Damon Albarni ja Jamie Hewletti loodud virtuaalbändi Gorillaz kontseptsioon on täiesti omanäoline ning kindlasti on olnud nende tegevus tänapäevastele popartistidele vägagi mõjukas ja eekujulik. Räpp, rock, hip-hop, britpop, veidi rabedat funk'i, näpuotsaga ka elektroonikat -- ei ole vist sellist stiili, mida nad ei oleks katsetanud. Algselt antiteesina üleprodutseeritud ja võltsi maiguga popmuusika vastu võitlev kooslus on muidugi mässumeelsuse osas veidi auru kaotanud ja muutunud arvestatavaks brändiks meelelahutusmaailmas. 20 aastat tegutsemist on viinud väljamõeldud bänditegelaste 2-D, Murdoc Niccalsi, Noodle'i ja Russel Hobbsi pigem reklaaminägudeks ning Albarn on sidunud enda imidži bändiga lausa sel määral, et seda võib kutsuda tema edukaimaks sooloprojektiks. Gorillaz on kindlasti võrdväärselt ikooniline britpop-staari läbimurdeks olnud bändiga Blur, kellega ta ikka aeg-ajalt mõne kontserdi jaoks taasühineb.

Minu side Gorillazega katkes pärast nende omanimelist debüüti. Sellest plaadist ja tema hittsinglitest oli tollal muidugi võimatu mööda vaadata, sest neid lugusid kedrati raadios ja teles peale igat söögikorda. Ja muidugi vaatasid ja kuulasid, sest mis tollal ühel 15-aastasel peale kooli kodus ikka suurt teha oli. Internetiühendus oli aeglane ja töötas modemil läbi telefoni. Kodutöid oli nii palju, et vaevuks jõudis mõneks tunniks aju välja lülitada, kuniks sukelduti järjekordse matemaatika või keemia kontrolltöö tarvis õpikutesse. Sellest ajast on siiani lemmik "Tomorrow Comes Today". Selliseid lugusid pole Gorillaz eriti rohkem teinud. Ehk oli sellel liiga melanhoolne vaib ja ei sobinud bändi normiks saanud heatujulise popiga enam kokku. Ühe niigi maailmaasjadest segaduses olnud noore jaoks tundus selline muusika liiga ülepunnitatud, seega sai neile öeldud head aega ja liikusin edasi elektroonilise muusika sügavamatesse soppidesse.  Nüüd, kui tekkis võimalus vaadata striimina nende uue albumi "Song Machine, Season One: Strange Timez" live-etteastet, sai mõeldud, et miks mitte vana tutvust värskendada.

Sättisin end arvuti ette vaatama 13. detsembril eetrisse läinud kontserdit, mis jõudis vaatajateni Kong stuudio (tegelikult Albarni rajatud Studio 13) keldriruumidest ja lugesin minuteid show alguseni. Promomaterjal lubas igatahes rohkelt külalisi ja tripikaid visuaale, mõttese tuli kunagi nähtud esinemine 2005. aasta MTV muusikaauhindade galal, kus rakendati efektiivselt hologrammitehnoloogiat ning virtuaalbänd oleks justkui korraks päriselt ellu ärganud. Kuid tõde on see, et Albarn tüdines kõigest sellest fassaadist, mis tema ja animeeritud tegelaste vahele oli tekkinud ning aastate jooksul on järk-järgult vähendatud nende lavaloleku rolli. Loobutud on gigantsetest ekraanidest ja pärismuusikud ei ole enam anonüümsed – nad on kulisside tagant tõeliste staaridena publiku ette välja tulnud. Täielikult hologrammide abil toimuvat täispikka etendust ei ole siiani kõne alla tulnud ka võimalike suurte kulude tõttu.

Kõige esimesena astus lavale endiselt goth-meiki kandev Robert Smith ja koos väikese orkestri mõõtu bändiga tuli esitusele kiiksuga elektropopipala "Strange Timez". Avaloole järgnevalt võeti põrutaval viisil ilma pausita üksteise järel lood ette nii nagu need ka albumil järjestatud on. Osa kaasategevatest külalistest esines lihas ja luus (Slowthai, Slaves, Leee John, Kano, Peter Hook, Georgia), mõned olid ette manatud hologrammidena (Beck, JPEGMafia, 6lack, Fatoumata Diawara) ning oli ka neid, kes jäid lihtsalt ekraanile (Schoolboy Q, Chai, Elton John, Roxani Arias). Multiinstrumentalist Albarn mängis nii kitarri, klaverit, meloodikat ja kaelas rippuvat süntesaatorit ning juhatas sujuvalt vägesid. Kusjuures, virtuaalbändi ennast eriti näha ei olnudki -- vilksasid vaid korraks kaamerasse, justkui meeldetuletuseks, kellega meil tegemist. Kõige parem hetk oli kindlasti "Aries", sest endine Joy Divisioni ja kauaaegne New Orderi bassimees Peter Hook suutis enda instrumendi kõlama panna postpungilikult kaunilt, tuues meelde paraja annuse 80ndate nostalgiat. Kontsert lõppes ainulaadse remiksiga Gorillaze kõige esimesest ja ehk ka tuntuimast hitist "Clint Eastwood".

Veebikontserdite puhul on ehk mõnusaim see, et jääb ära mõttetu trügimine ja muidu teiste seljas elamine, mida tihtipeale keikadel ikka esineb -- tahad või ei taha. Sobivad ka neile, kellele tekitavad sellised situatsioonid ebameeldivust või ärevust. Mõned muidugi just kõike seda higi, pisaraid ja live show'de vahetut toorest energiat igatsevadki. Gorillaze jaoks toimus kolimine rahvarohketest tuuridest keldrisse otseülekannete juurde ilma suurema vaevata, sest mõnes mõttes on see kollektiiv alateadlikult praeguse piiranguid ja isolatsiooni täis aasta jaoks kõik see aeg justkui valmistunud. Ajal, kui suur osa meie igapäevaelust on olnud sunnitud sisse seadma nagunii ekraanide taha, ei tundu virtuaalbändi tegemine absoluutselt veider idee.