Arvustus. The Bugi Ja Dis Figi sedatiivne uue kooli trip-hop

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Dis Fig & The Bug Autor/allikas: Hyperdub

Uus album
The Bug Ft Dis Fig
"In Blue" (Hyperdub)
6/10

Viljakas muusik The Bug (Kevin Martin, tuntud ka projektidest nagu King Midas Sound, GOD, Techno Animal, Ice, Curse of the Golden Vampire) ja eksperimentaalne vokalist Dis Fig (Felicia Chen, otse kunstiinimeste mekast Berliinist) on ühendanud jõud, et kuulajateni tuua eriti tumedad, sügavad ning kummaliselt rahustavad trip-hopilikud kajarajad. Valemisse on segatud ka veidi klaustrofoobiat, nukrat mahemüstilisust ja õõnsat ärritust. Kellele see midagi ütleb, siis stiilikaardi pealt vaadates peaks see album jääma veel kuskile dub'i, industriaalse hip-hopi, dubstep'i ja illbient'i piirimaile.

Martin on produtsent, kellele sobivad koostööd ühe partneriga. The Bug'i eelmisel kauamängival – võrdväärselt muserdaval "Concrete Desertil" – lõi kaasa Ameerika drone metal bändi Earth kitarrist Dylan Carlson. Veidi soojemad on olnud helikatsetused koos nokturnilike helimaastike meistri Burialiga. "In Blue" on kõlalt palju külmem, võrdlused King Midas Soundi sombuse melanhoolsusega on kerged tulema. The Bug'i dekonstrueeritud dancehall'i katsetused on mõjutatud artistidest nagu King Tubby, Lee Perry ja Adrian Sherwood, aga ka abstraktsest musique concrete'ist ja kultusfilmide heliribadest.

Dis Fig'i vokaalid on segu spoken word'ist ja laulmisest ning meenutab tihtipeale luulet. See on sensuaalne, toonilt kurbmagus, õhuline ja õrn, vaid veidi valjem kui sosin, mis illustreerib ideaalselt taustaks olevat instrumentatsiooni ning annab sügavuselt juurde uusi kihte. Helidisainis domineerivad kolinad, glitch'id, katkestatud rütmid, sügavad bassimeloodiad. Kõik on võimendatud läbi rohkete kajaefektide.

Suur miinuspool on aga asjaolu, et kõik rajad kõlavad väga sarnaselt ning variatsiooni on vähe. Võiks muidugi väita vastupidi, et see näitab just albumi terviklikku ja ühtlast saundi, aga selline retoorika oleks juba asjatu enesepettus. Ühel hetkel hakkab kuulates tunduma, et The Bug kasutab lugudes samu põhjasid, muutes vaid väheseid elemente.

Instrumentaalide korduvus ja Dis Fig'i monotoonselt loost-loose kulgevad vokaalid mõjuvad pikapeale väsitavalt. Ehk toimiks "In Blue" paremini singlina, EP-na või minialbumina, kuhu oleks kokku pandud albumi väljapaistvamad momendid nagu Peaking Lightsi meenutav "Destroy Me", alternatiivpopi vaibiga "Come" ja "Levitating" ning müraselt industriaalne "Blue To Black". Ülejäänud materjali kohta võib öelda, et tegemist on juba ideede kordustega.

Ebakonventsionaalse müramuusikuna alustanud Martini viimaste aastate produktsioonid on stilistiliselt olnud küllaltki etteaimatavad, aga küllap on tema kuulajaskond selle teadmisega ka kursis. Artistid ise kirjeldavad plaadil olevat kummitavat psühhedeeliat "tunnel sound'ina". Vaadates albumi kaanekujundust, tuleb meelde ka Tarkovski ajatu ulmefilmi "Stalkeri" (1979) tunnel, mille peategelased pidid läbima enne soovide tuba. Mõlemad teosed mõjuvad enda aeglase tempoga sedatiivselt ning jagavad meeleolult palju sarnasusi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: