Nädala parimad lood | Leon Vynehall, Rita Ray, Sammalhabe jt
Sel nädalal on parimate lugude seas taas palju elektroonikat, aga ka mõned tõeliselt head kodumaised singlid. Võimalik isegi, et Rita Ray värske lugu on viimase nädala kõige säravam pärl.
Leon Vynehall "Snakeskin ∞ Has-Been"
Iga uue Leon Vynehall singli puhul mõtlen: mida uut ta ikka teha suudab? Nagu varemgi, pean ka uue loo "Snakeskin ∞ Has-Been" puhul oma sõnu sööma, sest Vynehall suudab taas lõhkuda house'i algelementideks ja panna sellest kokku rikkaliku ja täiesti omanäolise elektroonilise kosmose, millesarnast vähemalt mina pole varem kuulnud.
Üks moodsa neo-soul'i ja RnB suurimaid voorusi on see, kui suudetakse meisterlikult teeselda laiskust. Jorja Smithi värske singel "Addicted" ei kuulu küll tema parimate lugude hulka, kuid see seksikas ükskõiksus ja apaatsus, millega ta esineb, on erakordselt köitev.
Photay "Traversing Frequency Bands"
Üllatav, et kui mõni aasta tegi veel Photay muusikat, mis leidis üsna ainukordselt tasakaalu indie pop'i ja moodsa elektroonika vahel, siis nüüd on ta lahustanud oma loomingust kõik rütmid. Värskel albumil "On Hold" on alles jäänud kummituslik, ent imeilus ambient-maailm, mis lummab ja aitab mõneks ajaks päriselu probleemid unustada. "Traversing Frequency Bands" on isiklik lemmik, need sillerdavad kulinad-vulinad toovad iga kord kananaha ihule.
London Grammar "How Does It Feel"
Nüüd midagi eriti kerget. London Grammar oli üks neid Briti indietronica bände, kelle debüütplaat 2013. aastal oli väga loodustandev. Viimasel ajal on nad enda potentsiaali pigem alakasutanud, värske singel "How Does It Feel" kinnitab nende fookus kergele ja suvisele funky-raadiopopile. Kuigi see lugu on hõre ja suhteliselt sisutühi, siis täpne produktsioon muudab selle siiski omal veidral moel võluvaks.
Veel ilusat ambient'i. Los Angelese helilooja Celia Hollanderi värske singel "5:59 PM" võiks olla maailma kõige mõnusam äratuskell. See on muusika pehmeks ärkamiseks, sulniks virgumiseks, kõige pikemaks ringutamiseks. Küll aga ei tähenda see, et "5:59 PM" oleks kuidagi suvaline taustamuusika, pigem vastupidi. Seal on kilde maailmamuusikast ja jazzist ning kogu lugu on sekund sekundi haaval täpselt läbikomponeeritud.
Lugu, mis kinnitab, kui lihtne on tegelikult teha head tantsumuusikat. Leia mingi väike köitev vokaaljupp, mida siis tükkideks lõigata, väänata ja pitch'ida. Pane sinna taha tuksuma head bassid, tekita loosse paar tõusu ja mõõna ning ongi olemas. Hoogne ja tantsuline UKG, mis sobib nii vaikselt pea õõtsutamiseks kui ka üksinda elutoas ringi kargamiseks.
Tore kuulda, et Sammalhabe on leidnud minimalistliku trap'i laines midagi uut, millega silma paista. Tema värske singel "Faktsiin" võtab ühelt poolt jazz-hop'i alge, aga lihvib sealt maha kõik iseloomulikud jooned ja jätab alles ainult mingi abstraktse võnkuva bassi. Lugu, mis on kantud keel-põses naivismist.
Rita Ray "Love Ain't The Same"
Minu jaoks on Rita Ray loomingu puhul alati omamoodi vastuolu. Ühest küljest saan aru, et see on klassikalise "kuidas teha ilusat vanakooli soul'i" retsepti järgi valmistatud, aga teisalt on need lood ikkagi nii hästi kirjutatud, et sellele teeseldud tolmususele on raske vastu panna. Värske singel "Love Ain't The Same" kinnitab just seda sama tunnet.
Ma ei tea, kas keegi üldse saab midagi oodata Selena Gomezi muusikast? Seda üllatavam on, et tema värske hispaaniakeelse EP "Revelacion" avalugu "De Una Vez" on igati korralik lahja reggaeton, mis võiks minna peale ka selle žanriga mitte nii tuttavatele inimestele. Ülejäänud plaadi võite aga, khm, heaga vahele jätta.
Silk City "New Love (feat. Ellie Goulding) (Armand Van Helden Remix)"
Esmapilgul võinuks muidugi karta, et legendaarne tantsumuusika produtsent teeb Silk City hitist lihtsalt ühe vedela EDM-töötluse, aga õnneks on Helden võtnud hoopis teise suuna. "New Love" värske remix kõlab pigem kui Armand Van Heldeni kuldaja looming 1990. aastate lõpust. Kellele Helden kunagi meeldis, siis see remix peaks küll nostalgiaradadele viima.
Everything Everything "Supernormal"
Briti art rock bänd valab oma värskesse singlisse "Supernormal" kogu selle pinge ja hüsteeria, mis on viimast aastat kirjeldanud. Ühest küljest võiks seda nimetada isegi post pungiks, kuid Everything Everything on alati üritanud vältida ühte žanri kuulumist. Uues loos on küll elemente pungist, aga samas on seal ka pehmet popmuusikat, täpselt elektroonilist produktsiooni ja plõnnivaid indie-kitarre. Rikkalik muusikaline kokteil.
Swing Ting "Just a Feeling (Brackles Remix)"
Produtsentide kampa Swing Ting on alati iseloomustanud väga eriline ja iseloomulik saund, seega on isegi üllatav, et nad oma möödunud aastal ilmunud loost "Just a Feeling" nii sirgjoonelise remix'i lasid teha. Teisalt on see ikkagi igati sümpaatne töötlus: lihtne päikseline house, kus on samas piisavalt huvitavaid detaile, et korduvalt kuulata.
Tony Allen, Ben Okri & Skepta "Cosmosis"
Raske on isegi öelda, kas lugu "Cosmosis" saab klassikalises mõttes muusikaks pidada. Enamuse ajast lausub Nigeera luuletaja Ben Okri möödunud aastal meie seast lahkunud jazzlegendi Tony Alleni minimalistliku afrobeat rütmi peale oma tekste, vahepeal viskab Skepta ka mõned riimid. Keda huvitab selline kirjanduse ja muusika kokkupuutepunkt, siis andke kindlasti võimalus: selline supergrupp ei kohtu just tihti.
Mõnus elektrooniline naivism. Londoni produtsent Vegyn rändab oma värske singliga "B4 The Computer Crash" mõtteliselt tagasi 1980. aastate elektroonikasse, kuid üritab need mõjutused ja saundid paigutada moodsa abstraktse tantsumuusika konteksti. Huvitav autorielektroonika eksperiment.
Interplanetary Criminal "In My Arms (Coco Bryce Remix)"
Kokku saavad kaks Briti tantsumuusika kõige silmapaistvamat jõujoont: Interplantery Criminali poolt moodne vaade UK garage'ile, Coco Bryce'ilt jungle'i värsked tuuled. Neist kokku moodustub abstraktne kollaaž, kust on lahustunud igasugune tantsulisus, alles on jäänud see-eest kõhedusttekitav atmosfäär ja suur hulk murtud rütme.
Seitse minutit tihedat jazz-andmist. Londoni muusik ja helilooja Daniel Casimir on kokku ajanud tõeliselt eeskujuliku kamba: Moses Boyd, Nubya Garcia, Rosie Turton jt. Nende koostöös sünnib üks tõeliselt suurejooneline jazz-hullus, mis on võimas ja detailirohke. Lugu, mis meenutab parimas mõttes Kamasi Washingtoni viimase aja loomingut. Jazz, mis ka jazz on.
Ega see nüüd tegelikult nii üllatav polegi, et Briti eksperimentaalrocki bänd The Horrors jõudis oma värskel EP-l "Lout" otsapidi industriaalmetalini. Õnneks ei ole see katsetus aga sugugi tühine ja punnitatud, näiteks lugu "Org" segab meisterlikult raju techno elemente metaliga ning sellest tekib ootamatult tugev tervik.
Bklava "Fired Up (ABSOLUTE. Edit)"
Noor Briti produtsent Bklava on nii umbes viimase aastaga suutnud leida huvitava silla moodsa UK popmuusika ja sealse bassimuusika vahel. Tema pehme ja mõnes mõttes isegi klassikaline house-vokaal põrkab kokku tugevate bassidega ja huvitavate žanrieksperimentidega. Värske singli "Fired Up" juured on otsapidi nullinade trance'is ja trummis-bassis, kuid see on produtseeritud niiviisi, et kõlab igati värskelt ja 2021. aastale kohaselt.
Ben Böhmer "Weightlessness (DJ Seinfeld Remix)"
Jätkame samuti tantsumuusika nostalgiaga. Rootsi produtsent DJ Seinfeld on kahtlemata üks neid, kelle töötlused lähevad harva märgist mööda ning ka värske versioon Ben Böhmeri loost "Weightlessness" on väga täpne ja asjakohane. Üleelusuuruste kosmiliste süntidega elektroonilisest ballaadist on saanud nullinande house'i revival, mis kõlab erakordselt hästi.
Tricky "Vietnam (Lafawndah Remix)"
Sel nädalal on üllataval kombel meeletu remix-albumite plahvatus. Üks neist, kes oma lugude töötlustest lühialbumi välja andis, on ka trip-hop'i legend Tricky. Lafawndah remix loost "Vietnam" astub üllataval kombel otsekui Trickyga dialoogi: originaalis pigem spoken word ballaad on nüüd ümber mõtestatud õrnade afrotrummidega ambientseks autorielektroonikaks, mis ei allu ühelegi kirjeldusele. Mõnes mõttes on ka Lafawndah isegi üritanud võtta trip-hop'i traditsioonid ja neid vaba käega ümber muuta.
Caribou "Never Come Back (Floating Points Remix)"
Ma usun, et Caribou viimane album "Suddenly" oli kõigile kaasmuusikutele, kellel avanes võimalus tema lugusid töödelda, justkui lõputu varasalv. Suur osa neist lugudest olid nagu minikaleidoskoobid, kus oli kilde kümnetest žanritest, mis olid kõik ilma igasuguse valehäbita segamini paisatud. Kui Floating Points on üldiselt viimasel ajal rohkem eksperimenteerinud, siis tema versioon hittloost "Never Come Back" on ehk kogu remix-albumi kõige sirgjoonelisem töötlus. Aga see töötab hästi: nakkav biit, imeline produktsioon ja ägedalt hekseldatud vokaalsämpel.
Paar nädalat tagasi juba vabandasin, et siia valikusse nii palju UK garage'i topin, aga pole midagi teha: seda lihtsalt tuleb iganädalaselt sedavõrd palju, et võimatu oma mööda vaadata. Noor produtsent Y U QT on juba varem mitmeid tipptasemel singleid välja andnud, plaadifirma Shall Not Fade alt ilmunud lühialbum "5 A Day" on tervikuna täiesti suurepärane. "Keep On Lovin' Me" on lihtsalt üks näide plaadilt, võinuks valida ka ükskõik millise loo nende viie hulgast.
Doja Cat "Streets (Disclosure Remix)"
Selle üle on ainult hea meel, et Disclosure ka jälle aktiivselt remix'e avaldab. Kui Doja Cati originaallugu "Streets" jättis mind suhteliselt külmaks, siis Disclosure lisab sellele loole just vajaliku doosi glamuuri. Mingil veidral põhjusel kujutan seda pala ette videomängu "Grand Theft Auto" heliribasse: sõidad autoga päikseloojangusse ja see tiksub taustaks. Heatujumuusika parimas mõttes.
Tundub, et ka Rochelle Jordanist hakkab saama üks nädala kokkuvõtete püsikülaline, aga on selles midagi halba, kui keegi teeb lihtsalt nii head muusikat? Värske singli "Next 2 You" muudab eriliseks aga hoopiski muusikaline dissonants või isegi arütmia: tekib tunne, et Jordan on meelega rütmi veidi paigast ära nihutanud, et tekitada anda loole nihestatud tantsuline võnge.
Produtsent Doss pole juba ligi seitse aastat uut muusikat välja andnud ning seetõttu on juba värske singel "Puppy" igati märkimisväärne. Küll on aga lugu iseenesest väga põnev: ekstaatiline biit on pikitud tihedalt justkui elektroonilise ballaadiga ning neist põimub kokku rikkalikult tervik, mis tantsutab, aga ei mõju ka liialt funktsionaalsena.
Kuula kõiki lugusid siit:
