt (Honor Swynton Byrne), satub kummalisse suhtesse ühe pisut vanema sarmika mehega, kellel on kapis heade ülikondade kõrval ka elujõuline luukere või paar.

See film ilmselt ajab närvi nii mõnegi, sest see on sõjakuulutamine narratiivse sündmustiku orjuses vintsklevatele filmidele, kus kohustus kogu aeg midagi teha mõjub kergelt higilõhnaliselt. Siin ei toimu mitte midagi, aga kui asjasse sisse minna, hakkavad nüansid nii peenelt mängima, justkui kogeks midagi maagilist: klassiühiskonnakriitika, Thatcheri Inglismaa kommentaar, võimunäitamise ja maskuliinsuse kujutamine väga diskreetsel moel. Visuaalis kasutab mingeid üsna juhuslikke ja katkendlikke unenäolisi vaheplaane ja muusika on vali ning valitud, kui veel veatust stiilist rääkida. Tõeline kriitikute film.

4. "Never Rarely Sometimes Always", rež: Eliza Pittman

"Suveniirile" mõneti sarnane film, sest kasutab samuti realistlikku esteetikat ja pigem peent pintslit kui paksu värvi, ilma liialt üle selgitamata. Siin on peategelasteks kaks väikelinnast pärit töölisklassi teismelist tüdrukut, kes asuvad kuskilt Pennsylvania kolkast teele New Yorki, et vabaneda ühe tüdruku soovimatust rasedusest.

Väga peenetundeliselt tehtud film kasvuea meeletust ebakindlusest, elukogenematusest ja keerulistest valikutest, mille langetamisel tuleb ikkagi kokkuvõttes vaid iseend usaldada. Berlinale Hõbekaru Eliza Pittmanile parima lavastajatöö eest. USA indie oma parimal kujul.

5. "Kallid seltsimehed!" ("Дорогие товарищи"), rež: Andrei Kontšalovski

Kontšalovski perekond on tõeline skulptuuripark: isa Sergei Mihhalkov on üks kuulsamaid nõukogude lastekirjanikke ning nii NSV liidu kui Venemaa hümni sõnade autor; mees, kes on saanud mõlema riigikorra aja ordeneid, ja see ütleb nii mõndagi. Vend Nikita Mihhalkov on üks vene tunnustatumaid režissööre, kes... jah, just, on suutnud püsida soosingus nii nõukogude kui Putini ajajärgul.

Arusaadav, et Kontšalovski on pidanud lausa kahest varjust välja hüppama, ja eks vend on end seni lavastajana paremini realiseerinud. Nüüd aga astub Kontšalovski talle jõuliselt kandadele, tehes 82-aastasena oma karjääri parima filmi Novotšerkasskis 1962. aastal vägivaldselt maha surutud streigist.

Lugu räägitakse läbi veendunud kommunisti, naispeaosalise Ludmilla silmade, kes leiab end vastakast situatsioonist, kui mässu käigus läheb kaduma ta tütar. Ludmillat mängib fantastiliselt Kontšalovski (viies) abikaasa Julia Võssotskaja, kes on mehe filmidest ennegi silma jäänud ("Hullumaja", 2002). Huvitav, et Võssotskaja on ka ise Novotšerkassis sündinud, kümmekond aastat pärast sealset verevalamist. Väga lihtne ja mõjuv mustvalge teos.

6. "DAU. Nataša", rež: Ilja Hržanovski

"Degeneratsiooniga" võrreldes mõjub selge looliini ja "vaid" kahe ja veerandtunnise pikkusega "Nataša" nagu üks pikemat sorti stseen. Nataša töötab DAU kohvikus ettekandjana ja naudib neid privileege, mille osaliseks said kõik, kelle käes oli toona kotletisahtli võti. Kui aga eluõnne muudkui otsiv ja otsiv Nataša satub voodit jagama gastroleeriva prantsuse teadlasega, siis satub ta KGB huviorbiiti ja selle tähelepanu alt tal enam lihtsalt pääseda pole võimalik.

Nii "Degeneratsioonis" kui siin mängib KGB ohvitseri äärmiselt meeldejäävalt Vladimir Ažeppo (oma nime all nagu DAU-maailmas kombeks) – brutaalne, intelligentne, süsteemne pobeditel, kes tunneb oma tumeda tšekistimineviku üle uhkust, aga väljendab ka mõningat kahetsust, et pidi nii minema ja neid tegusid tegema. Tänaseks on ta juba surnud, nagu ka professor Blinovi osatäitja, kui tiitreid uskuda. 15-aastase võtteperioodi puhul pole midagi imestada.

DAU filmides ei ilustata midagi: seks on simuleerimata, piinamistseenid rasked vaadata. Juba oli vahepeal meelest läinud, kui turvaliseks filmid erinevate ettekirjutuste tõttu läinud on. Loomulikult on Hržanovskit süüdistatud ka kõiges ülekohtus ja ilmselt osalt põhjendatult, aga kui tulemus on selline, siis võiks keskpärasus sammu tagasi võtta ja peeglisse vaadata.

Veel vene peresuhetest: Hržanovski isa on filmitegija Andrei Hržanovski, keda võisid mõned kohata Ülo Soosteri dokfilmis. Hržanovski seenior oli Soosteri lähedane sõber ja mehed lavastasid koos isegi multifilmi "Klaasist harmoonikum" (1968).

7. "Teenrid" ("Sluzobníci"), rež: Ivan Ostrochovsky

Sattusin autoriga jagama üht filmifestivali žüriid, siis mõtlesin, et vaatan viisakusest ära ka tema uue filmi, sest eelmistega olin juba tuttav ("Koza", "Sametterroristid"). "Teenrid" aga rabas mu korralikult jalust: tõeline tour de force nii temaatika kui visuaali osas.

Kirjutasin PÖFFi blogis:

"Teenrid" on lugu katoliku kiriku ja Tšehhoslovakkia kommunistliku režiimi kokkupõrkest kirikukoolis, kus kahel peategelasel tuleb otsustada, kas ühineda põrandaaluse vastupanuliikumisega või teha võimudega koostööd. Erakordselt ilusa pildiga film meenutab teemalt (ja ilmselt ka mustvalge pildi tõttu) Pawlikowski "Idat", aga ei jää sellele palju alla.

Taamal tegutseb selline organisatsioon nagu Pacem in Terris, 1971. aastal režiimi loodud religioosne organisatsioon, mille eesmärgiks oli kirikuinstitutsiooni kontrollida, jälgida ja vajadusel lõhestada. Rumeenia staar Vlad Ivanov teeb Tšehhoslovakkia salapolitsei StB agendi Dr. Ivanina talle iseloomulikult kõheda ja suurepärase rolli. Meistriteos, mis siin ikka pikalt rääkida.

8. "Lõputusest" ("Om det oändliga"), rež: Roy Andersson

Tõelise kunstnikuna on Roy Andersson lihvinud oma stiili järjest peenemaks, kuni tekib ta viimase teose põhjal õigustatud küsimus, mis on üldse järele jäänud?

Kadunud on humoorikus, mis on tema puhul alati olnud lihtne viis ta filmidele ligi pääseda. Kadunud on ka narratiivne tung filmide lühilugusid (sest kõik ta klassikalised filmid on ju lühisketšide kogumikud) puänteerida, mis oli ilmselt osalt tema reklaamikarjääri rudiment. Järele jäävad vaid elu tõsiasjade kalbed konstanteeringud, millel pole tegelikult ei algust, lõppu ega eriti struktuurigi. Ja lõppkokkuvõttes pole mingit vahet, sest kõik on niikuinii mõttetu.

"Lõputusest" Autor/allikas: Kaader filmist

Meisterlik näide filmiesteetika taandamisest ainult hädavajalikule. Anderssoni sõnul on ta tegelaste groteskselt laibalik valge grimm filmist-filmi järjest paksem, sest nad kaugenevad pidevalt elust ja elulisusest. Aga mis ma jahun, ega ma sest filmist ikka paremini oska rääkida kui Andrei Liimets Sirbis.

9. "Vitalina Varela", rež: Pedro Costa

Guardiani esikriitiku Peter Bradshaw' sõnul hakkab Pedro Costa nime kuuldes silm tõmblema ka neil kriitikutel, kes muidu suudavad enda väitel Bela Tarri filmidest rõõmu tunda. Mis ma oskan öelda: Guardiani sööklas peaks paksemat putru pakkuma, et filmirahval pilt nii kergelt virvendama ei hakkaks, sest Pedro Costa on ikka tõeline meister.

Vitalina Varela nimeline naine saabub Cabo Verdest Portugali, et leida sealsest mahakäinud Fontainhasi slummist märke oma kolm päeva varem surnud abikaasa salaelust, sest mees läks 25 aastat tagasi Lissaboni tööle ja ei jõudnudki enam kunagi tagasi. Oma nime all üles astuvat peategelast (kas see on tema enda lugu?) võis näha ka Costa eelmises filmis "Hobuseraha" (2014), ja ka meespeategelane Ventura uitab oma nime all ühest Costa filmist teise.

Pedro Costa filmid on tõeline 100% hardcore arthouse (või isegi artcore hardhouse). Tema tempo pole mitte lihtsalt aeglane, vaid ta filmid meenutavad juba fotograafiat: liikumine on napp ja mõõdetud, iga kaader puhas ilu. Costa on võtnud kogu filmi üles öösel ja seda valgustanud väga huvitavalt, nii et tihti on tegelastel pool nägu varjus, ja toonideks vaid erinevad kuldpruunid varjundid. Fotograafiat meenutab ka see, et ta kasutab palju tekstuure ja kaadrikompositsioon on ka enamasti väga täpselt läbi mõeldud.

Siin on mees, kes ajab täie meelekindlusega oma asja ja selline suhtumine ning sellised filmid on alati kõrget hinnet väärt.

10. "1917", rež: Sam Mendes

Mulle ei tohiks see nii meeldida – järjekordne suure eelarvega sõjafilm koledustest meeste maailmas –, aga Sam Mendese "1917" on ikka minu meelest meistriteos. Siin on kõvasti möllu, aga mis veel hullem, pahaendelist vaikust, mille saatel rullivad lahti apokalüptilised lahingumaastikud, kus kas on juba midagi hirmsat juhtunud või kohe-kohe juhtumas. Siin valitseb juhus, ja see juhuslikkus on hirmsam kui igasugune planeerimine.

Maailma ühe parema operaatori Roger Deakinsi kaameratöö on seekord lahendatud täiesti hüpnotiseerivalt, kuna kõik lõiked on nii ära peidetud, et jääb mulje ühe võttena üles võetud filmist. Mendese sõnul oli lühim kaader 39 sekundit pikk, pikim aga 8 ja pool minutit. Filmilikkust on siin rohkem kui üheks vaatamiskorraks.

11. "La llorona", rež: Jayro Bustamante

"La llorona" tähendab siin kaht asja: esiteks mütoloogilist koletist, "nutvat naist", kes leinab oma uppunud lapsi, ja peredest lapsi varastades uputab ka neid; ja teiseks üht paljudest asulatest Guatemala kaardil, kus viidi läbi indiaani vähemusrahvaste genotsiidi vabandusega, et nood aitavad geriljasid. La llorona külas mõrvas armee 1981. aastal hulga rahulikke tsiviilelanikke.

"La llorona" paneb need kaks lugu kokku, kui veresauna eest vastutava (ja kohtu all oleva) kindrali majja saabub tööle noor teenijanna, kelle juures on midagi kummalist. Kindrali prototüübiks on ilmselt Guatemala president (1982-1983) ja armeekindral Efrain Rios Montt, kes oli Reagani ja CIA käpik, mitmete indiaanlaste massitapmise algataja ja 2012. aastal esimene sõjakuritegude eest Guatemalas kohtu alla antud riigipea.

"La llorona" võtab riigi valulise mineviku ja seob selle kohaliku mütoloogiaga, nii et film toimib väga hästi mõlemal tasandil ja sünergiliselt. Guatemala kõigi aegade kolmas Oscarile esitatud film.

12. "50 või 2 vaala kohtuvad rannal" ("50 o Dos Ballenas se Encuentran en la Playa"), rež: Jorge Cuchi

Filmi inspiratsiooniks on 2016. aastal avalikkuse ette jõudnud nn Sinivaala väljakutse – mäng, kus tundmatu initsiaator annab teismelistele sõnumite teel erinevaid ja järjest ohtlikumaid ülesandeid, mille lõppeesmärgiks on viia noored enesetapuni.

Filmi põhineb väidetavalt Mehhikos tõesti toimunud sündmustel, kui Sinivaala mängu käigus leiavad teineteist noormees ja neiu, kes mängu koos jätkavad. Film võiks olla asjatu emo (sõna, mida filmis ka korduvalt kasutatakse), ja veidi konarliku ja aeglase alguse põhjal poleks ka justkui põhjust enamat oodata, aga vaikselt leiab oma rütmi nii noor armastus kui meie süvenev lähedus tegelastesse. Filmi lõppvaatus, täpsemalt umbes viimased pool tundi, on ikka märkimisväärselt tugev. Kohati on päris huvitavalt kasutatud kaheks jagatud ekraani.

Kohati väga raske vaatamine, aga tasub vaeva.

13. "Kollane kass" ("Sary mysyq"), rež: Adilhan Jeržanov

Teine Jeržanovi film tabelis. "Kollases kassis" näidatakse ülilavastuslikus, täpseks mõõdetud misanstseenidega filmis kohaliku ühiskonnakorralduse ebaõiglust läbi absurdihuumori. Lokkab korruptsioon ja peategelasel Kermekil ei jää muud üle kui kogu ümbritseva süsteemi vastu sõtta minna. Kermek tahab ehitada kino ja näitleb vabadel hetkedel stseene Jean-Pierre Melville'i "Samuraist", nii et pole temas raske näha filmitegijat ennast, kes üritab kõige kiuste kuidagi teha kunsti ja jääda iseendaks. Väga võimas töö, mida on keeruline kirjeldada.

14. "Piimahambad" ("Babyteeth"), rež: Shannon Murphy

Austraalia indie depressioonist ja teismeeast. Super näitlejaansambel (Eliza Scanlen, Toby Wallace, Ben Mendelsohn, Essie Davis), lahe psühhedeelne filmikeel, sundimatu käsikiri, emotsionaalselt tugev ja tasakaalustatud.

15. "Põleva tütarlapse portree" ("Portrait de la jeune fille en feu"), rež: Celine Sciamma

Sellest on palju kirjutatud, aga ega film seepärast kehvem pole. Klassikalise kostüümidraama varjus kujutatud naissuhe 18. sajandil, visuaalse keele poolel abiks maalikunstiesteetika, kuna sisu keerleb maali ümber, mille ühele aadlineiule võlts-seltsidaamiks saadetud maalikunstnik oma perenaisest tegema peab, aga siis hoopis ära armub.

"Põleva tütarlapse portree" Autor/allikas: Kaader filmist

16. "Mõjuvõim ("Influence") rež-id: Dianna Neille, Richard Poplak

Raju dokk PR-firma Bell Pottinger tõusust ja langusest. Firma juht lord Tim Bell räägib rabava avameelsusega oma tegudest kurjuse telge spinndoktorina, klientide hulgas Thatcher, Pinochet, vene oligarhid, Lõuna-Aafrika aparteidijuhid jne.

17. "Bula", rež: Boris Baum

"Bula" ajab esialgu juhtme täiesti kokku. Esimesed pool tundi on ülihektiline rabelemine, totaalne ülemäng ja naeruväärsena mõjuv segadus, mida vaadates tuleb võidelda tungiva sooviga asi kinni panna. Peategelane on üks perekonnas represseeritud sihitu noormees ja teda ümbritsev friikide galerii, perekond, koolikaaslased jms.

Siis aga läheb noormees koos oma tüütult friigi onuga Brasiiliasse ära tooma ta hukkunud isa surnukeha ja Brasiilias toimuv osa tõmbab juba hoo maha, pannes kaks reisimeest ekslema kuskil favelade siseõuedes, elektrilise neoonvalguse käes. Midagi läheb nagu paika. Ja kui lõpuks jõutakse välja üksikule saarele, kus ta isa on loonud dementsetele omamoodi raviparadiisi nimega "Hesperia", läheb film eriti heaks ja võtab omaks sellise klassikalise Lõuna-Ameerika metafüüsilise kulgemise rütmi.

Kuidas saab nii filmi teha? Mõju on igatahes võimas ja filmi algsed pealtnäha miinused hakkavad mängima selle kasuks. Terav kommentaar neokolonialismi aadressil ja südamlik poolehoiuavaldus arhailisemale elustiilile üle urbanismi.

18. "Tühermaa" ("Dashte khamoush"), rež: Ahmed Bahrami

Vana hea Iraan. Mustvalge ja depressiivne, aga mitte ainult. Ühe tellisevabriku aeglaest hääbumisest rääkiva filmi esimeses pooles on kasutatud väga huvitavalt kordust, üht ja sama koosolekustseeni näidatakse viie erineva nurga alt, iga kord suumitakse stseeni lõpus eri tegelasele, kelle rakursist mängitakse läbi korduv stseenide rida. Kohati on plaanid identsed, siis pisut erinevad, sama dialoogiga. Väga lahe lähenemine, aga kahjuks heidetakse see mingil hetkel kõrvale, et keskenduda loojutustamisele. Oleks võinud olla 9-10 punkti film muidu, aga endiselt puhas cinema. Festival, arthouse, suur lina.

Tänavu Veneetsia Orizzonti võit (sama preemia, mille sai "Sügisball) ja filmikriitikute FIPRESCI preemia.

19. "Lux Aeterna", rež: Gaspar Noe

Noe seni viimane film on nagu hingetõmbehetk päris filmide vahel, ja eks Noé võib tõesti tabelisse sattuda ka siis, kui ta hinge tõmbab. Alla tunni pikkune "Lux aeterna" on psühhedeelne austusavaldus filmitegemise suurele kunstile, kus maagia sünnib tihti tegijatest täiesti sõltumatult. Vintage Noé: stroboskoobid, neoonvalgus, vali muusika, kordused, kummimees Benoît Debie ussina vonklev kaameratöö, röökimine ja anarhia. Mingis mõttes oleme me seda juba näinud, aga proovige te mulle väita, et siit mitmed kaadrid igavesti meelde ei jää.

20. "Possessor", rež: Brandon Cronenberg

Nagu isa, nõnda poeg. Brandon teeb täpselt Davidi moodi filme, aga ka mitte halvasti. Seos isaga on siin ilmne, eriti filmiga "Existenz", mille meenutuseks on nii filmi üldine teema, korra kasutusel oleva isetehtud püstoli disain kui Jennifer Jason Leigh.

See lugu kehasid üle võtvast variorganisatsioonist suudab esile manada sarnase lootusetu melanhoolia õhustiku eksinud identiteedi teemadel nagu ka "Blade Runner" ja "Ghost in the Shell". Kõik jääb vastamata, ei ole mugavaid lahendusi. Iseenda eest pole võimalik põgeneda ka teise inimese kehasse. Andrea Riseborough on peaosas kah jälle lihtsalt nii hea.

Kaspar Viilup
kultuurikriitik

1. "Queen & Slim", rež: Melina Matsoukas

Ma ei tea, kuidas Melina Matsoukas sellega hakkama sai, aga "Queen & Slim" on korraga valus portree politseivägivallast Ameerikas, parimas mõttes "Bonnie & Clyde'i" vaimus road movie ning muinasjutuline armastuslugu. Ilus ja vajalik linateos, oleks vaid nii liigutavaid filme rohkem.

2. "Biidid" ("Beats"), rež: Brian Welsh

Briti 1990. aastate tantsumuusikast ja noortekultuurist rääkiv "Biidid" on imeline ajastuportree, milles iga element on paigas: väga täpselt valitud soundtrack, mustvalge pildikeel ja lummavad peategelased, kes mõjuvad kui reaalsed jorsid Briti töölisklassist. Uskumatu, aga "Biitide" reaalsus – ööelu on ebaseaduslik – jõudis 2020. aastal kogu maailmas kätte.

3. "Džentelmenid" ("The Gentleman"), rež: Guy Ritchie

Kas see on Guy Ritchie parim film? Kindlasti mitte, aga "Džentelmenides" vaatab Ritchie tagasi senisele karjäärile ja peenhäälestab oma krimikomöödia mudelit nii, et see sobitub igati tänasesse päeva. Hoogne ja lõbus, tabav ja põnev, lisaks irvitab Ritchie mõnuga moodsa Briti ühiskonna üle. Parim võimalik meelelahutus.

4. "Da 5 Bloods", rež: Spike Lee

Spike Lee karjäär on käinud viimasel ajal üles-alla ("Blackkklansman" oli muidugi täielik õnnestumine!), kuid Netflixis linastunud "Da 5 Bloodsiga" keerab ta kõik nupud põhja. See on parimas mõttes rosolje: tarantinolik hüpevägivald kohtub julesverneliku klassikalise seiklusjutuga, see kõik on aga tõstetud veel Vietnami sõja veteranide konteksti.

5. "Järgmine ring" ("Druk"), rež: Thomas Vinterberg

Thomas Vinterberg näitab "Järgmise ringiga", kuidas teha läbi ja lõhki vastuolulist filmi: see on korraga ülistuslaul alkoholile ning tragikoomiline hoiatuslugu alkoholismist. Mis oleks, kui kari Taani õpetajad hakkab arvama, et pidevalt täis olles läheb nende elu paremaks? Kogu selle veidra alkojandi keskel on parimas vormis Mads Mikkelsen.

"Järgmine ring" ("Druk") Autor/allikas: Kaader filmist

6. "Valge, valge päev" ("Hvitur, Hvitur Dagur"), rež: Hlynur Palmason

Salamahti Eesti kinodes läbi jooksnud Islandi film "Valge, valge päev" on kahtlemata üks selle aasta autorikino pärle. Mees avastab pärast oma naise traagilist hukkumist, et abikaasa pettis teda. Maagilis-muinasjutuline Islandi maastik loob konteksti sellele eksistentsiaalsele rännakule, kus Ingvar Sigurdssoni kehastatud Ingimunduri murdmatu välisilme hakkab vaikselt mõranema.

7. "Viimased", rež: Veiko Õunpuu

Veiko Õunpuu tegi moodsa vesterni, mis murrab žanritraditsioone ja lisab sinna ootamatuid lisakihte. Ühelt poolt tabav portree kapitalismist ja ahnusest, teisest küljest geniaalne soomlaslik komöödia. Filmis on hetki, mis on lihtsalt nii perfektsed, et võtavad õhku ahmima. Suurepärane roll Tommi Korpelalt, lisaks on äge näha Pääru Oja kehastamas justkui omamoodi tõmmist Winding Refni "Drive'i" peakangelasest.

8. "Langemine" ("Falling"), rež: Viggo Mortensen

Viggo Mortenseni lavastajadebüüt "Langemine" on erakordselt julge film: pealtnäha klassikalist perekonna lugu hoiab tegelikult koos (või oleks õigem öelda murrab laiali?) filmilegendi Lance Henrikseni kehastatud vanaisa, kes käitub nagu tänamatu tõbras. Ropendab ja sõimab, mõnitab ja halvustab. Sellest kõigest koorub aga välja erakordselt aus ja intiimne lugu jäägitust armastusest.

9. "Koerad ei kanna pükse" ("Koirat eivät käytä housuja"), rež: Jukka-Pekka Valkeapää

Kui üldiselt tunneme Soome filme eluterve huumori või ka tugeva eneseiroonia poolest, siis "Koerad ei kanna pükse" on üllatavalt uudne lähenemine soomlase identiteedile. Lugu ühest introvertsest Soome mehest, kes saab leinast üle ootamatul moel – sadomaso klubis dominatrix'i käe all. Tuleb aga rõhutada, et "Koerad ei kanna pükse" pole mitte portree sadomaso maailmast, vaid ennekõike inimlik lugu armastusest ja lootusest. Kindlasti ka üks selle aasta ilusamaid filme.

10. "Maffiareetur" ("Il Traditore"), rež: Marco Bellocchio

Minu arust põhjendamatult alahinnatud film. Marco Bellocchio tõupuhas maffiafilm on nii stiilne ja äge, et tekib isegi tahtmine sellises allilmas elada. Praegusel ajal tehakse piinlikult vähe sedalaadi köitvaid maffiafilme...

11. "Uncut Gems", rež-id: Benny Safdie, Josh Safdie

Kinnitus sellest, kui häid filme Netflix endale haarata suudab. Mõtteline järjelugu vendade Safdiede eelmisele linaloole "Good Time", antud juhul on keskmes luuserist juveeliärikas, keda kehastab oma elu parimas rollis Adam Sandler.

12. "Palm Springs", rež: Max Barbakow

Täiesti ootamatust kohast ilmus selle aasta parim komöödia. "Groundhog Day" järjekordne variatsioon, mis võtab aga romantilise komöödia mudeli üksipulgi lahti ja toob esile kõik selle žanri (seni ehk varjatud?) tugevused.

"Palm Springs" 

13. "Nähtamatu mees" ("The Invisible Man"), rež: Leigh Whannell

Äkki ei olegi Universali filmistuudio unistus uuest klassikaliste õuduskangelaste frantsiisist veel täiesti surnud? Leigh Whanneli "Nähtamatu mees" on suurepärane moodne õudusfilm, mis töötab samas ka valusa portreena lähisuhtevägivallast.

14. "On the Rocks", rež: Sofia Coppola

Sofia Coppola tegi filmi, mis on pealtnäha nii lihtne ja tühine, et ajab lausa naerma. Samas on see selline Woody Allen film, mida vanameister enam ise ei tee. Võib vist kahtlemata öelda, et Bill Murray teeb 70-aastaselt ka ühe oma karjääri säravaima rolli. Südantsoojendav film, mis näitab, et Apple TV+ ei ole veel täiesti lootusetu platvorm.

15. "Host", rež: Rob Savage

Ilmselt selle aasta kõige suurem üllatus. Alla tunni aja kestev õuduslugu, mis on valminud kõige rangematele koroonapiirangutele vaatamata. Uskumatult täpne produktsioon ja lihtsalt vastikult kõhe film, mis tõestab, kuivõrd väheste vahenditega saab head filmi teha.

16. "His House", rež: Remi Weekes

Kui möödunud aastal oli üks tähelepanuväärsemaid pagulastest rääkivaid filme Mati Diopi Cannes'i grand prix võitnud "Atlantics", siis tänavu teeb sama "His House". Film keerab ühe pagulasperekonna elu Suurbritannias omamoodi õudusfilmilikuks luupainajaks. Näide sellest, kuidas läbi žanrifilmi saab rääkida tõeliselt olulisi lugusid.

17. "Pesa" ("The Nest"), rež: Sean Durkin

Esialgu ei pööranud sellele filmile mingit tähelepanu, kuid seda suurem oli üllatus, kui lõpuks ikkagi ette võtsin. Uusrikastest pole ka Eestis puudust ning "Pesa" võiks olla neile õpikunäide, mis võib juhtuda siis, kui ilus fassaad puruneb. Kammerdraama, mille all keeb tõeliselt tuline katel. Jude Law teeb filmis vapustava rolli.

18. "Save Yourselves", rež-id: Alex Huston Fischer, Eleanor Wilson

Imepisike Ameerika indie-ulmefilm, mis räägib pealtnäha klassikalise loo: kaks noort lähevad maamajja ning nende teadmata võtavad maailma üle kollid. Klišeed on aga enda kasuks pööratud ning sellest kujuneb hoopis üks moodne rom-com, mis töötab imehästi. Eesti kinodesse ei jõudnudki, telekomfirmade filmiriiulites täiesti olemas.

19. "Ma Rainey's Black Bottom", rež: George C. Wolfe

Kui tahate, siis võib ju öelda, et Ma Rainey's Black Bottom" on klassikaline Oscar-bait. Mustanahalistest rääkivad filmid on kindla peale minek, lisa sinna veel muusika ja paar tippnäitlejat ning retsept võitmiseks on olemas. Skepsis pole antud juhul põhjendatud: samanimelisel näidendil põhinev film on mahlakas ja hoogne tubateater, mis näitab, kui suurest talendist me Chadwick Bosemani näol ilma jäime.

20. "Tenet", rež: Christopher Nolan

Kas sellest filmi kohta on üldse võimalik veel midagi öelda? Üks on aga kindel: Christoper Nolan naudib seda, et tema filmi peale närvi minnakse. Mind teeb vaatajana aga just rõõmsaks see, kui režissöör on minust mitu korda targem ja suudab mu ajud totaalselt krussi keerata. Nolanil on olnud paremaid filme, aga dekonstrueeritud spioonifilmina on "Tenet" ikkagi tähelepanuväärne.

21. "Run", rež: Aneesh Chaganty

Tänavu on valikusse mahtunud mitu filmi, mis kasutavad ära õudusfilmielemente, et rääkida palju sügavamat ja tõsisemat lugu. Nii ka antud juhul: "Run" on tegelikult ülivalus lugu emaarmastusest, mis on aga nii mitmekordselt üle võlli keeratud, et võtab lõpuks lausa suu lahti. Sarah Paulson teeb rolli, mis jääb veel pikaks ajaks kummitama.

22. "Sweat", rež: Magnus von Horn

Influencer'itest on küll mitmeid filme tehtud, kuid ükski neist pole nii täpne ja julge kui Poola režissööri Magnus von Horni "Sweat". Kahtlemata saanuks sellest materjalist veel parema filmi ning siis oleks see ehk isegi tabeli tipus, kuid juba praegu on see ikkagi väga valus kõrvalpilk meie kaasajale. Võiks olla kohustuslik film kõigile teismelistele, kes unistavad karjäärist juutuuberina.

23. "1917", rež: Sam Mendes

Suhtun sõjafilmidesse enamasti veidi skeptiliselt, aga Sam Mendesi "1917" on vastupandamatu vaatemäng, mis on tehniliselt veatu. Dean-Charles Chapman ja George MacKay on ka suurepärased peaosatäitjad, lisaks pole ma tänaseni mõistnud, kuidas Roger Deakins ikkagi seda kõike üles võtta suutis.

24. "Vee peal", rež: Peeter Simm

Tuleb eristada kahte mõistet: me võime rääkida Eesti filmidest, mis on lihtsalt valminud siinmail ja esindavad ehk laiemaid väärtuseid, või siis eesti filmidest. Peeter Simmi värske "Vee peal" on just tõupuhas eesti film: siin on esindatud eestlase ürgessents ehk kohtuvad lollus ja ahnus, armastus ja viha, jabur huumor ja traagika. Järgmisel aastal, kui film kinolevvi jõuab, räägitakse sellest veel palju-palju.

Kaader filmist "Vee peal". Autor/allikas: pressimaterjalid

25. "Cuties", rež: Maimouna Doucoure

Ilmselt selle aasta üks kõige vastakamaid arvamusi tekitanud film. Teisalt on "Cutiese" kritiseerimine eriti silmakirjalik, sest sarnaselt Harmony Korine'i "Kidsile", mis ilmus juba 25 aastat tagasi, julgeb režissöör kiskuda maha kõik filtrid ja näidata noorte elu ehedas trööstituses. Raske, aga vajalik vaatamine.

Lauri Kaare
filmispetsialist

"1917", rež: Sam Mender

"The Gentlemen", rež: Guy Ritchie

"Fred Jüssi. Olemise ilu", rež: Jaan Tootsen

"Palm Springs", rež: ‎Max Barbakow

"Tenet", rež: Christopher Nolan

"The Nest", rež: Sean Durkin

"Nomadland", rež: Chloe Zhao

"Nomaadimaa" ("Nomandland") Autor/allikas: Kaader filmist

"The Platform", rež: Galder Gaztelu-Urrutia

"Druk", rež: Thomas Vinterberg

"The Trial of the Chicago 7", rež: Aaron Sorkin

Edith Sepp
Eesti Filmi Instituudi juhataja

"Fred Jüssi – olemise ilu", rež: Jaan Tootsen

Sügav läbitunnetatud inimeseks olemise lugu. Väga värskendav aeglase elu hümn.

"Viimased", rež: Veiko Õunpuu

Väga huvitava visuaalse keele ja üldistava sõnumiga film, mis ehedalt paljastab tänapäeva inimese nihkes tõekspidamisi, egoistlikke valikuid ja nende tagajärgi, nii inimesele endale kui ka laiemalt ühiskonnale.

"Järgmine ring", rež: Thomas Vinterberg

Nüansirohke peegeldus joomisest tänapäeva väljakujunenud ja igavas lääne ühiskonnas– selle hüvedest ja hävingust. Alkohol võib ülendada elu, muuta selle suuremaks ja paremaks, isegi elamisväärsemaks, aga liigjoomine võib sõna otseses mõttes tappa, kui inimene enam ei taju, kus jookseb piir. Meisterlikult täpne, samas ka provotseeriv ood elule.

"Tenet", rež: Christopher Nolan

Filmi esilinastus oli hea ajastusega, kuna ellujäämise nimel kannavad inimesed filmis näomaske ja lugu tiirleb selle ümber, kuidas ajas tagasi minemisega vältida katastroofi.

Filmi suurimaks tugevuseks on aga action-stseenid, eelkõige mitme veokiga tagaajamise stseen Laagna teel (sic!) ja kaubalennuki stseen. "Tenet" ongi palindroom, mis tähendab, et vaataja näeb samu stseene kaks korda – loo seisukohalt edaspidi ja siis veidi hiljem tagurpidi.

"Lootus", rež: Maria Sodahl

Mis saab, kui elada jääb kolm kuud ja muu polegi tegelikult enam oluline kui see, kas oled elus armastanud – kas suudad armastada või ei suuda. Armastuslugu, millega vaataja kindlasti võib samastuda, isegi kui elada on jäänud rohkem kui kolm kuud. Filmi jooksul lahatakse meie valikuid elus ning nendest valikutest põhjustatud tagajärgi.

Film ei ole surmast ega surma ootusest, vaid elust. Üks tugevamaid naisrežissööri poolt tehtud filme Põhjamaadest, milles on tunda tugevat autoripoolset isiklikku kogemust.

"Lootus" 

"Kallid seltsimehed!", rež: Andrei Konchalovski

Film räägib nõukogude töötajate tulistamisest Novotšerkasskis 1962. aastal toimunud streigi käigus ehk sündmusest, mida on suudetud hoida aastakümneid saladuses. Olulisem on aga režissöör enda nägemus, arusaam ja hinnang nõukogude süsteemile, mida ta on suutnud filmis meisterlikult kujutada. Lisaks muudab ühe naise isiklik tragöödia filmi psühholoogiliselt väga huvitavaks ja kaasahaaravaks.

"Vee peal", rež: Peeter Simm

Vanameister Peeter Simmi parim film peale "Ideaalmaastikku", poisi üleskasvamise lugu 1980. aastate Võrus, mis annab väga hea ajastupildi humoorikas võtmes. Filmi tugevuseks on kindlasti suurepärased näitlejatööd.

"Nomaadimaa", rež: Chloe Zhao

Frances McDormand poolt mängitud ja ülimalt omapärase naislavastaja Chloe Zhao koostöös valminud karakterdraama. Poolenisti nagu dokumentaalfilm vaatleb tagasihoidlikul moel Ameerika ühiskonna teisenemist, negatiivseid hinnanguid andmata.

Väga sümpaatne, et see ei ole järjekordne vihakõne majandusjõudude, mis põhjustavad muutusi tänapäeva ühiskonnas. Pigem on tegemist meie ajastu portreega, mida esitletakse stiilselt ja mõtteerksalt. "Nomaadimaas" kujutatud karakterid on mingil määral tuleviku inimesed, kes on lahti lasknud oma koormast ja esindavad uutmoodi "ameerika vabadust".

"Värvitud lind", rež: Vaclav Marhoul

35mm filmilindile filmitud mustvalge linateos näitab vägivalda oma alastuses, aga see oleks liiga lihtne, kui vägivalda näidatakse vägivalla pärast. Pigem on vägivalda kujutatud selleks, et kompida inimlikkuse piire. Loo keskmes on vanemateta poiss sõjakeerises, kus kahtluse alla pannakse kogu inimsoo humaansus. Filmi lõppstseenid aga annavad lootust, et poiss võib ületada iseennast oma sisemises võitluses hea ja kurja üle.

"25 aastat süütuna", rež: Jan Holoubek

Huvitav lugu, mis tundub nii uskumatuna, kuidas inimene saab 25 aastat veeta süütuna vanglas vägistamise eest, mida ta korda ei saatnud. Väga hea rollilahendus peategelaselt, kes pole kogemusest karastuv tugev inimene, vaid tavaline lihtne noormees, kes ebaõiglaselt süüdi mõistetakse ja peab sellega hakkama saama. Väikese kangelase suur lugu.

Aurelia Aasa
filmikriitik

Siin mõned nopped takistustega, aga üllatusterohkest 2020. aasta filmiaastast. Valik on vabas järjekorras.

"Borat Subsequent Moviefilm"

Aasta parim komöödia.

Borat Subsequent Movie film Autor/allikas: Promomaterjalid

"Tenet"

Labürintides tuiamine ei ole igaühe teetass, aga raju andmine on "Tenet" igal juhul. On uhke näha kaasmaalasi sedavõrd vaatemängulise Hollywoodi filmi tiitrites. 

"Dinner in America" ("Õhtusöök Ameerikas")

Kummitava heliribaga muhe USA indie-komöödia.

"Dear Comrades!" ("Kallid seltsimehed!")

Vene vanameistri vaade kommunismile, joonistatud nõukogude üksikema perspektiivilt. Traagika kohtub siin inimliku eneseirooniaga. 

"Nomadland" ("Nomaadimaa")

Järjekordne triumf Frances McDormandilt. Tänavune Oscari-menuk. 

"Druk" ("Järgmine ring")

Põhjamaine must huumor ja filosoofiline eksperiment alkoholiga – rohkem polegi filmielamuseks vaja.

"Pieces of a Woman"

Kaasaegne suhtedraama võib mõjuda leierdatult. Igal aastal satub loendamatusse draamade patta aga ka paar pärli. Eelmisel aastal võlus võrratu "Marriage Story" ("Abielu lugu"). Tänavu võib pidada õnnestumiseks Veneetsias esilinastunud draamat "Pieces of a Woman". Vanessa Kirby on filmi rollis võrratu. 

"The Souvenir" ("Suveniir")

Joanna Hoggi autobiograafiline linalugu noorest filmitudengist. Film, millest õhkub võluvalt boheemlaslikku elunautlemist. Filmi miljöö – 80ndate dekadents, võrratud kostüümid ja intellektuaalsed vestlused – on siin vaatemäng omaette.

"I'm Thinking of Ending Things"

Ainult Kaufman suudab suhtedraama teha sedavõrd painajalikuks.

"Little Women" ("Väikesed naised")

Liigutav ja ilus.

Mikk Granström
Justfilmi tegevjuht

1. "50 või kaks vaala kohtuvad rannal", rež: Jorge Cuchi

Väga vastuoluline film, mis räägib internetis levinud mängust Sinivaal. Traagiline lugu tänapäeva noortest, kes on jäänud üksi, keda ei kuulata ja kellel puudub eneseteostus. Selle filmi üle võib vaielda, on ta siis hea või halb, aga külmaks ei jäta ta kedagi ja jääb kauaks ajaks vaatajale meelde.

"50 või kaks vaala kohtuvad rannal" 

2. "Topside", rež-id: Logan George ja Celine Held

Väga huvitav USA indie leid. Emotsionaalne film elu hammasrataste vahele jäänud emast ja tema tütrest ning sellest, milliseid raskeid valikuid sunnib elu mõnikord tegema. Suurepäraste rollilahendustega film ja väga huvitava pildikeelega.

3. "Kratt", rež: Rasmus Merivoo

Kuigi Kratt tuleb kinolevisse järgmisel aastal, siis õnnestus mõnel õnnelikul see film PÖFFi raames ära näha. Väga mõnusalt värske film, põneva loo jutustamise stiiliga, kaasahaarav, kohati vänge huumoriga vürtsitatud film. Kuigi seda on naljakas vaadata, siis tegelikult taustal on vägagi päevakajalised teemad. Kui film uuel aastal välja tuleb, soovitan kindlasti vaadata. 

4. "25 aastat süütuna", rež: Jan Holoubek

5. "Georama Boy, Panorama Girl", rež: Natsuki Seta

6. "The True Adventures of Wolfboy", rež: Martin Krejci

7. "Sõna sõna vastu", rež: Leonardo Antonio

8. "Do You Love Me as I Love You, rež: Chieh Shueh-bin

9. "Needle Park Baby", rež: Pierre Monnard

10. "When I'm Done Dying", rež: Nisan Dag

Maria Helen Känd
filmikriitik

"Suveniir" ("The Souvenir"), rež: Joanna Hogg

"Heroin, it's my wife and it's my life, haha" laulab The Velvet Underground. Mis on armastusel, loovusel ja sõltuvusel ühist? Kõik ja mitte midagi, nagu näitab ka Joanna Hoggi film. Kui kasutada sellist pentsikut väljendit nagu metatasand, siis täpselt selle kvaliteedis toimib "Suveniir". 

Hoggi isiklikul kogemusel põhinev lugu 1980. aastate Londonis, milles kajastuvad esiteks loomeprotsessi ja filmitegemise põhiküsimused, teiseks klassiprobleemid ning tollane poliitiline olukord. Kolmandaks ja peamisena armastuse ning sõltuvuse vahekord. Seda kõike mitte ühemõtteliselt! See on aeglane film, aga filmipoeesia täiesti omal tasemel.

"Suveniir" 

"Viimased", rež: Veiko Õunpuu

Ammu pole kinos nii südamest naernud kui sellele Põhja-Soome trööstitule söekaevurite ja kauboikapitalistide heitlusele kaasa elades. Jah, ühtteist on selles samavõrd naturalistlikult õõvastavat nagu Emil Zola "Söekaevurites" ning kurba kui Sulev Keeduse "Varesesaare venelastes". Õunpuu parim film pärast "Püha Tõnu kiusamist" ja "Sügisballi".

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You"), rež: Ken Loach

Inglise töölisklassi perekonna igapäevane ellujäämise võidujooks, mis loomulikult ülekantav ka Eestis kapitalismi rataste vahel olijate olelusvõitlusele. Eriti elavalt võib filmi olustikku praegu jõulueelses koroonapalavikus ette kujutada, kus kullerid pakke vedades hulluvad (filmi peategelane on kuller) ja Toidupangal on load tühjad. See on niivõrd rabav ja aus lugu perekondliku läheduse otsingutest nüüdisühiskonnas, kus valitseb feudalism uues tehnokraatlikus vormis.

"Mitte kunagi, harva, mõnikord, alati" ("Never Rarely Sometimes Always"), rež: Eliza Hittman

Ei tea, kas see on mu nõrkus Ameerika indie-kino ja sealse vaese klassi eluolu kujutavate linateoste vastu või praegune ühiskondlik ülitundlikkus abordi teemal, aga film mõjus. Lavastaja läheneb teemale tundlikult, osutades sellele, mida ütles Ingrid Ruudi ERR-is avaldatud arvamusloos: kui juba diskuteerida, siis diskuteerigem parem küsimuste üle, mis tegelikult abortide arvu mõjutavad. See tõde ei ole ilus ja põhjused on harva (või pigem mitte kunagi!) lihtsad.

"Põleva tütarlapse portree" ("Portrait de la jeune fille en feu"), rež: Celine Sciamma

Kui sulle tundub, et oled viimane armastaja elavate kirjas või ainus romantik pragmaatikute ajastul, siis Sciamma film on vaatamiseks. Armastuslugu, mis põleb tasahilju, varjatult ja aeglaselt. Ega kirg kahe naise vahel 18. sajandi oludes väga avameelselt lõõmata ei saanudki, aga sellegipoolest lõppeb lugu tulevärgiga. Ihukarvad tõusevad viimase stseeni peale. 

Pakatab ka feministlikest sotsiaalkriitilistest näidetest, mis on sarnaselt eelnimetatud filmile "Mitte kunagi, harva, mõnikord, alati" asjakohased paraku ka 2020. aastal.

"Süsteemi error" ("Systemsprenger"), rež: Nora Fingscheidt

Filmid räägivad inimestest ja seadused või regulatsioonid peaksid kostma inimeste eest. See on lugu ühest lapsest – selliseid on palju –, kellele ometi jäävad kõik raamid, mudelid ja seadused väikeseks. Benni on rõõmus ja äkiline, aga järgmisel hetkel vaimust vaevatud nagu "The Exorcist'is", siis aga juba palatis, tugevate rahustite all. Ühele vanemale vaatepilt nagu halvimast õudusfilmist.

"Süsteemi error" ei mõju klassikalise trööstitu sotsiaalprobleemi avava draamana. Siin on jõudu, tugevat empaatiat ja värvi. Seda peab nägema!

"Biidid" ("Beats"), rež: Brian Welsh

Salareivid on praegu taas päevakorras ning "Biidid" on tripp sinna, kuhu hetkel keegi minna ei tohi. Briti undeground-musakultuurile omane mõnus toorus, melanhoolia ja tööstuslikkus seab filmi tonaalsuse, aga mitte pelgalt taustana, vaid traageldab niidina kokku filmi sotsiaalsete, perekondlike ning sõprussuhete narratiivi. Selles on "Trainspottingu" meeleolu, millele mustvalge koloriit annab nostalgilisema värvingu, väljendades igatsust tummise bassi ja higise tantsupõranda järele kuskil tehasehoones, aga ka igatsust aja järele, mil käepäraseks kommunikatsioonivahendiks oli raadio. 

"Biidid" 

Mustvalge esteetika kommenteerib kriitiliselt ka väärastunud sotsiaalset kuvandit, nagu koguneksid reividele mingi loomastunud inimrämps, keda tuleb valvata ja karistada. Kui me seda ei suuda teisiti näha, pole me ühiskonnana päriselt vabad.

"Ma mõtlen sellele kõigele lõpp teha" ("I'm Thinking of Ending Things"), rež: Charlie Kaufman

Kaufmanile omane keerukas ja intensiivne identiteedi muutlikkuse mäng, mis ühtaegu vaimustab ja väsitab vaatajat. Eelkõige lummas üks paremaid ja nüansirohkemaid dialooge sel aastal (filmi aluseks on raamat), suurepärased näitlejatööd ning enda otsustusvõimetus – kas nähtu on täisliialdus või peenekoeline fantastika.

"Järgmine ring" / "Druk", rež: Thomas Vinterberg

Kes mäletab "Jahti" (2012), siis see on Vinterbergi ja Mikkelseni järjekordne suurepärane koostöö täiesti teises rubriigis. Oleks piiritlev võtta filmi vaid joomarlust pooldava meelelahutusena (viimast see muidugi on ka). Selles jagub piisavalt tumedust, nüansse ja ootamatut värskust teema käsitlemisel, mis avavad Põhjamaade alkoholikultuuri ning on ausad kaaslase osas, mis kahjuks või õnneks on inimkonda sajandeid saatnud. Imetlus, et traagilisele õnnetusele vaatamata (Vinterbergi 19-aastane tütar suri) tegi ta siiski filmi teoks.

Dokid "Ma olen Greta" ("I am Greta"), "Võrku püütud" ("V síti") ja "Tagasi kerida" ("Rewind") on parimad tõsielufilmi elamused möödunud filmiaastast, mis kõik avavad ühiskondlikke mädapaiseid laste kogemuse kaudu.

Eesti filmidest tooks esile patriootilist sentimentaalsust vältivata ajaloopõneviku "O2", mida oleme ammu vajanud, ja peenetundlikku vormikäsitlusega draama "Rain".

Ralf Sauter
filmikriitik

1. "Nähtamatu elu" ("A Vida Invisível"), rež: Karim Aïnouz

Mu lemmikfilm 2020. aasta kinolevis oli Karim Aïnoauzi vapustavalt suurejooneline, ootamatult liigutav ja nauditavalt kibemagus "Nähtamatu elu", mille peamiselt 50ndate Rio de Janeiros arenev lugu jälgib kahe teineteisest lahku kistud õe elusaatusi. Nad otsivad teineteist, otsivad iseennast ja otsivad õnne, aga probleemsetes tingimustes ja represseerivas ühiskonnas on see nende jaoks nagu meeleheitlik vastutuult pressimine.

Ei mõjunud "Nähtamatu elu" ka mingi kuiva statement'ina, pigem on see pehmes üldinimlikus keeles jutustatud lugu näiteks igale unistajale, kes on maadelnud küsimusega, mismoodi saada endale elu, mida ise tahad elada, mitte see elu, mida teised ootavad, et sa elaks, ja kas selleks on üldse soodsad tingimused olemas. Tegelased on hästi reaalsed ja nendega on lihtsalt mugav suhestuda. Ühtlasi tekitas see film oma lummavalt autentse fiilinguga maagilise ajas rändamise tunde.

"Nähtamatu elu", õed Euridice ja Guida. Autor/allikas: kaader filmist / Tartuff

2. "Pesa" ("The Nest"), rež: Sean Durkin

Põnevalt lavastatud sissevaade ühe pealtnäha veatu perekonna lagunemisse Inglismaal 1980. aastatel. Inimlik ja mõistev draama Sean Durkinilt, kes debüteeris ligi 10 aastat tagasi samuti põneva "Martha Marcy May Marlene'iga".

3. "Lõputusest" ("Om det oändliga", rež: Roy Andersson

Haarav ja otsinguline mõtisklus Roy Anderssonilt, üks ainukordseid filmielamusi sel aastal.

4. "Isa" ("The Father"), rež: Florian Zeller

Minimalistlik tragöödia, mis põnevate stilistiliste nõksudega juhatab meid dementsust põdeva rauga mõistusse ning pakub sellega vahetu ja mõjusa vaatamiskogemuse, olgugi et tegevus toimub ühes korteris. Liigutav rollisooritus Anthony Hopkinsilt, kes ei lange liigsesse sentimentaalsusse.

5. "Kallid seltsimehed!" ("Dorogie tovarishchi"), rež: Andrei Kontšalovski

1960. aastate alguses toimunud Novotšerkasski veresaunast rääkiv mängufilm leiab selle sündmuse vaatlemiseks huvitava külje, rääkides partei osakonna juhatajast Ljudmillast, kelle fanaatiline usk kommunismi lööb vankuma pärast seda, kui puhkenud rahutuste ajal läheb kaduma tema tütar.

6. "Fortuna – tüdruk ja hiiglased" ("Fortuna"), rež: Nicolangelo Gelormini

Ainulaadne draama tõestisündinud lastevastasest kuritööst, mis tunnetab oma maagilise, muinasjutulise ja vihjava pildikeelega lapse sisemaailma ning jääb tänu sellele meelde ühe omapärasema filmina valusast teemast.

7. "Teenrid" ("Servants"), rež: Ivan Ostrochovsky

Fantastilise operaatoritööga noirilik lugu katoliku kirikust 80ndate Bratislavast, kus kommunistliku režiimi haare põhjustab ideoloogilise konflikti. 

8. "Õhtusöök Ameerikas" ("Dinner in America"), rež: Adam Rehmeier

Metsik, aga südamlik ja seejuures hästi üllatav vitamiinipomm mässumeelsest punkarist ja häbelikust tütarlapsest. Üks selle aasta lõbusamaid ja rütmikamaid filme, tõeliselt häbitu naerutaja.

9. "Kuldsed hääled" ("Golden Voices"), rež: Jevgeni Ruman

Armas ja siiras lugu filmide dubleerimisega tegelevast vanapaarist, kes kolib Nõukogude Liidust Iisraeli. Toredasti peegelduvad "Kuldsetes häältes" lõhed kauakestnud abielus, ümberasumisega kaasnevad keerukused ning filmikunsti maagilisus.

10. "Nähtamatu mees" ("The Invisible Man"), rež: Leigh Whannell

Pinev hitchcockilik thriller, mis värskendab tuttavat vana lugu nähtamatust mehest, ühendades sellesse päevakohased probleemid seoses naistevastase vägivallaga. Inimlikult liigutav Elisabeth Mossi tõstab uhke rollisooritusega selle žanrifilmi meeldejäävatesse kõrgustesse.

Mu lemmikud kodumaised mängufilmid olid "Rain" ja "Viimased", lemmikuteks dokumentaalideks olid aga "Fred Jüssi. Olemise ilu", "Südamering", "Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes".

Andres Kauts
Elektriteatri eestvedaja

1. "Palm Springs"

Särtsakas ja isevärki film. Palm Springs tuli täiesti ootamatult ja tegi kohe tuju heaks. Film pidas hästi vastu isegi korduval ja korduval vaatamisel, avades järjest väikseid toredaid detaile, mis algselt märkamata jäid. Samas ei püüa ta midagi
liigsügavat öelda.

2. "Ütle talle"

Minu parim elamus selle aasta PÖFFilt. Kuigi läksin suurte ootustega, ei pidanud pettuma. Nüanisrohke lugu noorest poisist, kes peab valima vanemate lahku minemise järel täiesti eri suundades liikuva ema ning isa vahel. Juba pealkiri viitab, kuidas noort last kasutatakse manipuleerimiseks ja sõnumi saatjana kahe täiskasvanu vahel.

3. "Järgmine ring"

Nagu režissöör Thomas Vinterberg ise ütles: film, mis algas pühitsusena alkoholile, valmis hoopis pühitsusena elule. Euroopa draama oma parimas kastmes.

4. "Piitsavars"

Lugesin hiljem, et režissöör näeb kirjandust kui võimalust oma tegelaste vastu empaatiavõimet õppida.

5. "Põgenemine Pretoriast"

No kellele ei meeldiks üks korralik vanglast põgenemise lugu. Põnevust jagub kogu filmiks, mis sellest, et sa tead ju algusest peale, kuidas nad lõpetavad.

Kaader filmist "Põgenemine Pretoriast". Autor/allikas: pressimaterjalid

6. "Pühendus Samale"

Üks kõige rohkem hinge pugenud filme sellel aastal. Mida muud ka oodata sõja isiklikust ning intiimsest kujutamisest. Kui meie jaoks olid need poolteist tundi ärevusttekitav, klaustrofoobiline, hirmus ning emotsionaalne kogemus, siis tegelased elasid seda üle igapäevaselt. Raske on mõelda, et selles tundes võiks
aastaid elada..

7. "Neela!"

HÕFFi eredaim filmielamus, mis mängis oskuslikult žanri ootustega. Alustasin vaatamist ootusega grotesksest žanrifilmist, aga sain vastu hoopis korraliku draama. Kahjuks kohalikesse kinodesse ei jõudnudki.

8. "Ilusaimad ajad"

Üpris ootamatu ja armas film, mängides kodus
tehtud ulmefilmi ja Prantsuse romantilise komöödia piirimail.

9. "Ükskord Hollywoodis"

Tarantino on oma seekordses kulgemises aeglane, kuid mulle sobis. Liugleks praegugi Ricki ja Cliffiga lahtises kabrioletis 1960ndate Los Angeleses ringi. Peakski filmi uuesti üle vaatama...

10. "Le Mans '66"

Puhas mootorimürin, võistlusadrenaliin ja meelelahutus 200 kilomeetrit tunnis. Mõnus võiduajamisfilm suurepärase režissööritööga.

Chris Reintal
filmikriitik

1. "I'm Thinking of Ending Things"

Esialgu võib tunduda, et süžee on Charlie Kaufmani filmi kohta kummaliselt lihtne. Tegemist on sedasorti filmiga, kus inimesed lihtsalt räägivad ja räägivad ja räägivad kõiksugu teemadel. Lakkamatu vestlus on hästi kirjutatud, ekstsentriline ja meelelahutuslik. Aga liha filmi luudel on hoopiski suurem pilt, mis rullub lahti pinna all.

2. "Kelly gängi tõeline lugu"

Kas filmi vaadates õpib midagi tõelise Kelly gängi kohta? Ajaloolised faktid on nii paksus ilukirjanduse kastmes, et raske öelda. Selle asemel saab palju mõtteainet – mis üldse on tõde? – ja lisaks veel huvitavaid visuaale, suurepärast filmimuusikat ja närvesöövat lõpulahingut nautida.

3. "Emma."

Jane Austeni lood on mind üldiselt üsna külmaks jätnud, aga "Emma." pole pelgalt vesine romantika, vaid on komöödia, peaaegu satiir. Nagu kõik need ülevõlli-kleidid ja -kostüümid, on ka film ise lõbus, veetlev ja värviline. Hindan väga ka filmi peent visuaalset huumorit, millist tänapäeva komöödiatest leiab võrdlemisi vähe.

4. "Reis Kreekasse"

Film on pooleteisttunnine õhtusöök kahe andeka Briti koomikuga. Filmi nautimine sõltub suuresti sellest, kui kaua jaksatakse nautida Rob Brydoni ja Steve Coogeni matkimisi, improviseerimist ja üksteise kallal lõõpimist kuiva briti huumoriga.

Reis Kreekasse 

5. "Nähtamatu mees"

Filmindus on visuaalne kunstivorm ning nähtamatu peategelane lisab filmitegemisele omajagu keerukust. Suurepärane operaatoritöö ja kompositsioon panevat vaatajat kahtlustama nurgas kössitavat tooli või kartma tühja koridori. Kogu film toetub Elisabeth Mossi väga tugevale, sisuliselt sooloetteastele.

6. "Väikesed naised"

Kuigi võib küsida, miks just sellel jutustusel on nii mitut filmiversiooni vaja, peab tunnistama, et viimane ümberjutustus tegi midagi täiesti uut. Greta Gerwig struktureeris loo ümber,  mis andis tegevusele nii uue konteksti kui allteksti.

7. "Edasi"

Pixari filmikataloogis on "Edasi" kuskil keskel, aga sellele vaatamata on lugu südamlik, lõbus, positiivne ja paneb igas vanuses vaataja kaasa elama. Filmistuudio on välja nuputanud oma õnnevalemi, mis võib küll kohati klišeelik olla, ent on kahtlemata mõjuv.

8. "Da 5 Bloods"

Vietnami sõja teemal on ilmunud palju filme ja Spike Lee näitab oma vaatenurka järjekordse loenguga afroameeriklastest ning USA rassistlikust ajaloost ja olevikust. Film on tema varasematest töödest verisem ja morbiidsem, kuid siiski selgesti Spike Lee nägu.

9. "Põgene"

Filmi sihtgrupp ei ole sõjaarmidega thrilleri-veteranid, vaid pigem teismeline publikum. Kõik põnevikud ei peagi samas olema mitmekihilised mõistusemängud, kus keskmine vaataja ei saa arugi, mis teoksil on. Täiesti oma koht on olemas lihtsatel ja hästi tehtud põnevikel. "Põgene" paneb oma ratastoolis peategelast erinevatesse pingelistesse olukordadesse. Pinevusele pakuvad vaheldust aga tumehalli huumoriga vürtsitatud hetked.

10. "Cats"

Aasta edetabelisse ei pea kuuluma ainult kõige paremad filmid ega ka mitte ainult väga head filmid või üldse head filmid. "Cats" on üks lõppeva aasta meeldejäävamaid filmielamusi. Müstika, kuidas selline film tehtud sai!

Hinnatud näitlejad, tohutud rahasummad, loendamatud digikunstnike töötunnid ja lõpptulemus on see… Absurd. Kahju ainult, et seda hullumeelsust ise suurel ekraanil vaatama ei julgenud minna.

Kristjan Gold
filmispetsialist

Keerulisel aastal, mil rohkem oli filme, mida polnud, kui neid, mida oli, on väga raske neid järjestada. Seetõttu lihtsalt nimekiri filmidest, mida vaadates vast pettuma ei pea.

"Väikesed naised"

Greta Gerwigi suurepärane adaptsioon, mis tundub mõnusalt värske.

"Džentelmenid"

Guy Ritchie tõestas, et koomilised ja vägivaldsed gängsterilood tulevad tal kõige paremini välja. Lisapunktid Hugh Grantile, kes näitas, et teda on liiga vara maha kanda.

"Džentelmenid" ("The Gentlemen") Autor/allikas: outnow.ch

"Nähtamatu mees"

Veel üks näide sellest, et aastatetagusest alusmaterjalist saab midagi värsket välja võluda.

"Trial of the Chicago 7"

Aaron Sorkin tõestab taas, et nii tihedat, teravat ja vaimukat dialoogi ei kirjuta Hollywoodis hetkel keegi teine.

"Da 5 Bloods"

Spike Lee võib küll tammuda enda poolt sissetallatud rada, aga just näitlejatööd on need, mis selle loo nauditavaks muudavad. 

"Eelpost"

Aeg-ajalt juhtub, et sõjafilmidega tabatakse märki. "Eelpost" tabas.

"Palm Springs"

Veel üks näide sellest, et kui mõni formaat tundub pealtnäha kulunud, saab sellele uue vaatenurga alt lähenedes elu taas sisse puhuda.

"Tenet"

Nolani filmid võivad ju tunduda külmad ja emotsioonitud, aga vaieldamatult on need sündmused. 

"David Copperfieldi isiklik elulugu"

Ja veel üks näide, et kirjandusklassikat saab värskena mõjuvalt ekraanile tuua, eriti siis, kui selle taga seisab Armando Iannucci. 

"Viimased"

Veiko Õunpuu tundravestern hiilib ligi sama vaikselt kui polaaröö ja kui selle sees oled, on sealt juba võimatu välja saada.

"Järgmine ring"

Thomas Vinterberg ja Mads Mikkelsen on juba varemgi tõestanud, et kui nad kokku saavad, sünnib miskit head. Ainuüksi Mikkelseni tantsunumbri pärast on see üks selle aasta parimaid filme.

"O2"

Tõestus, et Eestis saab teha väga head, stiilset ja põnevat spioonipõnevikku.

"Põleva tütarlapse portree"

Selle aasta kõige ilusam (ja võib olla ka valusam) film.

"Pesa"

Kummaline film, mis oma stiilipuhtuse ja suurepäraste näitlejatöödega ei lase kuidagi lahti.

"Räige reede"

Ja veel üks kinnitus, et kui tundub, et Hollywoodil on originaalsed ideed otsas, tuleb keegi ja keerab "vanale ideele" sellise vindi peale, et veinipudel puruneb kurgus kildudeks.

"Vee peal" ja "Hüvasti, NSVL"

Hoolimata nõukanostalgia kergest üleküllusest on need hästi tehtud suureks kasvamise lood.

"Kallid seltsimehed!"

Kontšalovski näitas, et tal on veel nii mõnigi suurepärane linateos sees.

Filipp Kruusvall
filmikriitik

"Jünger", rež: Chaitanya Tamhane

Atmosfääriline sukeldumine India klassikalise muusika maailma kuumas Mumbais. Korraga nii metafüüsiline kui ka kriipivalt maine.

"Nomaadimaa", rež: Chloe Zhao

Vastupandamatult nukker ja eluline, doki ja mängufilmi vahelisel viljakal pinnal kõndiv lugu sobib oma melanhoolsuses suurepäraselt 2020. aastat kokku võtma.

"Mank", rež: David Fincher

Suur ja monumentaalne film, mis pakub midagi kõigile meeltele ja ajusagaratele.

"Kallid seltsimehed!", rež: Andrei Kontšalovski

Võimalik, et vanameister Kontšalovski parim ja tähtsaim film. Üllatavalt pinev, aus ja täpne lugu nõukogude inimesest.

"Kallid seltsimehed" 

"Konverents", rež: Ivan I. Tverdovskiy

Nii noore režissööri poolt hingekriipivalt meisterlik käsitlus traumast, tänapäeva Venemaal tabu staatusesse surutud Dubrovka teatri pantvangikriisi psühhodraamalik lahtimõtestamine.

"Newtopia", rež: Audun Amundsun

Vapustav antropoloogiline reportaaž Indoneesia džunglist. Mitme rabava pöördega lugu šamaan Aman Paksast ja tarbimisühiskonna pealetungist.

"The Filmmaker's House", rež: Marc Isaacs

Põnev mäng doki ja mängufilmi piiril, meisterlik mõtisklus režissööri rollist ja inimlikkusest alati vaimuka Marc Isaacsi poolt.

"Gunda", rež: Viktor Kossakovski

Väga ainulaadne on panna kauni mustvalge filmi peaossa ühe jalaga kana ja emis ning luua neist vastupandamatud karakterid. Kossakovski ei väsi üllatamast ja leiutamast.

"Radiograph of a Family", rež: Firouzeh Khosrovani

IDFA võidufilm on põhjalik ja samas poeetiline rekonstruktsioon ühe iraani perekonna lõhenemisest liberaalse ja konservatiivse tiiva vahel.

"The Social Dilemma", rež: Jeff Orlowski

Selle aasta kohustuslik ja päevakajaline vaatamine nii vanale kui noorele.

Johannes Lõhmus
filmikriitik

Siin on nimekiri, kuhu olen koondanud 2019. või 2020. aasta filmi, mida selle aasta sees nägin ja mis olid sedavõrd meeldejäävad, et neid võiks teistelgi olla huvitav meenutada, vaadata, üle vaadata. Filmid on nimekirjas meeldejäävuse järjekorras.

"Andrei Tarkovski. Film kui palve" ("Andrei Tarkovski. A Cinema Prayer"), rež: Andrei A. Tarkovsky

Tõeline kinopoeesia, mis jättis pikaks ajaks sisse tunde nagu istuks õlal ingel, kes mõtleb Tarkovski mõtteid, vaatab maailma Tarkovski pilguga ja jagab seda ühendust minuga. Harva näeb kaasaegseid filme, milles saad peaaegu kõigega, mida näed või kuuled, nii hingeliselt kui intellektuaalselt nõustuda.

"Viimased", rež: Veiko Õunpuu

Kuna mul oli rõõm "Viimaseid" eelmise aasta jooksul kolm korda ja suhteliselt suurte vahedega vaadata, siis iga kord kasvatas mind selle mastaapsuse, tundra, vaikuse, marmorkinnku ja vittun villapaida'ga uue nurga alt kokku. Kaunis, traagiline ja naljakas õnneliku lõpuga film maailmast, mille pealispinda valitseb naeruväärselt ebakindel edevus, samal ajal kui maapind jalge all valmistub kokku varisema. Kinofilm suure algustähega.

"Viimased" Autor/allikas: Sten Johan Lill

"Lihvimata kalliskivid" ("Uncut Gems"), rež: Benny ja Joshua Safdie

Tõeline meelelahutuslik pärl, kus panused on suudetud emotsionaalselt nii kõrgele ajada, et peategelasele kaasa elamisest saab justkui lemmikvõistkonnale staadionil pöidla hoidmine, mille käigus saab nii rõõmust käsi taeva poole tõsta, küüsi närida kui ka pisaraid valada.

"Karv", rež: Oskar Lehemaa

Visuaalne ja emotsionaalne maailmaklass universaalsest välimusega seotud ebakindlusest, mis oli korraga ebameeldivalt hirmutav, väga ehe ja tohutult mõjus. Eesti kaasaegse žanrifilmi elujõu tehniline ja sisuline tõestus. 

"Mu kallid laibad", rež: German Golub

BFMi lõputööna sündinud tudengifilm, mis on argisem, elulisem, kaasaegsem, tõepärasem kui pea ükski Eesti mängufilm seda tavaliselt suudab. Kui tavaliselt hiilitakse meie filmilugudes kirjanduse või ajaloo ilustavatel radadel, siis "Mu kallid laibad" julgeb rääkida elust Eestis ilustamata. Sellest absurdsest hallist reaalsusest, kus poisid peavad kasvama ilma eeskujudeta ja laibavedaja saab paremat tunnipalka kui filmirežissöör. Ja seda on tehtud nii elutervelt, et vaatajal jääb naeratus näole. 

"Anna mulle vabadus" ("Give Me Liberty"), rež: Kirill Mikhanovsky

Väga hea inimlik komöödia ja draama korraga, mis jäi meelde oma loomulikkuse ja lihtsusega. Film, kus kogu aeg juhtub midagi ja mille tegelased ei ole must-valgelt head või pahad, kelle elu pole veel jõutud mugavaks, ohutuks ja etteaimatavaks disainida.

"Samal ajal maa peal" ("Samtidigt på Jorden"), rež: Carl Olsson

Royanderssonlik dokumentaal elust maa peal, mille paratamatuks osaks on ka surmaga tegelemine. Film, mis traagilise 2020. aasta kontekstis saab veel erilisema mõõtme, kuid on ühtlasi ka täiesti ajatu teos nende inimeste argipäevast, kes surmaga igapäevaselt silmitsi seisavad. Olude sunnil külmad ja kalkuleerivad professionaalid, kes ometigi söövad, suhtlevad ja viskavad nalja nagu normaalsed inimesed. Film sellest, kuidas sinu töö ei pea olema sinu elu, eriti siis, kui su tööandjaks on surm. Ideaalne kaaslane filmi "Mu kallid laibad" kõrvale. 

"Kui su süda seda tahab (remiks)" ("If Your Heart Wants It (Remix)"),rež: Pilvi Takala

Suurepärane kaasaegne cinema verite miniatuur Soomest, mis näitab, kuivõrd igavad võivad olla inimesed, kes püüavad kogu aeg iga hinna eest produktiivsed olla. 

"Hüvasti, NSVL", rež: Lauri Randla

Väga hea debüütfilm, mis räägib ühe suure südamega ja julge autsaiderist insaideriks kasvamise loo, kus püsivalt käib taustal võitlus banaanide, emaarmastuse ja vabaduse nimel. Mulle tundub, et  mingi uus maamärk Eesti filmis on see, kui kaks aasta parimat kohalikku (täispikka) mängufilmi valdavalt võõrkeelsed on, aga samas tegelevad ülimalt aktuaalsete lokaalsete probleemidega.

"Vee peal", rež: Peeter Simm

Peeter Simm on suutnud luua tõelise rahvafilmi selle sõna kõige paremas mõttes. See on justkui eestlaslik segu maailmakino väärt paladest: siit leiab vendade Coenite värvikaid karaktereid, keda saadab Kusturica elujanu ja Wes Andersoni tempokus ning kõik see leiab aset ühe Eesti väikeküla mikromaailmas, kus juhtuvad asjad, millest kõik teadlikud on, aga keegi nendest avalikult rääkida ei taha. 

"Südamering", rež: Margit Lillak

Ühe heade kavatsustega sündinud katsetuse kuulsusetu lõpp, mis on tänu sellele filmile saanud surematuks tõestuseks sellest, et ainult ilusast plaanist ei piisagi. Kogukonna loomine eeldab ka kogukondliku ego sünnitamist, mis eksisteerib isiklikest ihadest, vajadustest ja vimmadest ülimuslikult. Kuigi see filmis nähtud kogukonnal ei õnnestunud, siis on väga suur asi, et meil on nüüd teos, mis võimaldab neid sotsiaalseid mustreid vaadelda ja mõne tulevikukogukonna loomise eel peas läbi mängida. 

"Ankeet", rež: Aljona Suržikova

Väga soe film kogukonnatundest, mida ei pea ilmtingimata ühiselt läbi elama, vaid mida saab endaga südames kaasas kanda. Teos, mis näitab kõnekalt koolikeskkonna olulisust ja heade suhete väärtust täiskasvanuks saamisel. 

"Võrku püütud" ("V siti"), rež-id: Barbora Chalupova ja Vit Klusak

Ülimalt kvaliteetne ajakirjanduslik eksperiment ja tugev dokumentalistika, mis on samaaegselt mõjuv, põnev ja väga vastik. Film, mis tõestab, kuidas täiesti katkised inimesed on lastest-noortest ainult nupuvajutuse ja videokõne kaugusel. Seda võiks vaadata igaüks, kes lastega või noortega töötab või nende heaolust hoolib. 

"Võrku püütud" ("Caught in the Net") Autor/allikas: Kaader filmist

"Maa" ("Erde"), rež: Nikolaus Geyrhalter

Üks viimaste aegade vägivaldsemaid filme, mis näitab inimese laastavat palet looduse vastu, tootmistoodangu nimel ning meie teekonda täielikult inimteolise maailma poole, kus iga puu ja põõsas on kellegi poolt sihipäraselt istutatud looduslikku suvalisust ja omapära välja suretades. 

"Tenet", rež: Christopher Nolan

 Lisaks filmiga kaasnevale ilmselgele Tallinna-romantilisele elevusele koduste kohtade ära tundmise ja nende läbi nolanifiltri vaatamise üle, on tegu ka keerulisse pakendisse vormitud lihtsakoelise filosoofilise tõdemusega, et mida vähem sa üritad kramplikult mingist protsessist aru saada, seda enam on sul lootust sellest protsessist osa saamist nautida. Ajaviide, mis jookseb ajaga võidu ja tuleb pigem võitjaks. 

"Me jääme endale kindlaks" ("Die Unbeugsamen: Gefährdete Pressefreiheit auf den Philippinen"), rež: Marc Wiese

Tugev ajakirjanduslik dokk Rodrigo Duterte solvangutele, valedele ja vägivallale rajatud valitsemisest Filipiinidel ning ajakirjanikest (eesotsas Maria Ressa ja Rappleriga), kes julgevad endale kindlaks jääda, talle vastu astuda ning võimu jaoks ebameeldivaid teemasid kajastada.  

"Maakera on sinine, justkui apelsin" ("The Earth Is Blue as an Orange"), rež: Irina Tsilyk

Auhinnatud Ukraina-Leedu dokumentaal meeste poolt hüljatud perekondadest Ukrainas, mis mõjub tänu filmi kandvatele võimsatele matriarhidele, kes suudavad lootusetuna näiva olukorra mängida välja soojaks elukogemuse omandamise ja koos kasvamise looks. 

Elise Eimre
PÖFFi programmikoostaja, filmikriitik

 1. "The Father"

Film, mis hiilgab oma iga tahuga. Süžee, näitlejate ansambel ja filmitehniliselt geniaalselt lihtne viis anda edasi purunevat inimilma loovad siinkohal tõeliselt mõjusa elamuse. "The Father" tõestab ühtviisi ka seda, et ainus, kes Anthony Hopkinsi näitlejatööd ületada suudab, on vanameister ise.

"Isa" 

2. "Tenet"

Sõltumata sellest, kas "Tenet" taevalaotuse alla kergitatud ootustele lõpuks vastas või mitte, on tegemist kohaliku filmitööstuse lähiajaloo ühe kõige märgilisema verstapostiga. Isiklikus plaanis ka kõige jõulisema pähkliga, mis tänavusel kinoelamuste edetabelis triumfeerib.

3. "1917"

Sõjadraamade kroonijuveel, mis annab esimese maailmasõja keerise edasi erakordse kogemuslikkusega. Suure kangelasliku narratiivi asemel asetab Sam Mendes vaataja kaevikus peituvasse sõduri kingadesse ja loob kustumatu pildi minevikust, mis ikka ja jälle teravalt oleviku kandadesse astub.

4. "About Endlessness"

Roy Andersson riisub taaskord kindla käe ja raudse rehaga põhjamaise natuuri eksistentsiaalseid elusõlmi. Filosoofiliselt rammus ja absurdihuumorist pikantne reisielamus hunnitutesse kujutelmadesse, mis peegeldub elu tegelikkust kohati selgemalt kui ümbritsev reaalsus ise.

5. "Shirley"

Peadpööritavalt võimas viis anda edasi kirjanik Shirley Jacksoni elu. Josephine Deker kasutab viimase vindini iga filmikeele väljenduslikku vahendit, et peibutada vaataja emotsionaalsetesse püünistesse, mida Shirley oma loominguga rajas. "Shirley" peaosatäitja Elisabeth Moss tabab rolli temale tänaseks tuntud geniaalses perfektsuses.

6. "Beats"

Selle filmi lugu kahe Šotimaa äärelinnas elavast ei ole dramaturgiliselt küll teab mis eepiline, kuid ajastupilt 90ndate techno'st ja põranda alla surutud reividest on niivõrd autentne ja ehedusest pulseeriv, et pelgalt ajaloo pildi loomise asemel kutsub kaasa kogema kõike seda ekstaatilist, mida lihtsalt pole võimalik rütmidest sõnadesse ümber tõlkida.

7. "Zappa"

Dokumentaalfilme Frank Zappast pole kunagi liiga palju. Edetabeli tippu jõuab aga see kõnealune tänu suurepärasele materjalikäsitlusele, kus kõneleb vaid Zappa ise ühes oma kaasteelistega. Pealelugeja asemel on paljustki ennenägematust materjalist originaalne dokumentaalfilm loodud eriskummalise montaaži ja animatsiooniga, mis on oma kõnekal kohal sama ekstsentrilised nagu Zappa enda looming. 

8. "Nomadland"

Rahutut, kodustamatut ja alati otsingul olevat hinge saab tabada vaid seda kandavas loomingus. Chloe Zhao kutsub vaataja poeetilisele rännakule koos Frances McDormandiga, kes teeb oma karjääri ühe tugevaima rolli võttes iseolemise ohjad ja rooli üle sealt, kus see umbes-kuskil Jack Kerouacil pooleli jäi.

9. "Never Rarely Sometimes Always"

Söövitavalt intiimne ja liigutav lugu noorest neiust, sõprusest ja võitlusest selle nimel, et katkestada soovimatu rasedus. Film, mis loodetavasti leiab oma koha ka Eesti kinolevis ning aitab avardada pärsituid perspektiive sellel teemal.

10. "Viimased"

"Viimased" on tänavu aasta parim Eesti film, kui isegi mitte viimaste. Veiko Õunpuu on üks väga vähestest režissööridest kohalikul filmimaastikul, keda lugeda autoriks. "Viimased" on kõnealuse autori üks parimaid teoseid ja vaieldamatult üks nendest filmidest, mis pääseb mõjule vaid suurel kinoekraanil. Jääb üle loota, et selle meistriteose seansse ka eesootavasse turvalisemasse aastasse jagub.

Ra Ragnar Novod
Artise programmijuht

1. "Pieces of a Woman", rež: Kornel Mundruczo

Ainuke selle aasta film, mis pani mind esimese 30 minuti jooksul läbi elama nii erinevaid emotsioone, mistõttu hakkasin pimedas Veneetsia filmifestivali kinosaalis lihtsalt nutma. Õnneks varjas mask mu pisarad. 7. jaanuarist ka Netflixis.

2. "Järgmine ring" ("Another Round"), rež: Thomas Vinterberg

Vinterbergi "Jaht" ("Jagten", 2012) on küll tugevam film, kuid mitte üheski teises käesoleva aasta filmis ei saa näha Mads Mikkelseni tantsimas ja see on juba omaette väärtus.

3. "Põleva tütarlapse portree" ("Portrait de la jeune fille en feu"), rež: Celine Sciamma

Tänavu pole olnud puudust naistevahelisi suhteid kujutavatest ajastufilmidest. 2019. aasta PÖFFil ja tänavu oktoobris ka kinno jõudnud "Põleva tütarlapse portree" on neist kõige kaunim ja erilisem, kuid möödunud PÖFFi linastunud "Teistsugune maailm" ("The World to Come") ja "Fossiil" ("Ammonite") väärivad samuti igat sorti tähelepanu.

4. "Meemaa" ("Honeyland"), rež: Tamara Kotevska, Ljubomir Stefanov

Ljubomir Stefanovi ja Tamara Kotevska dokumentaalfilm "Meemaa" on eepiline, intiimne, humoorikas ja hämmastavalt kauni pildikeelega portree inimkonna ja looduse vahelisest haprast tasakaalust. 

"Meemaa" Autor/allikas: Pressimaterjalid

5. "Minu veri ja luud voolavas galaktikas" ("My Blood & Bones in a Flowing Galaxy"), rež: SABU

Teeneka Jaapani režissööri SABU uusim film pidi kodumaal linastuma maikuus, kuid koroonaviirusel olid teised plaanid, mistõttu jõuab film sealsetesse kinodesse alles uue aasta aprillis. "Minu veri ja luud voolavas galaktikas" on üks nendest filmidest, mille pärast tulebki PÖFFil käia, sest niivõrd ootamatut, ilusat, koledat, armsat, vägivaldset ja siirast filmi saab täiel määral nautida ainult koos kinopublikuga.

6. "Isa" ("The Father"), rež: Florian Zeller

Isad, mehed ja dementsus on teemas. PÖFFil linastus neid kolm: "Isa", "Langemine" ("The Falling", rež: Viggo Mortensen), "Supernoova" ("Supernova", rež: Harry Macqueen).

Kui keegi veel kahtleb, milleks on näitlejana võimeline Anthony Hopkins, siis on "Isa" lausa kohustuslik vaatamine. Kõikidele teistele on tegemist järjekordse näitega tema meisterlikusest.

7. "Kallid seltsimehed!" ("Dear Comrades"), rež: Andrei Kontšalovski

2019. aasta PÖFFil elutööauhinna vastu võtnud Andrei Kontšalovski karjäär on olnud nii kirju, et seda on kohati ise raske uskuda. Näidetena saab välja tuua: Tšehhovi ekraniseering "Onu Vanja" (1970), Sylvester Stallone'i ja Kurt Russelli märulikomöödia "Tango & Cash" (1989), Jon Voighti thriller "Põgenike rong" ("Runaway Train", 1985), Armand Assante'i miniseriaal "Odüsseia" ("The Odyssey", 1997) ja Michelangelo elu kujutav "Patt" ("Sin", 2019).

Tänavu linastunud "Kallid seltsimehed!" sündmustik põhineb 1962. aasta Novotšerkasski massimõrval, kus kümned surid ja sajad vangistati. 4:3 formaat, mustvalge pilt ja Kontšalovski režii viib meid nende sündmuste keskele nii usutavalt, et neid on lausa omal nahal tunda.

8. "Fred Jüssi: Olemise ilu", rež: Jaan Tootsen

Jaanuaris kinorekordeid purustanud film loodusmehest Fred Jüssist kutsus üles igavlema ja aega maha võtma. Tagantjärgi hinnates lausa prohvetlikuna mõjuv film on kaunis meeldetuletus, et kõik, mida kalliks peame, on tegelikult kogu aeg meie ümber. Meie peame oskama seda märgata. 

9. "Love and Monsters", rež: Michael Matthews

Täiesti tühjast kohast välja karanud lõbus koletisefilm oli täpselt see, mida tänavune koroona-aasta vajas. Esialgu kinodes linastuma pidanud erinevaid žanre (romantiline komöödia, draama, ulme, õudus, seiklus, postapokalüptika) oskuslikult ja väga klassikaliselt segav energiast pakatav film on nii armas, tempokas, vaimukas ja seikluslik, et tuletas meelde, kuivõrd vähe sai tänavu kinodes näha klassikalist Ameerika popkornikino.

10. "Värv maailmaruumist" ("Color Out of Space"), rež: Richard Stanley

HÕFFil linastunud filmi abil sai kinnituse kolm fakti: H. P. Lovecrafti põhjal valmis esimene tõesti suurepärane film, Nicolas Cage oligi siia ilma saabunud selle filmi jaoks ning režissöör Richard Stanley käe all oleks "Doktor Moreau' saar" ("The Island of Dr. Moreau", 1996) olnud päriselt hea film.

Märkimisväärsed filmielamused olid ka:

"Judy", rež: Rupert Goold

"Džentelmenid" ("The Gentlemen"), rež: Guy Ritchie

"Nomaadimaa" ("Nomadland"), rež: Chloé Zhao

"Tenet", rež: Christopher Nolan

"The Trial of the Chicago 7", rež: Aaron Sorkin

"Käimata teed" ("The Roads not Taken"), rež: Sally Potter

"Õhtusöök Ameerikas" ("Dinner in America"), rež: Adam Carter Rehmeier

"Oinad" ("Rams"), rež: Jeremy Sims

"Teistsugune maailm" ("The World to Come"), rež: Mona Fastvold

"Platvorm" ("The Platform"), rež: Galder Gaztelu-Urrutia

Kerttu Kaldoja
ERR Menu vastutav toimetaja

Kuna aasta oli nagu ta oli, siis filme ei saanud päris tavapärasel viisil ja mahus nautida, kuid väikese nimekirja sai ikka kokku. Tavaliselt pole aasta peale kümne hea filmi leidmine probleem, kuid tänavu tundus viie väljavalimine sobilikum. Samas võib öelda, et need viis pole tingimata paremusjärjestuses, vaid sobivad täiesti võrdväärselt vastava tuju korral nautimiseks.

1. "Järgmine ring"

2. "Tove Janssoni rääkimata lugu"

"Tove Janssoni rääkimata lugu" Autor/allikas: Kaader filmist

3. "Palm Springs"

4. "Kunst on ainus pääsetee"

5. "Tenet"

Erik Aru
ajakirjanik, kultuurikriitik

Suhteliselt märkamatult möödusid mullu Lasnamäel Hispaaniast pärit iseõppinud režissööri Chino Moya debüütmängufilmi "Alljumalad" võtted, mis valmis Briti, Belgia, Eesti, Serbia ja Rootsi ühisproduktsioonina. PÖFFil linastunud mustast huumorist nõretav düstoopia aga vajutab seda näinud inimese mällu sügava jälje.

Rian Johnsoni "Nugade peal" (2019) on vaimukas pastišš kriminaalromaanide ammu kadunud kuldaja vaimus, kus härrasmehest detektiiv (Daniel Craig) on nüüdset maailmakorda arvestades siiski hoopis USA lõunaosariikidest pärit ja tegevuski ei toimu mitte udusel Albionil, vaid hoopis Uus-Inglismaal.

Roy Anderssoni "Lõputusest" (2019) on just selline film, mida talt oodata.

Hiinast pärit režissööri Chloe Chao Veneetsias Kuldlõvi pälvinud "Nomaadimaa" kompab mängufilmi ja tõsielu piire, näidates ameeriklasi, kellele pole suurt midagi alles jäänud peale nende minibussi, milles nad elavad. See põhineb Jessica Bruderi samanimelisel mälestusteraamatul ja lisaks hiilgavale Frances McDormandile on selles vaid paar professionaalset näitlejat. Valdavalt mängivad osatäitjad iseennast.

Vene režissööri Lilija Vjugina dokumentaalfilm "Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes" peaks olema kohustuslik materjal igale Eesti kunstihuvilisele.

"Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes" Autor/allikas: Kaader filmist

Petter Sommeri ja Jo Vemund Svendseni Docpointil nähtud "Meestelaul" kirjeldab seda, kuidas keskealistest rokimeestest koosnev Norra lorilaulukoor, kes on lubanud esineda ka üksteise matustel, harjutab oma suurimaks etteasteks festivalil, mille peaesineja on Black Sabbath eesotsas Ozzy Osbourne'iga. Koori aastaid vedanud dirigent aga ongi vähki suremas.

Siia kõrvale sobib teine keskealistest meestest pajatav linateos, Thomas Vinterbergi "Järgmine ring". Rahvas saalis küll naeris omajagu, aga tegelikult on see üks kurb film. Mads Mikkelsen särab.

Vladimir Loginovi dokumentaalfilm "Prazdnik" (2019) avab akna Maardus toimuva Sorotšintsõ laada maailma, mis paljude eestlaste jaoks paistab ilmselt millegi kauge ja täiesti eksootilisena.

Kasahstani režissööri Adilkhan Yerzhanovi film "Ulbolsõn – üksi kõigi vastu" on lühike ja lööv lugu riigist, kus seaduste kõrval kehtivad ka hoopis teised reeglid. Donna Summeri "I Feel Love" saab uue värvingu.

Adam Carter Rehmeieri "Õhtusöök Ameerikas" on meeldejääv täiendus mässumeelsetest noortest pajatavate filmide nimekirja. Seekord mässavad nad USA kesklääne eeslinnades. Suurepärased rollid Kyle Gallnerilt ja Emily Skeggsilt.

Slávek Horáki portreefilm "Havel" Tšehhi presidendi tormilisest elust näitekirjanikust dissidendina kommunismi ajal olla kodumaal omajagu pahameelt põhjustanud, põhjuseks vabameelne ümberkäimine faktidega ja peategelase kujutamine umbes sellisena, nagu ta oligi ehk korraliku boheemlasena.

Andrei Liimets
filmikriitik

Ühe erandiga arvestasin vaid 2020 ilmunud filmid, mängufilmid ning dokid nii voogedastusest, kodusest kinolevist kui ka festivalidelt. Kohustuslik on lisada klausel, et kohalike piiratud võimaluste tõttu võib lõpliku kokkuvõtte peale loota alles Oscarite aegu.

1. "Lõputusest" ("Om det oändliga"), Roy Andersson

Mida enamat saaks meie aja ainulaadseimalt lavastajalt oodata kui kõiksuse ja lõputuse paigutamist ühte vaid 78-minutilisesse filmi.

2. "40-aastane versioon" ("The 40-Year-Old Version"), Radha Blank

Unustage "Mank", aasta parim Netflixi-film on see sügavalt isiklik, otsatult teravmeelne ning läbivalt vaimukas lugu oma hääle leidmisest.

3. "Trühvlikütid" ("The Truffle Hunters"), Gregory Kershaw ja Michael Dweck

Lugu trühvlitest, inimestest ja loomadest on tänavune "Meemaa" tähenduses, et muudkui vaatad ja ahhetad. Kuidas ometi midagi säärast üldse kaamerasse püüti?

"Trühvlikütid" 

4. "Mitte kunagi harva vahel alati" ("Never Rarely Sometimes Always"), Eliza Hittman

Eestiski taas oma inetut pead kergitava abordidebati taustal tasuks võtta ette teema inimlik pale, mida avab see rabavalt naturalistlik lugu kogemata rasestunud teismelisest.

5. "Järgmine ring" ("Druk"), Thomas Vinterberg

Algselt alkoholi pühitsusena plaanitud film, millest sai midagi palju enamat. Vaimukas ja julge mõtisklus vananemisest, õnnest ning vägijookide rollist ühiskonnas.

6. "Pesa" ("The Nest"), Sean Durkin

Peredraama jõuka pere kolimisest 1980. aastate Inglismaale, mis muutub tänu intelligentsele stsenaariumile, suurepärasele lavastajatööle ning meeldejäävale näitlejate mängule mõjuvaks käsitluseks ahnusest ja tühjusest.

7. "Vägivalla monopol" ("Un pays qui se tient sage"), David Dufresne

Võibolla aasta kõige olulisem dokumentaal, mis mõtiskleb Prantsusmaa kollavestide näitel selle üle, mis on üldse vägivald, kellel on võim seda kasutada ning veelgi enam: õigus seda määratleda.

8. "Isa" ("The Father"), Florian Zeller

Anthony Hopkinsi monumentaalse rollisoorituse ümber keerlev labürintlik draama, mis viib vaataja laguneva teadvusega inimese pähe.

9. "Ulbolsõn - üksi kõigi vastu" ("Ulbolsyn"), Adilkhan Yerzhanov

Raju žanrisegu Kasahstanist. Tarantinot ja Coeni vendi kohalikus kastmes pööritav hoop patriarhaadi, korruptsiooni ja lolluse pihta.

10. "Susilausujad" ("The Wolfwalkers"), Tomm Moore ja Ross Stewart

Aasta kauneim film. Iiri mütoloogiast ja Suurbritannia ajaloost lähtuv imetabase pildikeelega muinasjutt inimesest ja loodusest, omast ja võõrast.

Ja veel 10: "Õhtusöök Ameerikas" ("Dinner In America"), "Võrku püütud" ("V síti"), "Teistsugune maailm" ("The World to Come"), "Meie kaks" ("Deux"), "Kallid seltsimehed!" ("Dorogie tovarishchi"), "Öö õõv" ("The Vast of Night"), "Laager" ("Crip Camp"), "Pärast südaööd" ("After Midnight"), "Tema kodu" ("His House"), "Tenet".

Siim Rohtla
Kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik

1. "Tenet"

2. "Järgmine ring" ("Another Round")

3. "The Platform"

"The Platform" Autor/allikas: Neflix / outnow.ch

4. "Palm Springs"

5. "Džentelmenid" ("The Gentlemen")

6. "The Trial of the Chicago 7"

7. "Isa" ("The Father")

8. "Sonic the Hedgehog"

Karlo Funk
filmikriitik, Filmimuuseumi kuraator

"Undine", rež: Christian Petzold

Romantiline draama on žanr, kuhu on keeruline tuua midagi uut ja värsket. Christian Petzold läheneb loole muinasjutuliselt, kasutab väikeseid meeldejäävaid sümboleid ja juhib jutustamist improvisatoorse kergusega. "Undine" on heas mõttes euroopalik armastuslugu.

"Kokoloko", rež: Gerardo Naranjo

Väikesed inimesed ja neist suuremad kired kombineeruvad ikka haaravateks draamadeks. "Kokoloko" ei ole aga sotsiaalselt tundlik vaatlus, vaid üsna toores käsitlus elust Mehhiko külakeses. Probleemide lahendamine matšeeteduelliga mõjub veenvalt ja tundub viimaks ka ainus loogiline lahendus selles maailmas.

"Jojo Rabbit", rež: Taika Waititi

Väike poiss Hitlerjugendist, kelle parim nähtamatu sõber on mõistagi Hitler, on filmiidee, mille vähesed režissöörid välja kannaksid. Taika Waititi maailmas on kõik tegelased, ka Gestapo, omamoodi südamlikud ja samas jõuavad viimaks kohale ka julmused ja sõda. Waititi ja Wes Anderson on kõige lustakam osa tänasest Hollywoodist.

"Koerad ei kanna pükse", rež: J.-P. Valkeapää

Soome filmide fookus on viimastel aastatel pöördunud rahvuslikult oluliste inimeste elulugudele. Valkeapää läheneb sado-maso suhteloole vägagi füüsiliselt ja ilma filtriteta. "Koerad ei kanna pükse" on üsnagi vastandlik nähtus, anarhistlik, eepikavaba, aus ja piinarikas vaade soome hinge.

"Koerad ei kanna pükse" ("Koirat eivät käytä housuja") Autor/allikas: outnow.ch

"Sputnik", rež: Egor Abramenko

Millalgi 80ndatel saabuvad plaanipäraselt Maale tagasi nõukogude kosmonaudid, ent koos nendega tuleb veel keegi. Teenimatult vähe tähelepanu äratanud uus Vene retroulmekas loob "Alieni" teema kõrvale ka sünge militaarse paranoia-atmosfääri ning mitmeplaanilised tegelaskujud. Režissööri esikfilmi kohta pole seda sugugi vähe.

 "Viimased", rež: Veiko Õunpuu

"Viimased" räägib muidugi viimaks võimalustest enda eest seista ja lagunevast kogukonnast. Filmi tugevus ei ole aga tingimata lugu, vaid soomekeelne dialoog, tavatult elav ja lakooniline keskkond ning visuaalne ja mõtteline askees, millega see kõik on läbi immutatud.

"My Blood and Bones in a Flowing Galaxy", rež: Sabu

Esmapilgul tegeleb film Jaapani teismeliste suhtelooga, kuid üha enam ilmub siia kummalisi teemasid ja võllahuumorit. Koolikiusamise ilmingud vahelduvad säravalt absurdse dialoogiga ja ometi pole tegemist noortefilmiga. Kuigi lugu võtab viimaks üsna sünge suuna, lisab Sabu sellele oma galaktilised värvid.

"Nähtamatu elu", rež: Karim Ainouz

"Nähtamatu elu" võiks olla tavaline lugu õdedest, kelle elu keerdkäigud lahku viivad. Karim Ainouzi film toetub romaanile ja peegeldab hästi neid nähtamatuid jõujooni, mille vahel 20, sajandi keskpaiga Brasiilia naised pidid navigeerima.

"Konverents", rež: Ivan A Tverdovski

Seltskond terrorirünnaku üle elanud inimesi koguneb samas saalis, kus nad pantvangi võeti, et sündmusi meenutada. Sündmust ja selle tagajärgi vaadeldakse Vene filmis teistsuguses valguses, peaaegu dokumentaalsete võtetega. Juhuslikkuse ja surma seoste kaudu jõuavad tegelased ikkagi viimaks samavõrd suurte teemadeni, andestuse ja mõistmiseni.

"Tenet", rež: Christopher Nolan

Tenet oli kokkuvõttes suurejooneline eksperiment, kus ulmeloo idee püüdis läbi tungida põnevusfilmi formaati. Nii visuaalne kui emotsionaalne külmus, mida filmile ette heideti, pigem toetavad kogu tervikut. "Tenet" lõi korraks kontseptuaalse meelelahutuse Turingi masina.

Sten Kauber
filmikriitik

"1917"
Rež: Sam Mendes

Esimesse maailmasõtta paigutuv pingeline ja köitev tehnilis-mehaaniline vaatemäng tugeva olevikutunnetuse, täpse koreograafia ning vapustava Roger Deakinsi operaatoritööga.

"Uncut Gems"
Rež: Safdie Brothers

Meisterlikult närviline krimidraama hasartmängusõltlasest juveelihangeldajast. Filmi väsimatult ärev tempo, Adam Sandleri esitus ning ainulaadset närvilisust tekitavad elemendid teevad sellest haarava vaatamise.

"Põleva tütarlapse portree" ("Portrait de la jeune fille en feu")
Rež: Celine Sciamma

Kaunis ja stiilipuhas ajastudraama esimesest armastusest, kirest ja intiimsusest. Vaoshoitult emotsionaalne ja esteetiline.

"Fred Jüssi. Olemise ilu"
Rež: Jaan Tootsen

Meditatiivne ja tunnetuslik kummardus loodusele, inimese ja looduse vahelisele suhtele ning looduses olemisele. Helimaastiku, Joosep Matjuse looduskaadrite ja kontseptsiooni võimas koostöö.

"Fred Jüssi. Olemise ilu" Autor/allikas: Jaan Tootsen

"Meemaa" ("Honeyland")
Rež: Tamara Kotevska & Ljubomir Stefanov

Dokumentaalfilm, mis suudab tuua kultuuride, hääbuvate eluviiside, ekspluateerivate praktikate ja kliimamuutuste põrkumise ühe mesiniku loo tasandile üdini liigutavalt. Lihtne lugu, mis avab kompleksseid teemasid efektselt.

"Lõputusest" ("Om det oändliga")
Rež: Roy Andersson

Stiilseid royanderssonlikke tragikoomilisi vinjette inimeseks olemisest. Kaadrid kui viimseni komponeeritud elavad maalid, mis jäävad küll alla "Elavate" triloogiale.

"Järgmine ring" ("Druk")
Rež: Thomas Vinterberg

Põhjamaisest joomiskultuurist keskeakriisi, suhete, identiteetide ja sõpruse kontekstis. Kohati tragikoomiline ja läbinisti humaanne lugu.

"Sõna sõna vastu" ("Submissão")
Rež: Leonardo Antonio

Portugali peenelt komponeeritud kohtudraama seksuaalvägivallast teab, millest räägib, ja oskab teha seda liigutavalt, nüansikalt ja detailselt. Täpse režii ja tervikliku teemakäsitlusega teos, mis ei manipuleeri ega ekspluateeri.

"Piimahambad" ("Babyteeth")
Rež: Shannon Murphy

Sundimatult siiralt ja tundlikult lavastatud coming-of-age draama toob värskust palju käsitletud süžeele tasakaaluka tooni ja eheda teemakäsitlusega.

"Hüvasti, NSVL"
Rež: Lauri Randla

Südamlik ja stiilse pildikeelega ajalooline sirgumise lugu, mis on täis detaile, empaatiat, autentsust ja värve. Tasakaalukalt lõbus refleksioon lähiajaloo kõnekast perioodist.

Henryk Novod
Forum Cinemas programmispetsialist

1. "Minu veri ja luud voolavas galaktikas" (Kudakechiru Tokoro o Misete Ageru) – Jaapani melodraama, mis uurib ja puurib inimpsüühikat ja vägivalda. Igale Jaapani filmikunsti fännile absoluutselt kohustuslik.

2. "Isa" (The Father) – Viimase aja parim näide, kuidas tegelikult väga kitsastes tingimustes (üks suur korter) on võimalik jutustada haaravat ja laiahaardelist lugu. Anthony Hopkins teeb ühe oma elu parima rolli.

3. "Järgmine ring" (Druk) – Mads Mikkelsen ja Thomas Vinterberg on loonud aasta kõige elujaatavama ja lõbusama filmi. Intelligentne ja ääretult kasulik vaatamine igal inimesele.

4. "Wendy" – "Metsiku lõunamaa asukate" ("Beasts of the Southern Wild") lavastaja Benh Zeitlin on tagasi ja taaskord suudab ta luua maagilise loo väikestest lastest ja nende suureks kasvamise raskustest.

"Wendy" Autor/allikas: Searchlight / outnow.ch

5. "Magneesia" (Magnezja) – Poolakad on hullud. Vestern "Magneesia" on viimaste aastate parim näide ülistiilsest märulist ja elust suuremast draamast.

6. "Džentelmenid" (The Gentlemen) – Guy Ritchie on kuningas. Stiilsete gängsterikrimkade seas on "Džentelmenid" nagu sõõm värsket õhku.

7. "Guns Akimbo: Surmamängud" (Guns Akimbo) – Daniel Radcliffe, videomängud ja pööraselt värviline vägivald. See on parim videomängu põhjal tehtud film, mis ei põhine videomängul.

8. "Kallid seltsimehed!" (Дорогие товарищи!) - Andrei Kontšalovski väsimuse märke ei näita. Võimas ja haarav draama, milles väga palju absurdi ja liialdamata kunstilisust.

9. "Tenet" – Olen suur Nolani fänn ja seegi kord ei petnud ta lootusi. Kuigi seekord pidin filmi kolm korda vaatama, et mõista, kas film mulle ikka meeldib. Meeldib!

10. "Hõbedased uisud" (Серебряные коньки) – Selle aasta kõige ilusam seiklusfilm. Uisubandiidid Peterburi jäätunud kanalitel, klassikaline Romeo ja Julia lugu ja 19. sajandi lõpu Peterburi ei ole ei midagi muud kui lummavalt maagiline.

11. "Laululind" (Songbird)

12. "The Wolf of Snow Hollow"

13. "Palm Springs"

14. "Nomaadimaa" (Nomadland)

15. "Antebellum: väljavalitu" (Antebellum)

16. "Yalda, andestuse öö" (Yalda)

17. "Trühvlikütid" (The Truffle Hunters)

18. "Kollane kass" (Жёлтая кошка)

19. "Ulbolsõn – üksi kõigi vastu" (Ұлболсын)

20. "Grete ja Hansel: Sünge muinasjutt" (Gretel & Hansel)

Annika Koppel
filmikriitik

1. "Meemaa"

Film selgitab erakordselt lihtsalt ja kaunilt, kuidas inimesed oma tegevusega keskkonda mõjutavad ja mis tulemused sel meile kõigile on. Võimas maastik, ehe peategelane ja rustikaalne eluviis moodustavad siin vastupandamatu terviku.

2. "Nomadland"

Film, mis hõlmab Ameerika lõhestunud identiteeti ja ajastu vastuolusid, seda, kuidas tänapäeva maailmas eluga hakkama saada. Peaosas teeb taas suurepärase rolli Frances McDormand.

3. "Jänespüks Jojo"

Teravate natsi- ja juuditeemade kartmatu käsitlemine, film suudab hoida tasakaalu huumori ja raskete teemade vahel, hoides stiili ja olles ühtaegu nii nauditav vaatamine inimlikul pinnal kui ka ajaloo õppetundide oluliste sõnumite kandja.

"Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit") Autor/allikas: 20th Century Fox / outnow.ch

4. "1917"

Üks meeldejäävamaid sõjafilme, mis erakordselt pikki võtteid kokku pannes suudab tekitada mulje nagu olekski film ühe katkematu voona üles võetud. Lugu on hea ja näitlejad samuti, põnevus ei katke, sel teosel on eeldused jõuda parimate sõjafilmide sekka.

5. "Järgmine ring"

Juua või mitte juua, ja kui, siis kui palju juua? Just selle igipõlise küsimusega maadeldakse filmis Mads Mikkelseniga peaosas ja tehakse seda moel, mis vaatajat irriteerib ja mõtlema paneb. Euroopa parim film, seega aktuaalne teema.

6. "Hirm"

PÖFFi võidufilm näitab veidi võimendatud kujul ja musta huumori võtmes võõrahirmu ja natsionalismi ühes Bulgaaria piirikülas. Peategelane Svetla on sedasorti kange naine nagu Frances McDormand filmis "Kolm reklaamtahvlit linna servas".

7. "Vee peal"

Olav Ruitlase romaani on filmi pannud Peeter Simm, ja on seda väga hästi teinud. Selles filmis on elu sees ja head eesti näitlejad teevad meeldejäävaid rolle. Ei midagi kunstlikku, on suudetud puudutada aega ja inimest siin, Eestis, 1980ndatel.

8. "Viimased"

Veiko Õunpuu filmid on alati erilised. "Viimaste" tegevus toimub Lapimaal ja selles karmis, aga ka kaunis keskkonnas siplevad inimesed oma rumaluse ja kirgede võrgus, olles maa laastanud. Kas leidub väljapääs, kas on veel kusagile minna?

9. "Põleva tütarlapse portree"

Ajastufilm, kaunilt ja õrnalt filmitud kurva lõpuga armastuslugu. Ehkki tegevus toimub kauges minevikus, on lugu kergesti ülekantav ka tänapäeva. Peale tundlikult näideldud rollide ja sisuliselt mõtlemapaneva loo pakub film ka silmale palju nauditavat.

10. "Tenet"

Film, millel muidu siia võib olla asja poleks, aga et seda Eestis filmiti, siis märgime ära. Eestis tegi vist kassat rohkem kui ükski teine film, maailmas aga palju vähem kui sellised filmid tavaliselt teevad. Pinev põnevik huvitavate ajakäänakutega, korralik hittfilm, Hollywood Eestis.  

Liisi Rohumäe
PÖFF-i programmi koostaja, stsenarist

1. "Põleva tütarlapse portree"

Mitte ainult üks aasta parimaid filme, vaid kindlasti ka üks kümnendi parimaid filme. Jah, see on tehniliselt suurepäraselt teostatud - iga pisemgi detail on siin läbi mõeldud. Rääkimata väga headest näitlejatöödest. Aga kõlama jääb sisu ja seda on siin kõvasti. Naise roll kunstis, nii vaatleja kui vaadeldava positsioonilt. Võrdsus. Õeskond. Abort. Ja loomulikult kahe naise vaheline armastus ja see, kui palju üks suhe meile anda võib. Ma lihtsalt ei saa üle sellest filmist. Aitäh, Céline Sciamma.

2. "Isa"

Ei ole just palju teoseid, mis suudavad vaataja panna täielikult peategelasse kingadesse. Olla segaduses koos temaga, otsides vastuseid koos temaga. Just seda on Florian Zeller teinud oma debüüdis (!). Anthony Hopkins on võrratu – usun, et parima meespeaosatäitja Oscar kuulub talle.

See kammerlik draama vaatab otse silma vananemisele ja sellega kaasnevale hääbumisele, näidates ilmekalt, kuidas üks haigus võib röövida meilt meid ennast.

3. "Järgmine ring"

Ainuüksi selle filmi idee on super – neli meest otsustavad üheskoos testida teooriat, et väike alkoholisisaldus veres tõstab produktiivsust. Aga Thomas Vinterberg ei jää sinna pidama, ta läheb sügavamale ja välja joonistub nelja erineva eludega ummikusse jooksnud mehe portree. Väga hea stsenaarium ja väga head näitlejatööd teevad sellest ühe aasta elulisema ja ka parima filmi.

4. "Half of It"

Alice Wu uus film toob meieni armukolmnurga, mida just tihti ei näe – tüdruk, kes on salaja sisse võetud ühes neiust, aitab armuvalus poisil raha eest sellele samale silmarõõmule armastuskirju kirjutada. Soe ja südamlik film, mis näeb iga peategelast päris inimesena ja mõistab, et armastus ja suhted on segadusttekitavad ja etteaimamatud, aga julgust proovida peab olema ikkagi.

Kuidagi on juhtunud nii, et ma olen seda filmi sel aastal juba kolm korda näinud. Tunnen end seda vaadates alati nii hoituna, nagu külastaks ühte väga head sõpra.

5. "Greta Thunbergi lugu"

Greta Thunberg ja tema aktivism on püüdnud pilku kõikjal maailmas. Aga mis sellest tolku on olnud? Seda Nathan Grossmani film meile näitabki. Kuidas me vaimustume kellestki ja tõstame teda üles (või siis hoopis teeme teda maha), aga asja tuumast ei räägi me ikkagi.

Greta on üks paljudest kliimaaktivistidest, teda ei huvita see, mida me temast arvame või palju me temast räägime, vaid hoopis see, kas me teeme midagi selleks, et kliimakatastroofi ära hoida. Ja me ei tee. Kaugeltki mitte piisavalt. Küll aga räägime me Greta Thunbergist.

"Greta Thunbergi lugu" Autor/allikas: Kaader filmist

Elo Vilks
Elekriteatri programmijuht

"Shirley" (rež: Josephine Decker) - Poolfiktsionaalne eluloofilm ameerika õuduskirjanikust Shirley Jacksonist, täpsemalt perioodist tema elus, mil valmis romaan "Hangsaman". See on väga minu maitse järgi film: käsitletavad teemad, süngus, samas huumor, ajastu, näitlejad, muusika, terviklikkus. Kõik on täpselt paigas. Tähtis polegi, et see põhineb päriselul, film töötab hästi lihtsalt tugeva draamana.   

"Anne vabalangemises" ("Anne at 13,000 ft") (rež: Kazik Radwanski) - Lugu omadega järjest enam ummikusse jooksvast lasteaiakasvatajast. Niivõrd ehe ja siiras film, et peategelase ja tema kaasteelistega veedetud 75 minutit olid tõeliselt silmiavardavad. 

"Neela" ("Swallow"), rež: Carlo Mirabella-Davis - HÕFFil nähtud suur lemmik allaheitliku naise iseseisvumisest. Väga võimsalt lahendatud film, mis poeb naha alla ja paneb aktiivselt kaasa mõtlema. 

"Väikesed naised" (rež. Greta Gerwig) - Senimaani on olnud nii, et see, mida Greta Gerwig teeb, see läheb kuidagi eriti hinge. Ja "Väikesed naised" samuti. 

"Never Rarely Sometimes Always" (rež. Eliza Hittman) - Südamega tehtud lugu 17-aastasest tütarlapsest, kes on soovimatult rase, ja valikutest ning võimalustest, mis tal selles olukorras on. Kohati valusalt lõikav, kohati lohutavalt soe, igal juhul värskendav käsitlus tabuteemast. 

"The Farewell" (rež. Lulu Wang) - Armas sissevaade ühte Hiina-Ameerika perre, mis pani mõtlema, miks ikkagi fassaade ja näilisust tarvis on ja miks tehakse armastuse nimel igasugu kummalisi asju. 

"First Cow" (rež. Kelly Reichardt) - Üks pildiliselt ilusaimaid filme, mis sel aastal nähtud. 

"Wendy" (rež. Benh Zeitlin) - "Metsiku lõunamaa asukate" laines tehtud kaasaegne Peeter Paani lugu, mis ülendas ja inspireeris nii, et hõljusin pärast kinosaalist välja. 

"The Assistant" (rež. Kitty Green) - Mõne jaoks igav ja veniv, minu jaoks ülimalt tabav olukorra kirjeldus, mis saanud inspiratsiooni Harvey Weinsteinist ja tema produktsioonifirmast Miramax. Peategelaseks üks kontoriassistent, kelle ülipikka tööpäeva täidavad tuimad, korduvad, igasugusest loomingulisusest vabad ülesanded, juhuslikud jutukatked ja nendest kokku tulema hakkavad avastused. Mis siis tegelikult toimub nende uste taga, kuhu assistent ei pääse? Oma argisuses muutus film paeluvaks ja tegi atmosfääri sisse elamise sujuvaks, justkui oleksid ise seal kontoris kohal, aga tahaksid samas võimalikult ruttu jalga lasta.  

"Valge, valge päev" (rež. Hlynur Pálmason) - Islandi film mehest, kes jääb leseks ning avastab oma kadunud naise kohta mõndagi uut. Oma vaikuses ja hillitsetuses ikkagi väga kõnekas ja liigutav. Väike film, aga samas nii suur. 

"Nähtamatu elu" (rež. Karim Aïnouz) - Võimas eepiline lugu, stiililt pigem vanakooli film, teemakäsitluselt hästi kaasaegne. Liigutav ja aus.  

"Fortuna - tüdruk ja hiiglased" (rež. Nicolangelo Gelormini) - Mida vähem filmi kohta ette teada, seda suurem võib olla see pauk, mis sealt tuleb. Midagi täiesti uut ja värskendavat minu jaoks. Siin on suudetud ülimalt kaasahaaravalt näidata raskeid teemasid päriselt läbi lapse silmade.  

"Fortuna - tüdruk ja hiiglased" Autor/allikas: Kaader filmist

"Trühvlikütid" (rež. Michael Dweck, Gregory Kershaw) - Kõige sümpaatsemad Itaalia vanamehed kõige sümpaatsemate koertega askeldamas omi asju. Võrratu vaatamine.  

"Igavesti Walchensee" (rež. Janna Ji Wonders) - Mind alati vapustab ja paneb kaasa elama, kui päris inimesed avavad end valusate küsimuste koha pealt kaamera ees ja see on kunstiliseks tervikuks kokku pandud. Väga kaunilt ja suure hoolega jutustatud lugu, mis rõhub empaatiale ja inimlikkusele.

"Peegelpildis" (rež. Laila Pakalnina) - Mustvalge Lumivalgukese lugu tänapäeva võtmes. Siin on palju lõbusat ja leidlikku, mis üllatas ja haaras kaasa.  

"Saudi Runaway" (rež. Susanne Regina Meures) - Suurepärane näide, kuidas teha dokfilmi, mis on ühtlasi põnevik.  

"For Sama" (rež. Waad Al-Kateab, Edward Watts) - Efektselt tehtud linateos, mis leiab hea tasakaalu ega kaldu liigsesse sentimentaalsusse, ent niidab vaataja just oma toore emotsionaalsusega ja vajutab kõiki empaatianuppe, mis panevad hüüdma: sõda on nii mõttetu!  

"Gunda" (rež. Viktor Kossakovski) - Dialoogita ja peaaegu et inimesteta vaatlus, kuidas üks siga kasvatab oma pesakonda. Mõjus kui meditatsioon. 

"Tenet" (rež. Christopher Nolan) - Mitte kõige õnnestunum Nolani filmograafias, aga kuna Tallinn tundus seal filmis üle mõistuse lahe ja ise osalesin Linnahalli võttel, siis süda heldib selle filmiga paratamatult. 

"Jojo Rabbit" (rež. Taika Waititi) - Mul nähtud alles 2020. aasta alguses. See film niitis emotsionaalselt, nii naeru kui pisaratega. Üks mu lemmikuid lõpustseene üldse. 

Helen Saluveer
Moekunstikino korraldaja

1. "My Octopus Teacher" - Dokumentaal looduse imelisest maailmast, mis paneb mõtlema sellele, mida kõike me veel ei tea ega mõista.

2. "O2" - Kodumaine film, mis lummas ja vaimustas. Lugu, näitlejatööd, pildikeel ja muu - kõik oli paigas.

"O2" Autor/allikas: Karl Anders Vaikla

3. "The Biggest Little Farm" - Imeilusa visuaali ja looga dokumentaal talupidamisest, Eesti esilinastus oli septembris Toidufilmide festivalil. Armas ja kaasahaarav lugu, õpetlik pealekauba. 
4. "Fred Jüssi. Olemise ilu" - Sellesse aastasse eriti sobiv dokumentaal. Osakem näha ilu enda ümber ja hinnata lihtsaid hetki. Lihtsalt niisama olla on ka vahel igati hea.
5. "David Attenborough: A Life on Our Planet" - Võimas dokumentaal loodusest, mis peaks olema kohustuslik vaatamine igale inimesele. Oleme juba looduse poolt saanud piisavalt signaale, et midagi peab muutuma - aga kas me suudame õppida ja muutuda?
6. "Helmut Newton: The Bad and the Beautiful" - Legendaarsest moefotograafist rääkiv film, mida näitasime moefilmide festivalil Moekunstikino. Selle aasta oluliseim moedokumentaal, sest mõõtmatu pärandiga suurmeister oleks oktoobris saanud 100-aastaseks ning tema looming oli raputavalt eriline.
7. "Stage: The Culinary Internship" - Dokumentaal tipprestorani sõna otseses mõttes köögipoolest. Kui kerge on selles tohutut pühendumist nõudvas valdkonnas läbi lüüa? Film linastus Toidufilmide festivalil.
8. "Sipsik" - Imetore, et lapsed saavad lisaks välismaisele kraamile ka kodumaiseid klassikuid kinos vaadata. Tehtaks neid vaid rohkem. 
9. "Tenet" - Ootus ja promo olid veidi liigagi suured, aga täitsa korralik märul ning Nolan oma tuntud headuses. Ja muidugi need Tallinna kaadrid ja mõned tuttavad näod.
10. Sellele kohale paigutan need paljud head filmid, mida oleks tahtnud näha, aga kummalise aasta tõttu polnud võimalik. Ehk me kohtume veel?

Katre Valgma
filmilevitaja

2020. aasta filmielamuste tipp-10 järjestus filmide linastumise järjekorras:

1. "Jojo Rabbit" (03.01.2020)

2. "The Gentlemen" (24.01.2020)

3. "Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga" (Netflix 26.06.2020)

4. "Greyhound" (Apple TV+ 10.07.2020)

5. "Tenet" (26.08.2020)

6. "The Devil all the Time" (Netflix 16.09.2020)

7. "Rain" (18.09.2020)

Janno Jürgens "Rain" 

8. "On The Rocks" (Apple TV+ 23.10.2020)

9. "Jõulud džunglis" (04.12.2020)

10. "Wonder Woman 1984" (16.12.2020)

Maria Ulfsak
filmikriitik, Eesti Ekspressi filmitoimetaja

Saadan Eesti ja välismaa asjad eraldi, sest Eestis oli tänavu nii suur ja heal tasemel filmisaak, et tahaks seda eraldi rõhutada. Kuna meie kinolevis 2020 jooksnud "Põleva tütarlapse portree", "Proxima" ja "Jojo Rabbit" olid mul juba eelmise aasta tabelis (kuid jõudsid meie kinolevisse sel aastal), siis tänavu ma neid teist korda sisse panema ei hakanud.

1. "Nomaadimaa" (Chloé Zhao)

2. "Järgmine ring" (Thomas Vinterberg)

3. "I'm Thinking of Ending Things" (Charlie Kaufman)

4. "Suveniir" (Joanna Hogg)

5. "Ulbolsõn – üksi kõigi vastu" (Adilkhan Yerzhanov)

6. "1917" (Sam Mendes)

7. "Lõputusest" (Roy Andersson)

8. "Uncut Gems" (Benny & Josh Safdie)

"Uncut Gems" Autor/allikas: outnow.ch

9. "Konverents" (Ivan Tverdovski)

10. "Teenrid" (Ivan Ostrochovský)

Eesti filmide edetabel 2020:

1. "Viimased" (Veiko Õunpuu)

2. "Minu kallid laibad" (German Golub)

3. "Rain" (Janno Jürgens)

4. "Välguga löödud" (Esko Bros)

5. "Hüvasti, NSVL" (Lauri Randla)

6. "Südamering" (Margit Lillak)

7. "Prazdnik" (Vladimir Loginov)

Kristi Helme
Eesti Päevalehe kultuuriajakirjanik

"Viimased"

Veiko Õunpuu on kunstnik. Teeb, mida tahab, mitte kunagi ei ürita kalkuleerida, mis võiks vaatajale meeldida. Nii nagu pea kõigi tema filmide puhul, tuleb ka "Viimaseid" vaadates end kohati vaatama sundida (eks ta aeglasemapoolne ju ole). Samas jäävad need filmid kauaks meeltesse ja mõtetesse. Filmikunst, mis filmikunst ka on. Kaameratöö ja loodusvaated on imelised, Soome näitlejad maailmaklassist ning Pääru Oja vaadates saab aru küll, miks ta on nüüd seotud "salapärase välismaise suure produktsiooniga".

"Vee peal"

Peeter Simm on tagasi. Filmi tulek kinodesse kull lükkub koroonaviiruse tõttu esialgu jaanuarikuusse, kuid PÖFFil sai mitu täissaali juba filmist osa. Ei ole nii sügav kunst kui "Viimased", kuid Rasmus Ermel on suurepärane ning seda on ka vanameistrid Matverega eesotsas. Liigutav lugu, võttis korduvalt silma märjaks (seda ei juhtu minuga filme vaadates ausalt öeldes kuigi tihti).

"Minu kallid laibad"

Tudengi-Oscari pälvinud 34-minutiline German Golubi poolt filmikeelde pandud lugu olude sunnil laibavedaja ametit pidama hakanud Erkist. Vaadates on tunda, et filmis on ka autobiograafilisi sugemeid. Väga head osatäitmised, absoluutselt kõik. No ja muusikavalikust ei räägigi. Väga terviklik loojutustus, oma siiruses läks otse südamesse. Nagu näitavad auhinnad, kõnetab erinevatest kultuuridest pärit vaatajaid, mida heal tasemel kunst ju teeb alati.

"Minu kallid laibad" Autor/allikas: Kaader filmist

"Keelepäästja"

Eesti dokumentaalfilmidest on väga tore üllatus just see PÖFF-il linastunud ja nüüd ka kinodesse jõudnud Liivo Niglase dokumentaalfilm. Lugu ühe väljasuremisohus preeriaindiaanlaste keele päästmisest, mille asus tegelema Eesti keeleteadlane Indrek Park. On näha, et filmi tegemiseks kuigi suurt rahapatakat kasutada ei olnud, tehniline pool oli nagu oli, aga lugu on tõeliselt köitvalt jutustatud ning portreteeritav põnev persoon.

"Tenet"

Nolan on mõistagi teinud ka oluliselt paremaid filme, kuid kui läheneda filmile nagu film ise suunab – "don't try to understand it, feel it" –, siis on film ikkagi suurepärane. Käisin mitu korda vaatamas, olen filmile (praeguse seisuga) kulutanud oma elust kokku 5 tundi. Ei kahetse ühtegi sekundit, film möödus hetkega. Kaameratöö, filmimuusika, head näitlejatööd (eeskätt muidugi Rain Tolk!) ning Tallinna linn, mida oli näha rohkem kui ühtegi teist linna (vist, stopperiga ma aega ei võtnud).

"Isa"

Näitekirjanik Florian Zelleri lavastajadebüüt, mida Eesti publik on saanud teatrilaval näha Theatrumis, peaosas Lembit Peterson. Lugu mälukaotusega vaevlevast mehest ja teda aidata üritavast tütrest. Hiilgavad rollid Anthony Hopkinsilt ja Oliva Colmanilt. Film meeldis ilmselt enam neile, kes armastavad ka teatrit, palju teksti ning visuaalilt veidi tubateatrilik. Kõik, mis seal nn tubateatris aga toimub, on esmaklassiline filmi(teatri)kunst.

"Tove"

Muumide loojast Tove Janssonist kõnelev "Tove" liigutas mind rohkem kui üsna selgelt paralleele tõmmata võimaldav "Põleva tütarlapse portree". "Tove" oli veidi vähem pretensioonikas, kuigi filmikunsti mõttes jäi alla. Kunstnikutöö Eugen Tambergilt ja teistelt lõi ülimalt autentse armosfääri. Ühtlasi loodan, et nüüd on mõneks ajaks ühel pool pealkirjas "…. rääkimata lugu" täiendi kasutamine (vt ka Astrid Lindgren). 

"Põleva tütarlapse portree"

Film nagu imeilus maal, kuid vaadates ei läinud nii palju korda kui oleks pidanud. Film jäi justkui kuskile klaasi taha, ei jõudnud päriselt minuni. Iseenesest on see kindlasti filmikunsti tipp, millest kõrgemale keerukas ronida.

"Pesa"

Vaatama asudes ei oodanud ma midagi ja eks nii oli ka lihtne saada üllatatud. Intelligentne ja mitmetasandiline film, mis võiks olla plakatlik, aga pole seda grammigi. Jude Law ilmselt üks parimaid rolle, Carrie Coon naispeaosas on aga ekstraklass. Hämmastav, et nii võimekas näitlejanna on seni pigem kõrvalosades üles astunud ("Kadunud", "Lesed").

"Järgmine ring"

Äsja Euroopa filmiauhindade jagamisel puhta töö teinud Taani menuk. Eesti kinodes venis linastamisperiood märksa pikemaks, kui algselt planeeritud, film ilmselgelt kõnetab inimesi meie laiuskraadil. Kuigi eks vast mujal ka, Mads Mikkelseni karismale on võimatu ju vastu panna. Sisu on muidugi intrigeeriv, eks ole seda teooriat oma peas paljud veeretanud.

Veel võiks mainida:  

Netflixist kaks sarja: "The Queen's Gambit" (kogu aasta üks kuumimaid sarju, muidu suurepärane, aga viimane osa kohati imalavõitu). Teiseks "The Haunting on Bly Manor", "The Haunting of Hill House'i järg, mis vaadatav eraldiseisvana. Vähem õudne, kuid imelilus gootilik õudussugemetega lugu.

