Nädala albumisoovitused | Arcade Fire & Owen Pallett, Justin Bieber, Lana Del Rey jt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kanada muusik Justin Bieber. Autor/allikas: pressimaterjalid

ERR kultuuriportaal jätkab iganädalase lühiülevaadete sarjaga uutest albumitest, mis vahepeal (digi)lettidele jõudnud ja millele tasuks teiste hulgas võimalus anda.

Arcade Fire & Owen Pallett "Her (Original Score)" (ise välja antud)

Arcade Fire & Owen Pallett "Her (Original Score)". 

Selleks kulus küll kõigest peaaaegu kaheksa aastat, aga lõpuks on see ilmunud – Arcade Fire'i ja Owen Palletti Spike Jonze 2013. aasta filmile "Her" loodud heliriba, ja võimalik, et ajastus ei olegi nii ebakohane. "Her" räägib üksildasest Theodore'ist (Joaquin Phoenix), kes on kaotanud oskuse pärismaailmas suhteid luua ja armub hoopis oma Samantha-nimelisse tehisaruga virtuaalabilisse (Scarlett Johansson). See, mis tundus tollal täielik ulme, resoneerub praeguseks päriseluga veidi liigagi hästi. Maailm on vahepealse ajaga filmis kujutatule järele võtnud – ühiskonna sulgemine ja sunnitud isolatsioon on pannud inimesed üle maailma elama nagu hikikomori'd Jaapanis ning muutnud nad digitehnoloogiast sõltuvamaks kui kunagi varem. BBC teemapüstitus, et inimestel tuleb üksteisega uuesti vahetult suhtlema õppida, on ainult asjakohane. Omal ajal ka Oscari-nominatsiooni saanud heliribale on Arcade Fire ja Owen Pallett elektrooniliste helide ja klaveri minimastlikus sümbioosis suutnud kapseldada ideaalselt Phoenix'i tegelaskuju emotsionaalse maastiku, mis ei lange melodraamasse, aga on oma tasases melanhoolsuses täiesti hingemattev.

 


Jon Batiste "We Are" (Verve)

Jon Batiste "We Are". 

Kaheksanda stuudioalbumiga mahasaamine tundub isegi väike asi, kui tegemist on Jon Batiste'iga, kellel on prestiižne liidrikoht Stephen Colbert'i Late Show stuudiobändis, kes just pälvis Oscari-nominatsiooni Trent Reznori ja Atticus Rossiga kahasse tehtud muusika eest Pixari "Soul'ile" ja on üldiselt andekas mis tahes žanris, mis ta talle ette antakse. "We Are" on viimase ilmekas näide. Kuigi ennekõike jazz-pianist, on Batiste kokku keeranud rikkaliku segu tervest müriaadist žanridest, millega hoiab ühtaegu traditsioonide ligi, aga ei salga ära midagi kaasaegset. Album algab üleva gospel-palaga ja jätkub jamesbrown'ilikult ektsentrilise funk'i toonides, aga teeb muu hulgas vahepeatusi ka üsnagi pöörase räpi juures. Kõige uskumatum on, millise nähtava sunduseta see omavahel kõik orgaaniliselt kokku kõlab.

 


Justin Bieber "Justice" (Def Jam)

Justin Bieber "Justice". 

Lihtne on Justin Bieber kõrvale jätta, sest ta on Justin Bieber, aga tegelikult on selle Kanada endise teismetähe loomingust viimase viie aasta jooksul tilkunud mitmeid lugusid, mis jäänud klappides kordusringe tegema. "Justice'i" kuulamise järel võib küll küsida, kas Bieberil on vaja muusikat teha, sest lugudest ei kuma välja erilist kirge muusika kui sellise vastu – see on ennekõike meisterlik, professionaalide koostöös sündinud popmuusika, kus juba tuttavad tükid on lihtsalt sobivalt ümber paigutatud. Mis selle albumi aga toredaks teeb, et see, et isegi kui suhe muusikaga ei ole nii kirglik, on see tema abikaasa Hailey, keda ta loost loosse jumaldab. Viimane asjaolu aitab üle ka albumi piinlikest momentidest, kus tehislikult on lugude sissejuhatusse surutud sämplid inimõiguste aktivisti Martin Luther King Jr kõnedest, mis kuidagi ei sobitu albumi üldtooniga – selline popmuusika töötab siiski kõige paremini apoliitilisena.

 


Lana Del Rey "Chemtrails Over the Country Club" (Polydor)

Lana Del Rey "Chemtrails Over the Country Club". 

Sadcore-kuninganna Lana Del Rey'st oli ehk kohatu anda veel keset möllavat pandeemiat oma seitsmes stuudioalbum välja sellise kaanepildiga, aga kes on aasta jooksul hoolikamalt muusikaajakirjandust jälginud, teab ehk, et teatud ühiskondlik-poliitiline tuimus on mõnes mõttes ka tema teema. Artisti puhul, kes on paralleelselt muusika kõrval tegelenud ka põhjalikult oma persona ehitamisega, on isikut tema muusikast lahutada paras väljakutse. Aga kui sellest üle saada, tuleb tõdeda, et "Chemtrails Over the Country Club" on jaburalt kauniks tervikuks kokku jooksev hollywoodilik barokkpopiteos, mis on Del Rey'le omaselt laisalt elegantne. 2019. aastal ilmunud eelmise albumiga "Norman Fucking Rockwell!" võrreldes on selle seaded vaoshoitumad ja ajuti isegi vashtibunyalikult vagurad, aga sellest näib album ainult võitvat.

 


William Doyle "Great Spans of Muddy Time" (Tough Love)

William Doyle "Great Spans of Muddy Time". 

Varem artistinime East India Youth all tegutsenud William Doyle'i neljas album sündis parajate valudega – kõvaketta rikke tõttu läks albumi tegemisel kaduma kogu juba viimistluse saanud osa tööst ning leppida tuli toorikutega, mis olid salvestatud helikassetile. Doyle on ise öelnud, et see vabastas ta mõnes mõttes vajadusest püüda lugusid täiuseni timmida ja võimaldas avastada üksjagu tooremaid lahendusi. Kuna võrdlusmoment sellega, mis "Great Spans of Muddy Time" võinuks olla, tegelikult puudub, on keeruline hinnata, kas album on õnnetusest võitnud või mitte. Juba varemgi eleklektilise ja ebakoherentse stiiliga meelde jäänud Doyle jätkab seda sellelgi albumil – siit leiab säravaid poplugusid, lirtsuvaid sünte, rokisoolosid, glitchy't elektroonikat ja kohati tundub, et isegi Radioheadi "Kid A".

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: