Nädala albumisoovitused | Czarface & MF Doom, Iceage, Squid jt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Briti postpungibänd Squid. Autor/allikas: Holly Whitaker

ERR kultuuriportaal jätkab iganädalase lühiülevaadete sarjaga uutest albumitest, mis vahepeal (digi)lettidele jõudnud ja millele tasuks teiste hulgas võimalus anda.

Alfie Templeman "Forever Isn't Long Enough" (Chess Club)

Alfie Templeman "Forever Isn't Long Enough". 

18-aastase Alfie Templemani nn minialbum "Forever Isn't Long Enough" on täis pakitud elujõust pulseerivaid banger'eid, mille tummine bassiliin, ambitsioonikas produktsioon ja 80ndate naiivpopilikud kitarrikäigud annavad lootust, et just Templemani käe all võiks lähitulevikus sündida väärikas sõsaralbum Dua Lipa "Future Nostalgiale". "Forever Isn't Long Enoughi" taga on selgelt palju tööd, aga see kõik kõlab sellegipoolest kokku nagu oleks sündinud ilma suurema pingutuseta ja täpselt nii pretensioonitut popmuusikat praegusel ajal vaja ongi.

 


Czarface, MF Doom "Super What?" (Silver Age)

Czarface, MF Doom "Super What?". 

"Super What?" oli kahtlemata selle võrra oodatum, et see oli viimaseid asju, mille kallal möödunud aastal ootamatult lahkunud MF Doom töötas ja mis seni ootas oma järge ikka selle tüütu pandeemia tõttu. Kuigi album annab pooletunnise kestuse juures pigem välja lühialbumi mõõdu ja on rohkem Czarface'i (supergrupp, mille moodustavad duo 7L & Esoteric ja Wu-Tang Clani liige Inspectah Deck) kui MF Doomi album, on see meeldivalt lahtine, varaste 90ndate vaimus produtseeritud lounge'ilik boom bap. Lamour Supreme'i loodud kaanepilt ja pealkiri "Super What?" annavad ka üsna konkreetse kontseptsiooni, mille pealt albumile läheneda ning tekstilised ja skittidepõhised vihjed erinevatele pop- ja tarbimiskultuuri ilmingutele arendavad seda ideed edasi sedavõrd et lood hakkavadki elama koomiksiruutudes.

 


Iceage "Seek Shelter" (Mexican Summer)

Iceage "Seek Shelter". 

Kui Iceage'i eelmine, 2018. aastal ilmunud album "Beyondless" oli minu isikliku maitse jaoks liiga kaootiline rahmeldamine (v.a "Catch It", mis loivas selliselt nagu selle oleks kirjutanud Anton Newcombe ise), siis uuelt albumilt vaatab vastu hoopis mahedama joonega Iceage, kes pööranud art punk'ilt suuna kantri ja lemberoki poole. Kõik on varasemast lihvitum, meloodilisem ja suurem ning kuigi kuhugi pole kadunud see kõike käivitav protestivaim, võtab Iceage ses osas end "Seek Shelteril" hoopis vähem tõsisemalt ja elab seda ennekõike välja metsikute rokisoolode näol. Viimased on ka ehk ainsad momendid, kui Iceage päriselt oma Skandinaavia juured reedab; enamuse ajast hoiab "Seek Shelteri" saund mõtted hoopis koos kohalike tõbrastega mõne Texase väikelinna räpases honky-donk'is.

 


Squid "Bright Green Field" (Warp)

Squid "Bright Green Field". 

Noorte postipungiansamblite voog Briti saartelt ei näita raugemise märke ja see nädal tõi taas ühe debüütalbumi, aga vahelduseks ühe sellise, mis on osanud žanri ka lihtsalt revival'i tegemise asemel täiesti pahupidi pöörata. "Bright Green Fieldi" puhul intrigeerib omaette asjaolu, et tüüpilisema valiku (nt 4AD) asemel ilmus see hoopis elektroonilise muusika lipulaeva Warp alt, mille filosoofiaga "Bright Green Fieldi" dünaamika ja pidev vormivahetus näib igatahes klappivat. Squidi lihtsalt postpungiks nimetamine manab tegelikult üldse pähe liiglihtsad analoogiad, sest tegelikult ei kõla bändi korrapäratud kitarrimustrid, progelaadsed struktuurid, minimalismi-maksimalismi varieerumine ja kakofoonialembus üldse nagu mõni bänd, kes postpungina tähistatud. Pange mõtteis kokku varjane Foals ja At the Drive-In oma tooreimas vormis ja saate täpsema ettekujutuse.

 


Tony Allen "There Is No End" (Decca)

Tony Allen "There Is No End". 

Möödunud aastal meie hulgast lahkunud trummar ja Afrobeati asutaja Tony Allen hoiab uuel albumil "There Is No End" väärikalt tagaplaanile ja laseb oma noortest muusikutest kaastöölistel särada. Viimane tõstab selle võrra rohkem esile selle, kuidas kõigi nende arvukate koostööde juures oskas Allen iga järgmise artisti puhul, kellega ta koos looma juhtus, kerge vaevaga registrit vahetada ja leida mooduse, kuidas toetada oma polürütmimänguga just seda konkreetset artisti ja seda žanrist sõltumata. "There Is No End" ei ole mingil moel album, mis peaks andma edasi sõnumi, et Alleni lahkumisega lõppes üks peatükk, pigem viitab uhke noorte tegijate plejaad – tuntumate nimede hulgas nt Skepta ja Danny Brown – teatepulga üleandmisena uuele põlvkonnale ja tulevikku vaatavale mõtteviisile, mis ka Alleni enda loomingut päris elu lõpuni iseloomustas.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: