Rone & Georgia "Waves of Devotion"

Prantsuse produtsent Rone ja Londoni muusik Georgia ühendasid jõud ning sellest koostööst sündis naiivne, aga samas vastupandamatu unenäopop "Waves of Devotion". Lugu suudab üllatavalt hästi põimida kokku ka tantsumuusika esteetika ja lihtsakoelise poploo struktuuri.

Jessie Ware "Running (Disclosure 2021 VIP)"

Midagi sellist poleks küll osanud oodata. Disclosure remix Jessie Ware singlile "Running" peaks olema kõigile tantsumuusika fännidele tuttav juba 2012. aastast. Nüüd ilmus sellest aga seniavaldamata uusversioon, mis on veel parem. Nagu iga nädal vähemalt korra tõden: tahaks peole!

D-Day "Sweet Sultan"

Plaadifirma Light in the Attic andis välja uue ja erakordselt veidra kogumikplaadi Jaapani 1980. aastate alternatiivpopist, kust kõige eredamalt jäi meelde just see D-Day lugu "Sweet Sultan". Kosmiline diskopop, mis on igast võimalikust küljest nihkes, aga jääb pikaks ajaks kummitama.

Mr. Fingers "Chains (feat. Ron Wilson)"

House-legend Mr. Fingers hakkab välja andma oma seniavaldamata pärle ja juba esimene EP "Vault Sessions 1" on puhas kuld. Mõnusalt jämedate bassidega "Chains" on praktiliselt veatu tantsulugu, mis ootab tantsupõrandale pääsemist.

Bored Lord "Dancing By Myself"

California produtsent Bored Lord elab ja hingab reivinostalgiat ning see teeb mulle ainult rõõmu. Tema aasta algul ilmunud kogumikplaat "Archival Transmission" on tervikuna väga hea, aga kõige rajum bänger on just "Dancing By Myself".

Rhye "Helpless"

Juba alates Rhye esimest plaadist olen tundnud, et kui keegi mulle sellist muusikat kirjeldaks, siis tunduks see viimane asi, mida kuulata tahaksin. Mingil arusaamatult põhjusel on tema looming on aga eriti köitev. Lugu "Helpless" võiks näiteks olla mõne eriti sensuaalse pornofilmi taustamuusika...

serpentwithfeet "Fellowship (feat. Sampha & Lil Silva)"

Brooklyni laulja ja muusik serpentwithfeet pole vist kunagi varem nii head lugu teinud, koostöös Sampha ja Lil Silvaga sündinud "Fellowship" on kindlasti ka üks selle aasta parimaid popmuusika pärle. Õrn ja õhuline RnB, mille paneb eriti särama suurepärane produktsioon.

FKA Twigs "Don't Judge Me (feat. Headie One)"

Mulle pole FKA Twigsi looming juba mitu aastat eriti korda läinud, aga värske singel "Dont Judge Me" jõuab tema karjääri esimeste EP-de tasemele. Imekaunis moodne popmuusika, mis võiks ideaalis mängida kõigis raadiojaamades ja figureerida edetabelite tippudes. Vaevalt, et see juhtub, aga unistada võib.

Scott Garcia "Closer Than Close"

Ei pääse ükski nädal ka uuest UK garage'ist. Briti tantsumuusika legendi Scott Garcia värske singel "Closer Than Close" annab praegusel pimedal ajal pisut lootust, et kunagi tuleb suvi, kus koroonaviirus taandub ja saame kõik muretult selle loo järgi tantsida.

Drinks On Me & Why So Low "Lights Go Down"

Londoni produtsent Drinks On Me on küll tegutsenud vaid paar aastat, kuid sellele vaatamata on tema diskograafias juba mitmed superhäid lugusid. Nende kõrvale lisandub ka värske "Lights Go Down", mis tehtud koos noore Saksa produtsendi Why So Low'ga.

Kessler "Old Wives Tale"

Shall Not Fade plaadifirma jätkab täisgaasil. Kessleri lühialbum "Ambivalent" on tervikuna väga mõnus öine bassimuusika, aga lugu "Old Wives Tale" jääb kõige teravamalt silma. Mõnusa minekuga reivile annab viimase lihvi õhkõrn vokaal.

Carmen Villain "Everything Without Shadow"

Ambient saab alati piinlikult vähe tähelepanu, kuigi selles vallas ilmub tegelikult väga tihti tähelepanuväärseid asju. Norra ja Mehhiko juurtega produtsendi Carmen Villani "Sketch for Winter IX: Perlita" on hümn ürgtalvele, muusika lõpututel lumistel väljadel matkamiseks. Plaadi avalugu "Everything Without Shadow" viib rännakule isegi soojas toas teki all istudes.

Squid & Martha Skye Murphy "Narrator"

Viimasel ajal kuulan rocki väga vähe, aga Londoni post-punk bändi Squid värske singel "Narrator" on nii hullumeelne energiaplahvatus, et väärib vähemalt ühekordset kuulamist. Ma pole kindel, kas see mulle päriselt ka meeldib, aga külmaks ei jäta kindlasti. Steroididel King Krule, kus punk kohtub psühhedeeliaga.

John Dwyer "City Maggot"

Polegi kunagi varem mõelnud, et kraut ja free jazz võiksid nii hästi kokku sobida. John Dwyer, kes on tuntud ansamblist Thee Oh Sees, ajas kamba kokku ja proovis albumil "Witch Egg" neid kahte vastandlikku žanri kokku siduda. Kokku tuli täiesti pöörane tervik, võib vist isegi öelda, et selle aasta seni suurim muusikaline üllatus.

Ena "Undine"

Mis saab siis, kui lahustada dub'ist igasugune jõupositsioon ja selge struktuur ning jätta alles ainult sõrestik? Produtsent Ena näitab seda oma värskelt albumil "One Draw", mille avalugu "Undine" on täiesti müstiline. Seal loos ei toimu mitte midagi ning see liigitub üldse napilt muusikaks, aga need kaugustest tulevad bassilaviinid mõjutavad kuulajat mingil alateadlikult tasandil.

Lo Village "Sick"

Võib olla on asi minus, aga polnud kunagi varem kuulnud hip-hopi bandest Lo Village. Seda toredam oli aga üllatus, kui sattusin nende tänavu ilmunud lühialbumile "Lost In America". Plaadi avalugu "Sick" on tõeliselt mahlakas musta muusika essents, mis suudab kahe minutiga teha ära rohkem kui mõned artistid terve plaadiga...

Mark Hawkins "Don't Give Up"

Kõige muu kõrval pakub muusika tihti ka turvatunnet. Minu jaoks saab sellega enamasti hakkama pretensioonitu ja rõõmsameelne vocal house, mis jätab mulje, justkui poleks maailmas ühtki muret. Mark Hawkins (varem tuntud kui Marquis Hawkes) avaldas AUS Music alt EP "Dont Give Up", mille nimilugu vastab just selle kirjeldusele. Mõnus astumine.

Salute "Jennifer"

Noor Manchesteri produtsent Salute on ilmselt kõige suurema õnnestumiste protsendiga muusik viimasest ajast: iga uue looga näitab ta end täiesti ootamatust küljest ja see need katsetused õnnestuvad tal pea alati sajaprotsendiliselt. Värske lugu "Jennifer" lähtub küll bassimuusika traditsioonist, kuid on ennekõike julge autorielektroonika.

Sophie "Unisil"

2015. aastal ilmus Sophie album "Product", mis on siiani ületamatu tulevikupopi monument. Nüüd avaldas Glasgow produtsent oma kultusalbumi seni vaid valitud kuulajateni jõudnud lisaloo "Unisil", kus on olemas kõik talle iseloomulik: kumisevad bassid, murtud rütmid ja kummituslik produktsioon.

Kosmikud "Kuidas tuli pimedus mu tuppa"

Rõõmustav on näha, et aeg-ajalt jõuavad veebiruumi ka sellised Eesti albumid, mis on seni vaid füüsilistel kandjatel kättesaadavad olnud. Möödunud nädala lõpus jõudis Spotify'sse ka Kosmikute 2003. aasta plaat "Kuidas tuli pimedus", mille nimilugu kuulub kindlasti Eesti rocki kullafondi.

Kuula kõiki lugusid: