Nädala parimad lood | Jarek Kasar, Leon Vynehall, John Carpenter jt
Kui seni olen suutnud nädala soovitustest piirduda 20 parima looga, siis seekordne muusikavalik oli kuidagi nii rikkalik, et tuli välja tuua hoopis 30 kõige säravamat pärli viimasest nädalast. Valikusse mahtus kõike alates retropopist lõpetades raju tantsumuusikaga.
Produtsent Lunice, kes on enim tuntud projektist TNGHT, vajutab taas gaasi põhja. Napilt üle kahe minuti kestev "Run Around" võinuks ilmuda kümmekond aastat tagasi bassise trap'i hiilgeajal, aga õrnale nostalgiavarjundile vaatamata on see ikkagi äge lugu.
Eomac "What Does Your Heart Tell You?"
Veidi isegi üllatav, et elektroonilistele veidrustele keskenduv plaadifirma Planet Mu otsustab välja anda produtsent Eomaci värske materjali. Esimene singel "What Does Your Heart Tell You?" on aga paljulubav: see on bicepilikult värvikirev ja rikkalik house, mis julgeb eksperimenteerida, aga ei kaldu hetkekski liiga abstraktseks.
Kas keegi üldse ootab enam Ice Cube'ilt uut muusikat? Vaevalt, et neid inimesi väga palju on, aga seda enam üllatab, et värske singel "Trying to Maintain" on igati korralik. Eriti väärib kiitust just taust, nii mõnusalt kumisevat bassiliini ei kohta just tihti.
VanJess "Curious (feat. Jimi Tents & Garren)"
RnB duo VanJess suudab hämmastavalt autentselt edasi anda 1990. aastate lõpu musta muusika meelsust. Kui enamike artistide puhul oleks selline lähenemine tüütu ja mõistetamatu, siis õed Ivana ja Jessica Nwokike teevad seda lihtsalt niivõrd hästi. Lugu "Curious" nende värskelt albumilt "Homegrown" esitleb nende võimeid parimal võimalikult moel.
Adelphi Music Factory "People Everywhere (Can You Feel It?)"
Nüüd midagi lihtsat ja sirgjoonelist. Kui üldiselt on produtsentide bande Adelphi Music Factory alati inspireeritud reivinostalgiast, siis nende värske lugu "People Everywhere (Can You Feel It?)" kõlab isegi üllatavalt moodsalt. Aga seda mitte sugugi halvas mõttes, vaid see on taas üks lugu, mis tekitab lihtsalt isu peole minna.
Bristoli produtsent Redlight on üks neist produtsente, kes laveerib sujuvalt nii maksimalistliku EDM-i kui ka kavalama bassimuusika piirimail. Lugu "Crystal Rain" on aga üllatavalt minimalistlik ja kaldub pigem bonoboliku post trip hop'i poole. Võib-olla üks parimaid lugusid, mis ta teinud on.
Elukaaslaselt tuli tabav märkus: Topaz Jones üritab loos "Herringbone" üks-ühele kopeerida Childish Gambino maneere. Muidugi, Jones ei jõua päris Gambino "Awaken, My Love!" tasemele, kuid siin loos on ikkagi olemas vajalik doos mahlakat funk'i ja nakkav vokaal. Mulle sellest piisab!
Paramore'i solisti Hayley Williamsi värske sooloalbum "Flowers for Vases / descansos" on huvitav eksperiment, mis on pealtnäha kui habras indie folk, kuid pinna all pulbitseb tegelikult meisterlik elektrooniline produktsioon. Lugu "Asystole" näitab seda huvitavat vastuolu kõige paremini.
John Carpenter "Vampire's Touch"
Minu jaoks on John Carpenter üks olulisemaid õudusfilmilavastajaid läbi aegade ning seetõttu teeb meele rõõmsaks, kui mul on võimalik samasugust emotsiooni läbi elada ka tema muusika kaudu. Tema värske albumi "Lost Themes III: Alive After Death" parim lugu on "Vampire's Touch", mis ongi justkui nelja minutisse surutud minifilm: retrosüntesaatorite tihe udu pöördub lõpuks rajuks kitarriraiumiseks.
DJ Swisha "Nine Dollar Beer in Bushwick"
Noor footwork'i produtsent DJ Swisha on ka varem žanripiire murdnud ning oma uuel EP-l "Clout Psychosis" teeb ta seda taas. Lühialbumi avalugu "Nine Dollar Beer in Bushwick" on eriti huvitav: ühest küljest on see justkui pahupidi keeratud minimal techno, kuid sinna on süstitud ka piisav kogus reivihullust. Lugu, mis muudab iga mõnekümne sekundi tagant oma nägu.
Kobe JT "Doing It Major (feat. Ghstly XXVII)"
Tore näha, et UK garage'i produtsent Kobe JT katsetab ka grime'iga. Muidugi, need kaks žanri on alati olnud omavahel tihedalt seotud, kuid viimasel ajal näeb neid kokkupuutepunkte üha vähem. Lugu "Doing It Major" koos vokalistiga GHSTLY XXVII ühendab mõnusalt tumeda biidi ja hea astumisega bassiliini.
Londoni produtsent ja vokalist KESH on uus tegija, kelle esimene singel ilmus alles möödunud aasta lõpus, kuid temast kiirgab juba suurt ambitsiooni ja julgust mängida popmuusika äärealadel. "Jadines Escape" on imekaunis RnB, mis mõjub tänu rikkalikule elektroonilise taustale ootamatult ja üllatavalt.
Arad Acid "Koch Metish (Exael Remix)"
Raske on öelda midagi loo kohta, mis üritab olla igas võimalikus mõttes kirjeldamatu. Exaeli töötlus Arad Acidi loost "Koch Metish" kõlab otsekui maailmamuusika, mis üritab leida oma kohta elektroonilises tantsumuusikas. Jungle ja techno, rave ja IDM vilguvad kordamööda kõrvadest läbi, aga kuulaja ei saagi lõpuks selgust, kuhu see lugu välja tahab jõuda. Aga see rännak on erakordselt huvitav.
Ja veel pisut maailmamuusikat. Palestiina produtsent Muqata'a võtab oma lühialbumil "Kamil Manqus" jungle'i algosadeks lahti ja paneb selle kokku pealtnäha tuttavalikult, kuid neis rütmiskeemides ja saundides on ikkagi midagi imelikku. Lugu "Milharf Alwahad" jäi eriti meelde, kus ühel hetkel mürisevad tuttavad jungle'i trummid, kuid järgmisel hetkel on rütmid miljoniks killuks lõhutud ja moodustub hoopis arusaamatu elektrooniline kollaaž.
slowthai "Cancelled (feat. Skepta)"
Pole ilmselt eriti populaarne arvamus, aga slowthai looming on minust seni pigem mööda jooksnud. Mõistan, et ta üritab ühendada Briti jõmmipungi ja hip-hopi esteetika, aga enamasti kõlab see pigem naeruväärselt. Värske albumi "Tyron" põhisingel "Cancelled" koos Skeptaga on aga erakordselt hea: tume taust töötab hästi kokku imelise flow'ga.
Austraalia päritolu vokalist ja produtsent KUCKA on seni teinud põhiliselt koostööd Flume'iga, kuid nüüd on ta avaldanud ka oma esimesed soolosinglid. Üllataval kombel kõlab tema soolomaterjal üllatavalt flumelikult: lugu "No Good For Me" seisab tantsu- ja popmuusika vahepealsel hall-alal ning peaks meeldima mõlema poolele. Loodetavasti leiavad ka Eesti raadiojaamad selle loo üles, tipptasemel popmuusika a la 2021.
Leon Vynehalli loominguline teekond on väga põnev. Esimesed kaks albumit "Music for the Uninvited" ja "Rojus" näitasid, et ta on võib-olla parim house-produtsent, keda viimasel kümnendil kuulnud oleme, kuid ta ei jäänud seal pidama. Nii Ninja Tune'i alt avaldatud album "Nothing Is Still" kui ka värske singel "Mothra" näitavad tema oskust voolida tantsurütmidest täiesti omanäoline muusikaline kosmos.
TIKS Rekords andis välja laulja ja produtsendi Maris Pihlapi debüütalbumi "What Have You Become?" ning seda võib pidada Eesti moodsas folkmuusikas omamoodi maamärgiks. Pihlapi looming meenutab Sudan Archivesi: nad mõlemad on suutnud võtta rahvamuusika alge ja muuta selle kõige moodsamaks popmuusikaks. Lugu "Dream" on eriti ilus ning võiks vabalt ka rahvusvaheliselt läbi lüüa.
Black Coffee "Wish You Were Here (feat. Msaki)"
Lõuna-Aafrika produtsendi Black Coffee looming on žanriliselt väga rikkalik: ühel hetkel kadub ta EDM-i poole ja teeb koostööd David Guettaga, järgmisel hetkel kaasab oma loosse Usheri. Huvitavad on aga need momendid, kui ta laseb n-ö popambitsioonidest lahti ja teeb midagi õrnemat ja ilusamat. Hea näide sellest on lugu "Wish You Were Here" koos Msakiga, kuus minutit jazzilikku RnB'd.
Pooh Shiesty "Box of Churches (feat. 21 Savage)"
Üha harvem satub ette trap'i, mida viitsiksin terve albumi läbi kuulata. Räppari Pooh Shiesty soolodebüüt "Shiesty Season" on aga piisavalt veider, et sellele võimalus anda: üks suuremaid väärtusil, mida trap popmuusikasse üle tõi, on meisterlikult teeseldud laiskus ja sellest seal puudust pole. Loos "Box of Churches" tuleb see eriti hästi välja, sest ka kaasa lööv 21 Savage on üks parimaid laisk-räppareid.
Salzburgi produtsent Demuja on katsetanud nii üht kui teist, kuid tema suurim tugevus on kahtlemata nu-jazz'is. Värskel EP-lt "Heartbroken" keerab ta bassid kõvemaks ja annab lugude hoogu juurde, kuid trummi ja bassi ning house'i varjus on ikka ja alati just jazzilik süda. Seda näitab ka singel "Forget About Me": pealtnäha väga selgepiiriline DnB, mille taustal virvendab aga huvitav rütmimuster.
Bassimuusika legend Shadow Child on viimastel aastatel iga mõne nädala tagant bängereid välja andnud ja ka värske EP "Bak 2 Skool" vajutab esimestest hetkedest peale gaasi põhja. Lugu "Romford" on aga neist parim: ägedad reivisüntesaatorid kohtuvad kosmilise atmosfääriga.
Iga paari aasta tagant ikka jõuab minuni mõni selline singer-songwriter, kelle looming ei peaks mulle esmapilgul põrmugi korda minema, aga poeb hoopis kiirelt südamesse. Madi Diaz ja tema värsket "Man In Me" on just midagi sellist: raske on kirjeldada, mis selles loos nii erilist on, kuid tema siirus ja muusikaline minimalism lihtsalt töötavad.
Lion Babe "Different Planet (Remix)"
Head tantsupopi pole kunagi liiga palju. New Yorgi duo Lion Babe on juba alates 2014. aastast teinud särtsakat soul'ist ja funk'ist inspireeritud moodsat popi (debüütsingel "Treat Me Like Fire" oli vapustavalt hea!), nad pole aastatega oma latti ka kordagi madalamale lasknud. Värske singel "Different Planet" pole iseseisvalt ehk kõige huvitavam, kuid just selle remix-versioon on hea astumisega popmuusika.
Jarek Kasar "Kaebuste m2rkmik"
Oi kui palju asju selles loos vaid kolme minuti jooksul juhtub. Teised teeksid nii paljudest ideedest terve albumi, Jarek Kasar toppis need ühte loosse kokku. "Kaebuste m2rkmik" on täielik funk-tulevärk, mille refrään jääb vist igaveseks kummitama. Parim Eesti lugu sel aastal, tahaks väga näha, mis seda ületada suudab.
Shygirl "Tasty (Boys Noize Extended Dub)"
Eksperimentaalse popmuusika vallas pole vist teist nii huvitavat tegijat kui Shygirl. Ta võtab ballroom'i mõjutused ja süstib sinna 1990. aastate nostalgiat. Kui tema möödunud aasta lõpus ilmunud singel "Tasty" on juba niigi hoogne, siis Saksa produtsent Boys Noize kruvib sinna veel võimsamad bassid külge. Täielik klubibänger, kahju, et pole võimalik seda lugu õiges keskkonnas kuulda.
Produtsent CINTHIE ei väsi meid hea house'iga üllatamast. Värske singliga "Just Us" vaatab ta tagasi oma karjääri algusaastatesse: see on mõnusalt toores lo-fi house, mida saadab imeliselt nakkav vokaal. Kahju on ainult sellest, et hetkel on voogedastusplatvormidel saadavad vaid radio edit, mis saab läbi täpselt sel hetkel, kui lugu kerima hakkab.
Smino & Saba "Plead the .45th"
Tundub, et filmiga "Judas and the Black Messiah" tehti sama, mida superkangelasefilmiga "Black Panther": filmile valmis justkui soundtrack, kuid tegelikult on see n-ö inspired album ehk lihtsalt filmist ajendatuna valmis plaaditäis uut muusikat, millest suur osa linateoses ei kõlagi. Sellel plaadil on superstaare muidugi jalaga segada, aga kõige mõnusam on just vaikselt kulgelt "Plead the .45th Smino ja Sabaga.
Tore on vahel kuulata täiesti abstraktset trummimüdistamist, milles pealtnäha ei toimu mitte midagi erilist. Jurango värske EP "Retreat Ites" kõlabki kui katkematu trummilaviin kuskil ürgdžunglis, kuid tegelikult on produtsendi juured hoopis Bristoli bassimuusikas. Need vastuolud mängivadki aga ta loomingu huvitavaks, ühtlaselt voogav biit tõstab esile väikesed põnevad detailid.
Nancy Sinatra & Lee Hazlewood "Lady Bird"
Lõpetuseks ka klassikat. Plaadifirma Light in the Attic alt ilmus Nancy Sinatra kogumikalbum "Start Walkin' 1965-1976", kuhu on koondatud muusiku loomingu täielik paremik. Kuigi hitte on plaadil palju, siis eriti pani mind mõtlema Lee Hazlewoodiga koostöös tehtud "Lady Bird": mind painab tunne, et see lugu on kõlab mõnes Tarantino filmis, aga ilmselt ikkagi mitte. Nancy Sinatra lihtsalt oskas juba 1960. aastatel luua muusikat Tarantinole mõeldes.
Kuula kõiki lugusid:
