Arvustus. Ameerikastunud Slowthai säilitab oma näo

Slowthai
Slowthai Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus album
Slowthai
"Tyron" (Method Records)
7/10

Briti artist Slowthai andis veebruari alguses välja albumi nimega "Tyron". Tegemist on mehe teise plaadiga, 2019. aastal ilmus debüütalbum "Nothing Great About Britain". Kuulamist siin jagub. Jagub lausa kahele plaadile – kokku 14 lugu. Tõsi, lood on võrdlemisi lühikesed, näiteks "Wot" kestab kõigest 48 sekundit.

Plaadi avalugu lööb kuulajaid kohe jalaga kõrva: "Rise and shine, let's get bumbaclot, dickhead, bumbaclot, dickhead!" Avaloo avarida viitabki Slowthai provotseerivale karakterile. Järgnevad ilmselt suurteks bängeriteks mõeldud teosed, kaasas grime'i-kuulsus Skepta ("Cancelled") ja trap'i-maailma superstaar A$AP Rocky ("Mazza"). "Mazza" lainetab ikkagi üsna psühhedeelselt ja kisub silme eest päris kirjuks.

Skeptaga tehtud teos on samuti videosse valatud, kusjuures inspiratsiooni on võetud aegumatutest linateostest, ning seda esitas Slowthai ka Jimmy Kimmeli õhtusaates. Ainuke üllatav asi on see, et plaati kuulama kutsuvas loos domineerib Skepta, Slowthai jääb vähemalt selles loos ise tagaplaanile ja ei riimi pooltki nii palju kui vanameister. Kimmel promos plaati juba enne selle ilmumist, millest võib järeldada, et Slowthai proovib jõuliselt USA turuosa krabada.

Ka räpilugude taustamuusika tundub olevat pigem Ameerika kuulajatele suunatud – kõik puha trap, grime'i ei kusagil. Asi on mõeldud USA teismeliste autodesse tümpsuma. Sellest on iseenesest pisut kahju, sest omanäoliselt britilt ootaks ju midagi omanäolisemat. Paljud lood on hoogsed ja karmid, ent ununevad pärast ühekordset kuulamist. Isegi Slowthai flow matkib kohati USA staaride räpistiili – aeglasem, kontsentreeritum, lihtsam. Harjumatut stiili on kuulda juba avaloo "45 Smoke" lõpuosas.

Slowthai on teada-tuntud veidrik: ta on tüüpiline bloke, kes libistab kohalikus pubis pinti pindi järel, käib sõpradega garaaži taga jalkat tagumas ja kirub vabal ajal kuningapere poolt korraldatud skandaalihaisu. Teda on võrreldud ka näiteks The Streetsiga. Varasemates projektides – näiteks koos Mura Masaga tehtud lugu "Doorman" – kompab mees isegi pungimaailma, midagi otsekui sexpistolslikku. "Tyron" üllatab plaadi teises pooles aga lausa imala popiliku kraamiga, mis sobib pigem raadioeetrisse kui julgesse underground'i

Võiks ju öelda, et ehk oli uue plaadi jaoks liiga vara. Võiks öelda, et Slowthai on ameerikastunud ja asjas pole enam sedasama värskust, mida mehelt üldiselt oodatakse. Tegelikkuses säilitab ta oma hääle ja lüürikaga aga siiski täielikult oma näo – ta lihtsalt ei kõla kommertsilt, ükskõik kui ebaoriginaalne biit tagataustaks panna. Slowthai on kindlasti üks huvitavamaid Briti artiste, kelle tegemistele tasub alati kõrv peale visata.

"Tyron" muutub seda paremaks, mida rohkem plaati kuulata. Jah, alguses võib-olla tõesti ei viska seda vau-efekti, ent mida rohkem käima vajutada, seda enam see shit bängib!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: