Tagasi vaadates on selge, et Darren J. Cunninghami ehk Actressi hägune ja abstraktse kõlaga elektropsühhedeelia on olnud vägagi mõjukas kaasaegse lo-fi tantsumuusika arengusuundades. Need madaltehnoloogilisi salvestustehnikaid matkivad sahisevad gruuvid muutusid tema projektiga lausa nii sünonüümseks, et paljud arvasid algselt anonüümselt tegutseva sarnase käekirjaga Rezzetti loomingut tulevat samuti tema sulest.

Actressi albumeid võiks nimetada väljapaistvamateks näideteks selles autsaiderlikus skeenes ning kohe kindlasti ei saa väita, et tegemist oleks tavapärase techno-produtsendiga. Kuigi mõjutatud tugevalt klubimuusikast, on tantsupõrand tõenäoliselt viimane asi, mis Cunninghamil enda kompositsioonide kokkupanemisel mõtteis, sest tema helimanipulatsioonides peitub ka sügavam kontseptsioon. Näiteks oli "Ghettoville" (2014) urbanistliku kruiisi heliriba, "AZD" (2017) motiiv aga seevastu inimese ja masina sümbioos. Need teemad ei pruugi alati nii kergelt Actressi instrumentaalmuusikas esile tulla, seega on kuulajad pidanud juhinduma tunnetest, mis neile sisse jäänud ja tegema omad tõlgendused.

Actressi loominguga alles tutvust tegijaile võib esmakuulamisel mõjuda ehmatavalt toores ja prügine produktsioon, mis helikvaliteedilt kõlaks justkui mõne vana auto kulunud kassetimängijast esitatuna. Teine tunnusjoon, mis koheselt kõrvu jääb, on isikupärane helidisain, kus artist seob musique concrete'i stiilis kokku rohkelt sämpleid. Need on vahel lausa kentsakad ja lonkavad, kuid alati esitatud huvitaval viisil järjestatult. Selline ekstravertne muusikapada pakub kuulamisrõõmu ka nõudlikuma maitsega melomaanidele. See ei üllata, et artist on enda eeskujudeks nimetanud Detroiti high tech soul'i produtsente, nagu Derrick May'd, Carl Craig'i ja Kevin Saundersoni, kelle heliloomet võib kirjeldada vägagi intelligentsena.

Uuele albumile eelnes kerge ergutuskampaania miksteibiga "88", mis enda kaootilisuse osas mõjus paraja segapudruna. Enamus lugudest olid pikkuselt alla minuti ning tundusid poolikute demodena või teistelt plaatidelt väljapraagitud materjalina. "Karma & Desire" on siiski palju terviklikum ning mõnes mõttes ka traditsioonimurdja – nimelt teeb Cunningham koostööd teiste muusikute kõrval esimest korda ka lauljatega.

Popilikke vokaal-house'i laule siin plaadil siiski ei leidu, kuigi Zselaga koos tehtud "Loveless" on Actressi mõistes isegi väga sirgjooneline ja vingerpussideta. Kuulda on palju lühikesi vahepalasid ning ka pikemaid instrumentaale, mis žanritunnuste järgi võiks sobida ambient house'i valdkonda. "Xray" kõlab nagu varem avaldamata Aphex Twini träkk ja meelde tulevad "Selected Ambient Works 85–92" (1992) kajamängud. Viimane muuseas vabandas enda lugude kehva helikvaliteeti sellega, et kass olevat demolinte kahjustanud. Actressi muusika kõlab aeg-ajalt isegi nii räsitult, et tundub nagu oleks keegi tema kassettidest mitu korda maasturiga üle sõitnud ning praegune album on kokku liimitud sellest, mis päästa andis.

Vaiksemalt kulgevate meloodiate vahele eksivad aeg-ajalt ka energiast pakatavad ekskursid. Instrumentidest on kõige enim kuulda klassikalise kõlaga klaverit, mis paitab kõrvu enda õrnatundelise kõlaga. Albumi nõrgim külg on aga hetked, mil helimõtisklused muutuvad liiga monotoonseteks, hakkavad venima ning tundub, et kõik nagu tammuks ühe koha peal ringi. Kaheksa minutit ei kuhugi rändav "Many Seas Many Rivers" sobib siinkohal illustreerima seda, kuidas mõni Actressi lugu võiks olla hoopis lühike etüüd.

Kuigi võrreldes varasemate töödega suuremalt jaolt üllatustevaba, pakub helgetooniline "Karma & Desire" ideaalset tasakaalu meditatiivselt rahulike helide ja nokturnilike elektrooniliste biitide vahel. Seda demonstreerib siin ka "Angels Pharmacy", mis on üks ilusaim vahepeatus Actressi jätkuvais helirännakuis.

"Karma & Desire" on ka ERR kultuuriportaali üks tänavusi lemmikplaate.