Filmidest olid head veel "Nähtamatu mees" (Elisabeth Moss on alati hea) ning "Biidid" (90ndatel kasvanutele mõningast nostalgiat tekitav ka siis, kui sai elatud oluliselt korralikumat elu).

Dokkidest "Pühendus Samale", hingekriipiv lugu Aleppo sõjakoledustest, armastusest, sünnist ja surmast.

Peeter Sauter
kirjanik, kultuurikriitik

Pole mul ülevaadet kogu filmiaastast, aga juhiksin tähelepanu kahele, mis tunduvad olulised ja ehk mõneti märgilised.

Janno Jürgensi filmis "Rain" hakkab ometi ükskord paremini tööle Eesti filmi tuntud aeglus (laias maailmas on hästi töötava aeglusega filme küll ja veel, võtke või Tarkovski ja Antonioni). Aegluse saab tööle panna pingestatus, sisu. Ja see sisu ei saa olla teeseldud. "Rainis" ongi valdavalt ehe. Jürgensi meetod on elliptilisus. Väljajätted. Nii stooris kui loogikas. Aga et välja jätta, peab see, mida jätta, kõigepealt olemas olema. Jürgensiga meili teel pisut lobisedes sain aru, et koos teise stsenaristi Anti Naulaineniga lugu kirjutades ja toetudes oma eluloole, oligi motiive, mida jätta lõpuni välja rääkimata, lahti seletamata, aga mis olid hinges olemas. Osa kraami jälle kärbiti välja ja jäeti meelega loo sisse mõistatusi, krüptilisust. 

Samas ei saa mõistatuslikkust olla liiga palju. Muidu ei viitsiks ju keegi vaadata. Peen doseerimise värk. Ei arva, et "Rain" laias ilmas väga läbi lööks, aga ega "Kevade" ka ei löönud. Aga meile on taoline kraam oluline. Eesti kirjandus, mis mulle on oluline, ei löö ka mitte kuskil mitte iial läbi, aga mis siis. Mati Unt jääb ikka meile Mati Undiks ja vajalikuks. Kuigi ise ütles, et saja aasta pärast pole ta olulisem kui Leberecht.

Jürgensil töötab hästi ka trööstitu keskkond. Miks, analüüsida ma ei oska. Ehk on asi sells, et pildis on hästi välja joonistuvaid detaile, aga kaader pole nendega üle küllastatud. On ka õhku ja ruumi nagu Vermeeri maalil. Ei väsita ega tüütu, aga on mida jälgida. Näiteks "Talve"-filmis väsitas mind ülevuntsitud pildikeel (mis oli samas õigustatud, sest too lugu peabki olema lutsukomm ja film läks igati õigesse auku). "Rain" töötab teises helistikus. Nagu vene kino oleks brittide töölisklassikinoga kokku saanud, võttes möödaminnes kaasa veel soome kino paremad palad. Äkki siin on teeots, mida mööda eesti kino võiks edasi kapata. 

"Mephistopheles" Autor/allikas: Kaader filmist

Teine, mis pani mõtlema: Manfred Vainokivi "Mephistopheles" Linnar Priimäest. Vainokivi on järjekordselt teinud kelmifilmi, mis on ta hingeline autoportree. Film tänapäeva Nipernaadist (muide, kunagi tahtis Vainokivi teha filmi Gailiti Nipernaadist).    

Tõnu Karjatse
filmikriitik, "Aktuaalse kaamera" kultuuriuudiste toimetaja

"Uncut Gems" (Safdie Brothers, 2019, Netflix) - Üks aasta värskemaid filmielamusi. Äärmiselt kahju, et ükski levitaja pole suutnud Safide'de meistritööd kasvõi korrakski kinoekraanile tuua. 

"Viimased" (Veiko Õunpuu, 2020) - Veiko Õunpuu üks lihtsaima süžeega filme, linatöö, mida vaadates kaotab tähtsuse see, kus või kelle poolt see on tehtud. Sven Grünbergi muusika, metsik Põhjala ja 1960 lõpu Ameerika filmide võbe.

"Fortuna - tüdruk ja hiiglased" (Nicolangelo Gelormini, 2020) - PÖFFi eredaim elamus. Jube teema ootamatus lahenduses.

"Bacurau" (Kleber Mendonça Filho, Juliano Dornelles, 2019) - Brasiilia režissööride meisterlik stiiliharjutus, mis kommenteerib nii sotsiaalset ebaõiglust küpse kapitalismi tingimustes kui ka tänapäeva Brasiilia poliitilist olukorda. Vaimne vend Veiko Õunpuu "Viimastele"

"Your Turn" (Eliza Capai, 2019) - Veel Brasiiliat, ja konkreetselt sellest, kuidas näevad noored viimaste aastate sündmusi, sõnavabaduse piiramist pärast praeguse presidendi võimuhaaramist. Sama teemat laiemalt vaatleb "The Edge of Democracy" (Petra Costa, 2019). MUBI platvormil on ka eraldi sektsioon, kus saab tutvuda Brasiilia tänapäeva filmikunstiga. 

"Lõputusest" (Roy Andersson, 2019) - Alati oodatud uus töö ühe omapäraseima visiooniga filmitegijalt maailmas

"Tenet" (Christopher Nolan, 2020) - Pikalt oodatud metafoorne ulmefilm, mis näitab Tallinna potentsiaali väga arvestatava võttekohana ka maailma lõikes. Tavavaatajale oli ilmselt liiga keerukas ja kinotetrite poolt "Tenetile" pandud lootused vaataja kinno tagasi meelitamiseks nurjusid. 

"Alljumalad" (Chino Moya, 2020) - Teine ulmefilm, mis näitab Tallinna ja Eestit hoopis uue nurga alt. Ka eismene täispikka düstoopiafilm, mis kunagi Eesti osalusel valminud. Selle filmi auhinnasadu ootab alles ees. 

"Alljumalad" ("Undergods") Autor/allikas: Kaader filmist

"Ulbolsõn - üksi kõigi vastu" (Adilkhan Yeržanov, 2020) - Kasahstani "uue laine" meistri värske töö, mis alles linastus PÖFFil, kuid mida ilmselt võib juba praegu panna samale riiulile klassikaga.

"Kolmekesi" (Anna Melikyan, 2020) - Romantiline komöödia, mida naudivad ka need, kes muidu romantilisi komöödiaid ei vaata. Melikyani kummardus Eldar Rjazanovile. 

Parimad sarjad:

"Better Call Saul" (Vince Gilligan, Peter Gould, 2015-..., Netflix) - Eelviimane hooaeg sarjast, mis viib välja kümne aasta taguse revolutsioonilise menusarja "Breaking Badi" algusse. Läheb ainult põnevamaks. 

"Uus paavst" (Paolo Sorrentino, 2020, ETV) - ETV jaanuarikuine hankekingitus kõigile hea filmi austajatele. Paolo Sorrentino haarav käsitlus Vatikani võimumängudest, religioonist ja inimesest.

"Ozark" (Jason Bateman, 2017-... , Netflix) - Marty perekonnalugu maffia haardes on jõudnud kolmanda ja eelviimase hooajani. Äärmiselt hoolikalt läbi töötatud karakterid, põnev, aukudeta stsenaarium ja äravahetamatu atmosfäär, millele aitavad kaasa ülihead näitlejad. On auhindu saanud ja saab veel. 

"Narcos: Mexico" (Chris Brancato, Carlo Bernard, Doug Miro, 2018-..., Netflix) - Äärmiselt karismaatilisele Diego Lunale ja ajaloolistele sündmustele toetuv sari narkokaubandusest Mehhikos. Luna kehastatud Miguel Gallardo on galantseim lurjus, kes eales teleekraanidel seigelnud. 

"Fauda" (Lior Raz, Avi Issacharoff, 2015-...., Netflix) - Endiste Iisraeli eriüksuslaste läbielamistel põhinev sari sealse vastuluure keerukast argipäevast. "Fauda" näitab, et  iisraeli-Palestiina lepitamatu konflikti taustal on ju tavalised inimesed oma tunnete ja õigustega. Kellele seda sõda ja jama vaja on? "Fauda" näitabki ka seda, kuivõrd aegunud ja ebainimilikud on marurahvuslikud põhimõtted, mille teostamine käib ainult läbi vere ja pisarate.

Tauno Vahter
kirjastaja, kultuurikriitik

"I´m Thinking of Ending Things" - Charlie Kaufmani film, mis algab nagu igav suhtedraama, aga pöörab Twin Peaksiks. Mõtled korduvalt, kas filmi armastada või vihata. Naispeaosaline Jessie Buckley on üks 2020. aasta suuremaid tähti.

"Järgmine ring" - Film, mida vastavalt vaatepunktile võib pidada alkoholismi olemuse selgitajaks või hoopis selle propagandaks. Tekitab arutelu - järelikult õnnestus.

"Džentelmenid" - Guy Ritchie uut filmi võib nimetada ka vaese mehe "Teemandirööviks". Sellest hoolimata on tegemist lohutavalt vaimuka ja tempoka kelmifilmiga, millele tänavu suurt vastaseid lihtsalt ei olnud.

"Koko-dii, Koko-daa" - täiesti absurdne rootsi film, mis kehastab Euroopa kino kogu tema ilus ja õuduses. Südantlõhestav peredraama pööratakse õudusfilmi elementidega farsiks.

"Hirm" - Bulgaaria küla kokkupuude immigratsiooniga on universaalne üldistus, õnneks humoorika varjundiga.

Kaader filmist "Hirm" (Bulgaaria-Prantsusmaa). Autor/allikas: pressimaterjalid

"Kallid seltsimehed!" - Andrei Kontšalovski vaoshoitult vanamoodne ja paari huvitava rolliga lugu 1962. aasta rahutustest Novotšerkasskis.

"On the Rocks" - Sofia Coppola lahjendatud versioon filmist "Tõlkes kaduma läinud". Sellest hoolimata on Bill Murrayt ikka tore vaadata, kuigi keskpärasemate näitlejatega poleks see lugu üldse eriti tähelepanu äratanud.

"Da 5 Bloods" - Spike Lee tragikoomiline seiklusmärul on küll natuke liiga pikk, aga selles on häid episoode ja see toimib omamoodi Vietnami-filmide paroodiana. Mõnel muul aastal poleks see ilmselt siiski äramärkimist leidnud.

"Emma" - Täiesti mõttetu kostüümidraama, mille puhul jääd vaatama hoolikat produktsiooni. Anya Taylor-Joy üks tänavusest kahest staar-etteastest.

"Biidid" - Sobib vaatamiseks neile, kellele meeldisid "24 Hour Party People", "Trainspotting" või "Acid House". Šoti aktendiga reiviskeene 1990ndate keskel.

"Tenet" - Ei, see ei kuulu Christopher Nolani parimate filmide hulka. Aga ükskõik, kas me seda tahame või mitte, siis Laagna tee ja Linnahalliga seotud episoodid kuuluvad nüüd ka meie kinoajaloo arhikaadrite hulka.

"O2" - Meeldivalt pretensioonitu ja seetõttu üsna hästi toimiv muinasjutt, kuidas õilsad eesti mehed maailma päästavad.

Varasematest aastatest veel rohkem konkureerisid mängufilmidega head sarjad ("Patria", "The Queen´s Gambit", "Kalifaat", "Unorthodox", "Fargo 4") ning mitmed dokumentaalfilmid ""Crip Camp", "Mystify", "Last Dance". Eraldi kategooria moodustasid pikalt oodatud filmid, mis edasi lükati ja nägemata jäid (Wes Andersoni "The French Dispatch", Kirill Serebrennikovi "Petrovid gripi küüsis", Chloé Zhao "Nomadland").

Dannar Leitmaa
ajakirjanik

Esmalt märgin ära, et tabelisse ei saanud filmid, mida ma juba eelmisel aastal hindasin tabelis ("Jojo Rabbit"); mis veel pole kinolevvi tulnud ("Kratt", "Hirm", "Khorshid", "The Father"); mida sai näha voogedastuses ("I'm Thinking Of Ending Things", "Uncut Gems", "Klaus"); mida nägin, ee, noh, teistmoodi ("A Beautiful Day In The Neighborhood", "Richard Jewell", "American Factory"). Kuna kinoaastaga oli kehvasti, siis kõikide kinode toetuseks ehk tabel filmidest, mis meil reaalselt kinos jooksid.

1. "Põleva tütarlapse portree"

Eelmisel aastal panid mitmed selle tabelisse ja igati õigustatult. Mind pole sel aastal ükski teine film pisarateni liigutanud, aga Prantsusmaa ajastudraama naistevahelisest armastusest seda tegi. Kahjuks oli kinos ainult kümme seanssi, aga üldiselt täismajale.

2. "1917"

Ma olen igati nõus, et korealased väärisid parima filmi Oscarit. Aga samas oli ka Sam Mendese "1917" hingemattev saavutus. Kinematograafiline suurteos ja sõjafilmide üks parimaid viimase aja sooritusi.

3. "Tenet"

Ilmselt üks kehvemaid Christopher Nolani filme, aga nii kõrge koht näitab, kui hea tegelikult on Nolan. Pidin küll pärast ajajoone selgitamiseks paar korda netist üle lugema, kuid Tallinna vaated ja muidu suurepärane kaameratöö näitab selle aasta kvaliteeti.

4. "Les Miserables"

Prantslaste politseidraama jäi teenimatult tänavu varju, kuid sellest hoolimata oli tegu igati meeldejääva teosega alapealkirjaga "rotid tunnelis". Viimase hetkeni ülipõnev ja adrenaliini täis märul.

Kaader filmist "Les Miserables" / "Hüljatud". Autor/allikas: pressimaterjalid

5. "O2"

Suurepärane Eesti film. Hea näha, et ka pärast "Tõde ja õigust" tehakse häid filme edasi ja "O2" näitas Eesti filmi kvaliteeti ka väljaspool kirjandusklassika ekraniseeringuid.

6. "Kallid seltsimehed!"

Venemaa poolt Oscarile kandideeriv film jääb küll kaugele paari aasta eest poolakate poolt tehtud kommunistliku korra õudusi näidanud must-valgest šedöövrist "Külm sõda", kuid sel aastal on tegu ühe aasta paremate sekka kuuluva teosega. Ühelt poolt üdini masendav, samas ka kuidagi mustalt humoorikas. Kes veel jõuab, minge kinno.

7. "The Invisible Man"

Ilmselt selle aasta suurim üllatus, sest kes ikka ootaks midagi järjekordselt õudusekraniseeringust mittenähtavast mehest, kuid see film oli antud ja ületrööbatud žanri puhul värske sõõm õhku. Parajalt õudne, meeletult põnev.

8. "J'Accuse"

Roman Polanski suurteos, mis tekitas Prantsusmaal meeletu pahameeletormi. Tänapäeva märk, et ei hinnata teost, vaid eelkõige tegijat. Film siiski on väärtus omaette, Polanski minevikutaaka see siiski olematuks ei muuda.

9. "Koerad ei kanna pükse"

Ilmselt film mitte kõigile, kus depressioon ja kaotusvalu väljendub äraspidises seksuaalses plahvatuses. Tugevate näitlejatöödega Soome film, mis napis kinosuves eredalt esile kerkis.

10. "Little Women"

Ilus film väikestest daamidest ja nende kasvuraskustest 19. sajandil. Ilmselt tehti auhinnatseremooniatel liiga, kuid selline on elu.

11. "Ford v. Ferrari"

Kõrge oktaanarvuga põnevusfilm, kus ajalooliselt täpselt jälgitud ühte legendaarsemat Le Mansi võidusõitu. Ilmselt pole ühegi filmi järel nii pikalt Wikipedias istunud loo tagapõhju lugedes.

12. "Palm Springs"

Totrate komöödiasugemetega ajasõlme film tõelises "Lõputu küünlapäeva" vaimus. Nalja sai, mõelda sai, kokkuvõttes olid kõik rahul.

13. "Honeyland"

Hea film on selline, mis paneb mõtlema. See pani. Hea film on selline, mis paneb kaasa tundma, vihastama ja enda eluga rahul olema. Seda pani ka.

14. "The Outpost"

Ülirealistlik sõjadraama Afganistani tobedast sõjast. Logistiliselt eriti lolli olukorda pandud sõdalased võitlesid ja surid vastase tule all. Kõik osutus lõpuks ju ikkagi mõttetuks.

15. "The Gentlemen"

Guy Ritchie stiilne krimimüsteerium. Peaosades vist kõik tähtsamad Inglismaa näitlejad. Mida sa ikka rohkemat tahad?

16. "For Sama"

Pisitütrele pühendatud dokumentaalfilm pommide rahe all olevas Süürias. Meenutab, et alles oli Süüria konflikt pidevalt ka uudistes tähelepanu all. Praegu on olulisem Trump, Hiina ja abielureferendum.

"Pühendus Samale" ("For Sama") 

17. "Nähtamatu elu"

Brasiilia ajastufilm naiste raskest elust patriarhaalses ühiskonnas. Armumine, seks ja tavaline inimelu hävitab naiste elu, üle kahe tunni kestev film neelab endasse, närib läbi ja viskab siis välja.

18. "Druk"

Taani tragikomöödia meestest, kes avastavad, et mingi väike alkohol veres muudavad nad tõelisteks võitjateks. Kahjuks on seda võitjapromilli sees hoida mõistetavalt raske ja nii läheb kõik kiirelt kontrolli alt välja.

19. "Onward"

Jälle üks Pixari film, mis mängib küll sarnastel tunnetel, aga teeb seda tuntud headuses. Kaotusvalu, suureks kasvamine ja loobumine armastatust - neid keeli kasutab Pixar tihti. Samas suurema osa eelmistest Pixari teostest jätab "Onward" aupaklikult kaugusesse.

20. "Beats"

Šotimaa kange keelega noored omaaegse vastukultuuri tuules. Kahe sõbra viimane suvi koos. Mõtlesin päris pikalt, et mis minu selles vanuses omatud sõbrad praegu teevad. Ei tea siiani.

21. "Babyteeth"

Vähihaige neiu leiab armastuse narkarist. Mida sellisel juhul vanemana teha? Kohustuslik vaatamine igale lapsevanemale.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: