Aasta parimaid albumeid valisid sel aastal Kristo Rajasaare, Fred Jürgens, Tauno Vahter, Tiit Kusnets, Tanel Matsalu, Ivar Murd, Tõnu Karjatse, Andres Noormets, Erni Kask, Aigar Vals, Tauno Maarpuu, Oliver Lomp, Margus Haav, Edmund Hõbe, Koit Raudsepp, Andrei Liimets, Jon Mikiver, Siim Boikov, Tiia Teder, Kärt Kelder, Asko Astmäe, Aleksander Puumets, Argo Vals, Bertil Tüvi, Oliver Berg, Sander Varusk, Marko Pütsep, Liisi Voolaid, Anders Melts, Madleen Teetsov-Faulkner, Britt Randma, Sandra Leushina, Kaido Kirikmäe, Tarmo Sikk, Kaspar Viilup ja Merit Maarits.

50–52

Julianna Barwick "‎Healing Is A Miracle" (Ninja Tune)

Neljandal täispikal albumil on Julianna Barwicki muusika rafineeritum ja viimistletum kui varem, püsides samal ajal samades kindlates minimalistlikes raamides. Produktsioon on puhas, kohati ehk steriilnegi. Või on asi hoopis üllatuste puudumises, miks "Healing..." kipub taustamuusikaks jääma. Mitte, et Barwick tahakski tingimata esiplaanile tungida. Aga ambient võib olla liigutav ja haarav ka väheste liikumistega. Oliver Berg

50–52

KeiyaA "Forever, Ya Girl" (ise välja antud)

KeiyaA laulab, räpib, kirjutab tekstid ja produtseerib end ise ning see väärib imetlust. Tema julgest käekirjast särab läbi loominguline intelligents ning seda neo soul'ina kirjeldada tundub isegi liiga lahja. Kõige mõnusam osa sellest on tema vokaal, mis kõlab alati pehmelt ja siidiselt ning mitte kunagi kriiskavalt ega röökivalt, tehes kuulaja kõrvadele lausa pai. "Mind on nii kuradi lihtne armastada," laulab KeiyaA avaloos "I Thot There Was One Wound In This House, There's Two". Ma arvan, et ta ei valeta. Tanel Matsalu

50–52

Yaeji "What We Drew" (XL)

Kui korea popmuusika on tänaseks arginormaalsus, mis on murdnud ka siinsele kultuuriväljale, siis k-house on veel pigem nurgatagune asi, millest siinmail kuigivõrd ei teata. Küll aga on mitmed põhitegijad juba ka laiemat tähelepanu saanud: Park Hye Jini EP "How Can I" andis välja Ninja Tune, Yaeji täispikk album "What We Drew" ilmub aga plaadifirma XL alt. Kuigi Yaeji loomingus on täiesti suurepäraseid k-house'i näiteid ("Raingurl", "Guap"), siis värskel plaadil kaugeneb ta sellest nišist ja katsetab pigem ambientse autorielektroonikaga, kust samas ei puudu äratuntav Lõuna-Korea popkultuuri mõju. Kaspar Viilup

46–49

Misha Panfilov Sound Combo "Days As Echoes" (Funk Night)

"Days As Echoes" on vähem kosmiline ja funky kui Misha Panfilov Sound Combo eelmised albumid. Võiks öelda, et tegu on hubase ja heas mõttes turvalise üllitisega. Album oma tooruses ja eheduses on värskendav kuulamiselamus 21. sajandi kontekstis, kus loomuliku fooni moodustab tihti sünteetiline fabrikaatmuusika. Ants Siim

46–49

Moses Sumney "græ" (Jagjaguwar)

"Græ" on tükk maad jahedam kui Moses Symney soe ja romantiline debüüt "Aromanticism". Produktsioon on tagasihoidlikult öeldes hullumeelne ja kõlapildilt on toimunud lausa hüpe saundide ülevoolavuse poole. Kompositsioonilt on kõik väga keeruliselt kokku pandud, helide keevitusõmblused on muljet avaldavalt tihedad ja mitmekihilised – paneb kuulates tõsiselt lõuga sügama. Tanel Matsalu

46–49

Phoebe Bridges "Punisher" (Dead Oceans)

Phoebe Bridgers kasvatas pärast oma võimeid kompivat 2017. aasta debüütalbumit äkitsi ja väga kiiresti n-ö munad ja iseseisvus ning on praegusel ajal lääne indie-muusika suurimaid superstaare, kes jõudnud isegi Playboy veergudele. "Punisheril" on tuntav Bridgersi teadlikkus oma nõrkustest, aga samal ajal ka näiteks teravast laulukirjutusoskusest, millele ta julgelt ja eneses kahtlemata mängib. Merit Maarits

46–49

The Avalanches "We Will Always Love You" (Modular)

Kes kuulanud vähemalt üht The Avalanchesi albumit, teab hästi, et nende looming on kui muusikaline kaleidoskoop: muusikalised fragmendid, pöörased miniplahvatused ja helieksperimendid on surutud ühte hunnikusse, kuid see valik pole kunagi juhuslik. Nende kolmas album "We Will Always Love You" jätab kõrvale nende karjääri algusaegu kirjeldanud lõputu sämplimise ja asendab selle kümnete kaasautoriga, kellega koos sünnib rikkalik kollaaž popmuusika minevikust, olevikust ja tulevikust. Kaspar Viilup

45

Grimes "Miss Anthropocene" (4AD)

Grimes'i pikalt töös olnud ja plaadifirmaga jageledes korduvalt ümber tehtud album on eklektiline komplekt, millele ühendavat kontseptsiooni on hakatud leiutama ilmselt alles tagantjärele. Võrreldes eelmise plaadiga "Art Angels" on nüüdne album tumedam, siin ei ole enam niipalju naiiv-optimistlikku hõikumist, kuigi Grimesi hääl kõlab mõnedes palades endiselt nagu nukulik paroodia. Tauno Vahter

42–44

Dua Lipa "Future Nostalgia" (Warner)

"Future Nostalgia" on täiuslik popp-plaat ja seejuures ehk isegi liiga täiuslik. See on album tehnovärvides tulevikust, kus elu on muutunud neofüüsiliseks kogemuseks ja CRISPR-tehnoloogiast saanud midagi nii tavalist, et meie tänavatel liiguvadki ainult tuunitud DNA-dega disaininimesed. Kas see on homne, millest unistada? Ei tea, aga Dua Lipa teeb sellest paratamatult ligitõmbava idee. Merit Maarits

42–44

Machinedrum "A View Of You" (Ninja Tune)

Ameerika produtsent Travis Stewart ehk Machinedrum pakub oma üheksandal albumil heliretke läbi erinevate spektrite – plaat algab reivilainel, murdub kaasaegseks R&B'ks, katsetab räpi ning pehme träpi sfääres, kompab piire eksperimentaalse hiphopi instrumentaalidega ning laskub sügavate lainete saatel hüpnotiseerivaks trummiks ja bassiks. Sandra Leushina

42–44

Open Mike Eagle "Anime, Trauma and Divorce" (Auto Reverse)

Chicagost pärit, ent pikemat aega Los Angeleses tegeva alternatiivräppari tänavune plaat ei kujuta endast radikaalset kannapööret, vaid kuulub selgelt eelneva kümnendi vältel looduga samasse maailma. Erinevused varasemast nõks enam meloodilisust ja kompaktsust ning muidugi pealkirjas kajastuv sündmus, mis Eagle'ile omaseid esimese maailma normcore-probleemidele keskenduvaid tähelepanekuid isiklikumaks teeb. Ängist nõretavat lahutusalbumit ei leia, vaid kõik spliinist uute sihtide leidmiseni ja smuutidest saatusliku "Black Mirrori" osani on vahendatud läbi harjumuspärase kuiva huumori. Asko Astmäe

39–41

Jay Electronica "A Written Testimony" (Roc Nation)

Jay Electronica farsiks kujunenud debüütalbumi ilmumissaaga häälestuses kulgeb omajagu ka "Testimony" taktidest, kus Jay mõtleb kõigile rongidele, kust maha jäädud, täitmata lubadustele ja lepingutele, plaadi tegemise raskusele kasvava haibi surve all. See on igati jayelectronicalik album – piibellikud varjundid ja poliitilised riimid, Louis Farrakhani külalisetteaste, soul'ilike varjunditega taustad autori enda ja No I.D., The Alchemisti ja Hit-Boy sulest ning ka talle omane ebakonventsionaalsus. Asko Astmäe

39–41

Markus Robam "Whitewash" (ise välja antud)

Harva juhtub, et teatrilavastuse muusikaline kujundus tõuseb kõrgemale lavastusest endast. Jarmo Reha iseenesest samuti silmapaistva lavastuse "Whitewash" heliribaga niimoodi juhtus. Markus Robami "Whitewash" on suveräänne ja tähelepanuväärne, ühtaegu maitsekas, lihtne, väänatud helikunstiteos, mis tekitab õõva ja ei karda hetketi (eriti just lavastuse versioonis) olla ka catchy – kvaliteet, mida sageli peljatakse. Kindlasti 2020. aasta parim heliriba, mis seekord tuleb ootamatult hoopis teatrist. Erni Kask

39–41

Misha Panfilov & Shawn Lee "Paradise Cove" (Funk Night)

"Paradise Cove" toob ühe meeleliselt podiseva-muliseva vikerkaarevärvi vihmavarju alla ka kõik need, kelle jaoks Centre El Muusa ratsutamine jäi pisut liiga robustseks. Panfilovi ja Lee retrolikud liftisõidud vahetavad korruseid just paraja intervalliga, et jõuaks igat kuuldevälja täpselt välja mõõdetud koguses mekkida. Ja kui esimene käik lõpeb, saab südamerahu ja -rõõmuga uuele ringile minna. Oliver Berg

38

Actress "Karma & Desire" (Ninja Tune)

Vägisi tahaks öelda, et Actressi "Karma & Desire" on popalbum. Mitte, et sõnal "pop" oleks meeletult palju kaalu, kuid see annab kätte võtme Darren Cunninghami uusima materjali lahtimuukimiseks. Võrreldes tema varasemate, kusagil post-dubstep'i ja art techno piirimail seisvate albumite kõrval on uus looming midagi värsket. Siin on ambientseid maastikke, mille peale Cunningham laob kiht kihi haaval erinevaid elemente. Korra laseb särada lihtsalt avaratel süntesaatorimotiividel, järgmisel hetkel paneb pulseerima malbe deep house'i biidi. Eklektilisus ei lõhu aga kordagi tervikpilti. Kaspar Viilup

32–37

Mari Jürjens "Omaenese ilus ja veas" (ise välja antud)

Ilu on ilmeksimatu märksõna Mari Jürjensi kauamängiva "Omaenese ilus ja veas" puhul. Ilu valgub igast helist ja sõnast, seadest ja toonmeisterdusest. Mari Jürjens nagu Mari Jürjens ikka, võiks öelda, sest jälle äärest-ääreni omaloomingulise albumi tasase tarkusega tehtud tervik on korraga täidlane ja kerge, inimlikult kriimuline ja samas puhas. Nõnda siis ka ei tilkagi imalust. Kuid nüüd öeldakse kõike selle tempereeritud, juba kolmekümne künnise ületanud ja elu avali pilguga vaagiva naise karakteriga. Maian Kärmas

32–37

Taylor Swift "folklore" (Republic)

Taylor Swift on muusik, keda on tulnud aastaid peaaegu et vägivaldselt oma radarilt eemale hoida, aga kelle puhul tänavu see polnud lihtsalt kuidagi võimalik. Kui läbinähtavalt stereotüüpidest lähtuv turundustaktika kõrvale jätta, on keeruline Swifti kampsuni-indie albumi "folklore" mõjuvalt lihtsalt, üleliigsetest modernse popi elementidest vabastatud melanhooliat endast eemale lükata. Albumi produtseerinud Aaron Dessner The Nationalist peab olema parim asi, mis Taylor Swiftiga kunagi juhtunud. Merit Maarits

32–37

HAIM "Women In Music Pt. III" (Columbia)

Mulle tundub, et HAIM-i võlu on kogu nende karjääri vältel olnud teatav dissonants: pealtnäha on nende muusika naiivne pop, mille taga pole mingit müstikat, kuid nad ei lepi kunagi nii lihtsa lahendusega. Ka "Women In Music Pt. III" on pealtnäha turvaline raadiopop, kuid see on tepitud nihkes indie-produktsiooni ning retro-soul'i mõjutustega. Lisaks on neil totaalselt ükskõik staarikultusest: arvestades, kui häid lugusid nad kirjutavad, võiks sedalaadi tüdrukutebänd olla suurim asi kogu maailmas, aga arvatavasti see lihtsalt ei huvita neid. Parimas mõttes laisa popmuusika musternäide. Kaspar Viilup

32–37

JARV IS "Beyond the Pale" (Rough Trade)

Jarvis Cocker on üks nendest vanameistritest, kes on suutnud tõestada, et huvitavat muusikat tehes ja veenva sisendusjõuga esinemisel on vanus kõigest number. Karismaatiline ninamees on oma taustabändiks moodustanud nõtke ja eklektilise grupeeringu, kes oma stiiliülesuses ja rikkalikus instrumenteeringus suudavad kõlada nii edumeelsete kunstrokkaritena kui ka tuletada meelde kõige leidlikumaid post-rock'i eksperimentaliste 1990ndatest. Edmund Hõbe

32–37

Salem "Fires in Heaven" (ise välja antud)

Selle sajandi ehk kõige veidrama elektroonilise žanri, witch house'i veteran Salem andis pärast kümme aastat (!) kestnud pausi välja albumi "Fires In Heaven", mis sobib suurepäraselt koroona-aastasse. Plaadi nimi on muidugi paroodia: taevast on asi kaugel, sest Salem kõlab tumedamalt kui varem. Värske kauamängiv on pigem elektrooniline aatompomm otse põrgust, kus kuuleb mõjutusi nii industrial'ist, post-trap'ist, post-club'ist kui ka veel miljonist muust ootamatust suunast. Veidral kombel on "Fires In Heaven" aga ka igati sobilik jõuluaega, kuna nad tasakaalustavad kõige tumedamat tumedust alati õrna, ent lootusandva helgusega. Kui tahate, võib uut Salemit nimetada tegelikult isegi modernseks klassikaliseks muusikaks. Kaspar Viilup

32–37

The Weeknd "After Hours" (XO)

The Weeknd laulab uuel plaadil kokku-lahku-suhtest endise armastatuga (kes on tõenäoliselt supermodell Bella Hadid), pettumisest kuulsa ja rikka elustiilis, narkootikumidest, möllupidudest, depressioonist ja üksildusest. Võiks arvata, et tipus olek on toonud artistile rahulolu, aga lugusid kuulates tuleb välja tõsiasi, et The Weeknd on hoopis õnnetu ja murtud mees. Samas pole tal mingit konkreetset sõnumit ega hoiatuslugu ning ta soovib lihtsalt tundeid kuulajaga jagada. Album on talle pihitool, kus avaldab patukahetsust rajalt kõrvaleastumise pärast. Tanel Matsalu

31

Kelly Lee Owens "Inner Song" (Smalltown Supersound)

Kelly Lee Owens jätkab teisel stuudioalbumil suundade kompamist, kuid teeb seda tugevast debüütalbumist veel enesekindlamalt, laskumata liigsesse ilutulestikku. Vastupidi, muusika on ajaga pigem napimaks läinud, detailid-tekstuurid varasemast rohkem fookuses, klassikaline laulukirjutamine pole tingimata enam peamine käivitav jõud. Oliver Berg

30

Bob Dylan "Rough And Rowdy Ways"

Seda plaati valgelt lehelt kuulates võiks märkida, et väsinud hääl ja ei ühtki muusikaliselt uut ideed. Aga kes kuulaks Dylanit valgelt lehelt. Bob Dylan on Bob Dylan. Peaaegu kriitikaväline nähtus. Institutsioon iseeneses. Prohvet ja peegel. Ja oma 39. albumil Ameerika ajaloo entsüklopeedia ning maailma viimase kuue kümnendi kultuuri kroonika. Andrei Liimets

29

Trad.Attack! "Make Your Move" (Made In Baltics)

Trad.Attack!i kolmanda albumi lähteidee on muutus, areng. Seda kajavad nii pealkiri kui ka uus esteetika. Päris eelkäija esteetilist ja kõlalist terviklikkust "Make Your Move" ei saavuta, aga "Kullakarva" taolise meistriteose tuules kulgemine on nagunii ebaaus saatus. Kõik värsked suunad ei pruugi igale kuulajale sobida, aga kolmandat korda järjest oma žanris ja sellest kaugele väljapoolegi korralik teetähis maha panna on igal juhul muljet avaldav saavutus. Andrei Liimets

28

Thundercat "It Is What It Is" (Brainfeeder)

Kuigi Thundercat võib oma neljandal, 2018. aastal lahkunud Mac Millerile pühendatud leinameeleoludes albumil – nagu tegelikult ennegi – kõlada hüplikult ja ühegi kindla teema peal pikalt pidamata, näitab "It Is What It Is" korduvatel kuulamistel ometi, et Thundercati hullusel on oma meetod. Edmund Hõbe

27

Maria Minerva "Soft Power" (100% Silk)

Kui oma esimestel plaatidel ("Tallinn at Dawn", "Cabaret Cixous") keskendub Maria Minerva pigem eksperimentaalsele magamistoapopile, siis mida album edasi, seda lähemale jõudis ta ka tantsumuusikale. Tema eelmine, traagiliselt hukkunud sõbranna mälestuseks avaldatud "Cherushii & Maria Minerva" oli isegi üks 2019. aasta parimaid house-plaate. Kauamängival "Soft Power" ühendab ta meisterlikult need kaks suunda: produktsioonilt on see laisk ja tolmune nostalgiline pop. Jääb isegi mulje nagu lesiks Maria neid lugusid lauldes diivanil. Sinna kõrvale on ta kruttinud aga mahlakad bassid, mis panevad muidu ehk pisut üheülbalised lood tõeliselt särama. Kaspar Viilup

26

Idles "Ultra Mono" (Partisan)

Kui Idles'i paljukiidetud eelmine plaat "Joy as an Act of Resistance" oli oma kuratliku huumoriga isegi lõbus kuulamine, siis "Ultra Mono" on otsast lõpuni vihane. Kuigi bänd seda väljendit ise väldib, on see puhas punk – raju ja raevukas keskmine sõrm väiklusele ("Modern Village") ning ebavõrdsusele ("Carcinogenic"). Ja kas on kirjutatud kõvemat #metoo ning Time's Upi hümni kui kõikidele lollidele meestele silma pilgutamata jalaga munadesse virutav "Ne Touche Pas Moi". Andrei Liimets

25

Perfume Genius "Set My Heart on Fire Immediately"

Üks Mike Hadreasi muusikalise projekti Perfume Genius lahutamatuid omadusi on olnud enese sisemaailma häbematu, kõikehaarav laotamine kuulaja vaimusilma ette. Aga viiendal albumil "Set My Heart on Fire Immediately" on Hadreas astunud sammu edasi ja toonud emotsionaalse kõrval rohkem pildile – konkreetselt ka kaanepildile – oma füüsise, mille kõrval muusika on rohkem vahend kui eesmärk omaette. Hadreasi dramaatilisus kasvab siin lihtsatest muusikalistest raamidest välja ja võtab teatraalsed, plastilised mõõtmed, millega "Set My Heart on Fire Immediately" kehtestub ajus muusikaalbumi asemel justkui kuulajale personaalselt etendatud koreograafilise performance'ina. Merit Maarits

24

Anett "Morning After" (ise välja antud)

Kauamängiv "Morning After" avab hästi autori iseloomu, kus on peidus palju rohkemat kui vooglev viskine hääletämber. Seni pigem naabritüdrukuliku olekuga meelde jäänud karakter oskab edukalt muunduda nii haavunud naiseks kui ka moodsaks temperamendiga diivaks, serveerides oma debüütalbumil nii gurmeemuusikat, kauneid ballaade kui ka lootusetult kummitama jäävaid hitte. Sandra Leushina

23

Fontaines D.C. "A Hero's Death" (Partisan)

Kui Fontaines D.C. debüütalbum "Dogrel" oli heliriba lõbusatele aegadele mõnes Dublini räpases baarinurgas, kus õlu ja nali voolas nagu homset ei olekski, siis võiks "A Hero's Death" mitteametlikult olla kui pohmelli-"Dogrel", kus jauramine vaheldub spontaansete suigatuste ja remondiõlledega ning mille saatel on hea üks järjekordne päev jõuetult diivanil lebades maha kanda. Merit Maarits

22

Maria Faust Sacrum Facere "Organ" (Stunt)

Maria Faust Sacrum Facere on põneva ja originaalse saksofonist-helilooja Maria Fausti kammerdžässiprojekt, mõnusalt tavatu nii oma instrumendikoosluse kui muusikalise ülesehituse poolest. Ega Fausti puhul olegi palju seda, mida saaks kutsuda tüüpiliseks. Intensiivne ja meditatiivne, paar korda testi mõttes kuulaja füüsilise taluvuse piire sõbralikult kompav album. Robustselt graatsiline "Organ" ei proovi olla pealetükkiv ega agressiivne. Kirikus on "Organ" salvestatud ja kirikutes seda tutvustati, kuid ei saa olla päriselt veendunud, kas seal domineerib pühalik või hoopis paganlik poolus. Mitte et need ei võiks kombineeritud olla. Margus Haav

21

Miljardid "Ma luban, et ma muutun" (Made In Baltics)

Kolm aastat tagasi ilmusid Miljardid debüüdiga "Kunagi läänes" lavale ühe eklektilisema kodumaise popkooslusena. Teise albumi pealkirjas lubab nelik muutuda. Seda nad ka teevad – olenevalt kuulajast kas ettearvatavamaks ja tõsisemaks või siis ühtlasemaks, täiskasvanulikumaks, eneseteadlikumaks. Andrei Liimets

18–20

King Krule "Man Alive!" (XL)

Albumiga "Man Alive!" on tagasi King Krule'i muusika tume, lausa külm tunnetus, mis koos monotoonse ja tõsise laulmislaadiga tekitab atmosfääri, mida võiks tõlgendada kui depressiivset. Lüürikas valitsevad mõtlikud teemad, nagu eksistentsialism, üksildus ning mure tuleviku, poliitika ja kliima üle. Krule on osav ja loominguline helimeister, selles pole kahtlust. Aga siiski, miks nii tõsine? Tanel Matsalu

18–20

Mari Kalkun "Õunaaia album" (Aigu Om)

Mari Kalkuni ootamatult ilmunud "Õunaaia album" peab minust ja minu ajast lugu. Ta on täpselt parasjagu pikk, ei tüüta, ta õilistab sind. Ta pakub neile, kes Mari Kalkuni musikaalsusest ja omapärasest Lõuna-Eesti energiast lugu peavad, head äratundmist. Mina olen nende hulgas. Ehkki päris üks ühele loetav pole Mari Kalkuni looming kunagi olnud, koosneb see EP või mini-LP ainult hästi tehtud lugudest. Mitmed, nagu varemgi, võro keeles. Erni Kask

18–20

U.S. Girls "Heavy Lift" (4AD)

"Heavy Light" on psühhedeelse maiguga heakõlaline teatraalne pop, mis kannab sügavamat sõnumit. Õnneks ei suru U.S. Girlsi monikeri taga peituv Meghan Remy oma maailmavaatelisi seisukohti liiga peale, sest üldpildis on muusika nauditav ning kuulaja ei pea end vaevama laulutekstide süvaanalüüsiga. Varasemaga võrreldes ei tundu teos aga erilise edasiminekuga, paljugi kostab päris tuttavlikult. Tanel Matsalu

17

The Strokes "The New Abnormal" (RCA)

"The New Abnormal" on natuke moodsama kõlaga kui nende kaks esimest plaati "Is This It" ja "Room On Fire". Teemadest korduvad nostalgia ja meenutamine, esineb ka ühiskonnakriitikat, aga üsna kergelt – ühesõnaga on näha, et nii bändi liider Julian Casablancas kui ka teised liikmed olid jõudnud viienda elukümne künnisele ja hakanud rohkem juba ka minevikku vaatama. Tauno Vahter

16

Fleet Foxes "Shore" (Anti-)

2020. aastasse on valatult sobinud kaht tüüpi muusika – ühiskondlikult vihased protestiplaadid (Idles, Sault) ning eskapistlik üle-elusuurune glämm (Dua Lipa, Lady Gaga). Õnneks on ka kolmas, mõlemast oluliselt rahulikum võimalus – Fleet Foxesi ilusad, harmoonilised, lohutavad, hinge- ja maalähedased helimaastikud. Andrei Liimets

14–15

Caribou "Suddenly" (City Slang)

Albumiga "Suddenly" koondab Caribou erinevad suunad senises loomingus eklektiliseks, ent siiski sidusaks tervikuks. Võbelevate süntesaatoritega avapalast "Sister" saab aimu, et Caribou on uuel plaadil vähem tantsumuusika produtsent ja rohkem elektrooniline avangardpopi helilooja, kes koondab erinevaid mõjusid vanakooli soul'ist, new wave'ist ja yacht rock'ist moodsa R&B, trap'i ja hiphopini välja. Edmund Hõbe

14–15

Fiona Apple "Fetch the Bolt Cutters" (Epic)

Fiona Apple lasi oma viiendat albumit oodata kaheksa aastat ja selle saabumine oli vaidlematult Sündmus suure algustähega. "Fetch the Bolt Cutters" pole normaalne album. Kuigi justkui popp-album, on seda keeruline võrrelda millegi muuga, mis kunagi tehtud. Apple'il on õnnestunud tuua muusikasse midagi uut ajal, kui tundub, et kõik, mis võimalik muusikas leiutada, on juba leiutatud ja käib nüüd lihtsalt mööda taaskasutusringi. Merit Maarits

13

Centre El Muusa ‎"Centre El Muusa" (Sulatron)

Panfilov teeb selgelt filmimuusikat, kuigi sobivat filmi sinna juurde (veel?) pole loodud. See on kui taustamuusika mõnele vanale Ameerika teekonnafilmile, miks mitte Wendersi "Paris, Texasele"? Või siis taust "Mad Maxi" tsenseeritud versioonile, kus lõputu taplemise asemel sõidavad karmid tüübid lihtsalt mööda lagedaid kõrbevälju. Samas tundub, et see sobiks igati ka "From Dusk Till Dawni", vampiiridest koosnev bänd mängis baaris Titty Twister üpris sarnast kraami ... Kaspar Viilup

12

Arca "KiCk i" (XL)

Albumil "KiCk i" maskeerib Arca end hoopis ingellikuks moodsa popi produtsendiks, kes on hullumeelse biidimasina rahule jätnud ja otsib inspiratsiooni hoopis oma juurtest. Siin on hispaaniakeelset underground-popi, lõhkikistud ballaade, pahupidi keeratud dancehall'i ja otsekui kosmosest tulevaid rütmiskeeme, mis kõlavad omal veidral moel tuttavalt, mis sest, et me tegelikult midagi sellist kunagi kuulnud pole. Kaspar Viilup

11

Tricky "Fall to Pieces" (False Idols)

Tricky 14. sooloalbumi pealkirjast "Fall To Pieces" võib juba aimata, et ega siit erilisi vikerkaari oodata ole mõtet. Kes on kursis kurva tõsiasjaga, et eelmisel aastal tegi Tricky 24aastane tütar enesetapu, ei ootagi plaadilt tohutut helgust. See ei tähenda, et album jääks leina kinni, vastupidi, "Fall To Pieces" liigub kindlas voolus ühtegi peatuspaika pikemalt takerdumata ja teeb Trickyle kohaselt helikeeles ka mõne üllatavama pöörde. Aga lein ei kao albumi jooksul ka ära. Oliver Berg

10

Maarja Nuut & Ruum "World Inverted" (Õunaviks)

Kui ei teaks, et Nuut on tegelenud varem aktiivselt folkmuusikaga, siis ei oskaks seda aimatagi. Hendrik Kaljujärve pulseeriv biit koos Nuudi unenäolise inglivokaaliga kõlab pigem kui maailmatasemel outsider pop. Õrnalt võib näha Björki mõjutusi, teisest küljest meenutab ta oma pretensioonitusega ka Jessy Lanza viimase aja loomingut.

Need on õrnad virvendused, mis albumit "World Inverted" kuulates kõrva jäävad, kuid ennekõike on Maarja Nuut & Ruum omanäoline duo, keda tundub suisa kohatu kellegagi kõrvutada. Kaspar Viilup

9

Yves Tumor "Heaven to a Tortured Mind" (Warp)

"Heaven To A Tortured Mind" on tõesti pealtnäha kui 2000. aastate plahvatusohtlik kärerokk, mõningate gooti- ja industriaalmõjudega, aga Tumor ei jää nii lihtsakoelise mudeli juures pidama. Ta on ikkagi hull eksperimentalist, kes pistab sinna vahele psühhedeeliat, arhailist funki ning nakkavat elektroonilist biiti. Kaspar Viilup

8

Khruangbin "Mordechai" (Dead Oceans)

Pigem konservatiivse Texase kontekstis vabameelsest Houstonist pärit Khruangbin seob oma muusikas kokku maailma eri otsad ja kõlab seetõttu ka justkui nagu kõik ja mitte midagi, mida sa varem kuulnud oled. Nad ei eksperimenteeri liigselt, vaid on mingis mõttes üsna reserveeritud, kuigi miksivad oma peaaegu et jam-sessioonina mõjuvasse muusikasse igasugust eksootikat, mis kätte juhtub. Esiletungimatu liftimuusika, mis on kohandatav mis tahes olukorraks. Merit Maarits

7

Tom Misch, Yussef Dayes "What Kinda Music" (Blue Note)

Londoni produtsent Tom Misch on teinud lühikese ajaga läbi väga kiire arengu: kui veel mõni aeg tagasi keskendus ta pigem konvservatiivsetele ja üheplaanilistele hiphopi-biitidele, siis juba tema 2018. aasta album "Geography" näitas liikumist mahlakama ja põnevama materjali suunas. Tänavu ilmunud "What Kinda Music" tõuseb oma parimatel hetkedel aga veel kõrgemale. Paljuski meenutab tema lähenemine Badbadnotgoodi, sest nad mõlemad segavad popmeloodiaid eksperimentaalse jazz'i ja särtsaka elektroonikaga. See on hea näide, kuhu võiks jazz-muusika 21. sajandil liikuda. Kaspar Viilup

6

Sault "Untitled (Black Is)" (Forever Living Originals)

Briti müstiline bänd Sault ei väsi üllatamast. Ansambel, mille liikmetest ei ole teada mitte midagi, on tänavu välja andnud kaks sarnase nimega albumit "Untitled (Rise)" ja "Untitled (Black Is)". Üht plaati teisest lahutada oleks aga patt: see on rikkalik must popmuusika, mis pühitseb parimal võimalikul moel juuri ja traditsioone. Jazz, funk ja soul lendavad välgukiirusel kuulaja kõrvadest läbi, kuid see pole mingi tolmune ja igav retrokokteil, vaid moodne ja hiilgavalt kirjutatud RnB. Kaspar Viilup

5

Jessie Ware "What's Your Pleasure?" (PMR, Friends Keep Secrets, Interscope)

"What's Your Pleasure?" näitab, et muidu viisakalt tagaplaanile hoidnud šikk modernse soul'i daam Jessie Ware on valmis juuksed silutud patsist lahti kiskuma ja tegema endale läbi massi teed diskosaali keskele, et näidata, kuidas end päriselt vabaks lasta. Üks väheseid tänavusi albumeid mis kulgeb esimesest loost viimaseni täiusliku tervikuna ning millega saab kaasa tunde nagu oleks käinud ühel väga heal peol. Merit Maarits

4

Holy Motors "Horse" (Wharf Cat)

Holy Motors ei ürita ehtida end võõraste sulgedega, vaid vesternid on nende reaalsus, kauboikaabud igapäevane riideese, road movie omamoodi elustiil. Nad on nii häbitult siirad, et ma usun seda kujutluspilti. Võib muidugi olla, et see kõik on lihtsalt mäng ja farss, aga vahet pole, mulle meeldibki mõningaid muinasjutte uskuda. Kaspar Viilup

3

Run the Jewels "RTJ4" (Jewel Runners, BMG)

Maksahaagi-räppi viljeleva Run the Jewelsi neljas album "RTJ4" maandus ühiskondlikult tulisele pinnale ja seda selge eesmärgiga õli veel enam tulle valada ning kes saakski neid süüdistada. Sotsiaalselt tundlike teemade muusikasse toomise tulemuslikkuse üle võib vaielda, samas ei kujuta väga kedagi teist seda praegusel ajal tegemas autentsemalt ja jõulisemalt kui Run the Jewels. Merit Maarits

2

Tame Impala "The Slow Rush" (Interscope, Fiction)

Pärast seda, kui 2010. aastal nägi ilmavalgust Kevin Parkeri ühemeheprojekti Tame Impala debüütteos "Innerspeaker", pole suurematel muusikaväljaannetel veel läinud korda igast järgmisest Tame Impala albumist oma aasta edetabelites mööda vaadata. Kuigi vaimustus on graduaalselt vähenenud, avaldab jätkuvalt muljet Parkeri töö tugev produktsiooniväärtus ning "The Slow Rushiga" kehtestas Tame Impala enda jaoks kahtlemata uue standardi. Merit Maarits

1

Mart Avi "Vega Never Sets" (Porridge Bullet)

Eesti popmuusika on pidevas arengus – uued artistid sähvatavad ja kaovad, värsked trendid tulevad peale, esile tõusevad veidrad lokaalsed eripärad. Selle kõige kõrval on aga üks kummaline kameeleon, kes tegeleb väljaspool Eesti popmuusika loogikat, Mart Avi. Ta ilmub iga mõne aasta tagant eikusagilt, viskab välja albumi, mis on täis kosmilist ja veidrat, köitvat ja tuttavat, võõrast ja eripärast popmuusikat, mis ei sarnane kellegi teisega. Ja nii ka sel korral: "Vega Never Sets" kõlab umbes nii, kui David Bowie oleks tänapäevase tehnikaga new wave'i tegema hakanud. Plaadi parimad hetked on lihtsalt lummavalt ilusad. Kaspar Viilup