Adele "30" (Columbia / Melted Stone)

ABBA tagasituleku- ja hüvastijätualbumi "Voyage" kõrval on tänavuse muusika-aasta tipp-3 sündmusi kahtlemata ka Adele'i kuus aastat oodatud uus kauamängiv "30", mis on juba püstitanud mitmeid rekordeid ja püstitab tõenäoliselt nii mõnedki veel. Kuigi "30" on seadnud juba niigi ülekoormatud vinüülitehased oma poole miljoni ühiku suuruse tellimusega veelgi suurema surve alla, võib selle andeks anda, sest uus album kõlab kui triumf mitmes mõttes.

Teiste hulgas produtsentide Ludwig Göranssoni, Max Martini ja Inflo abiga sündinud neljanda stuudioalbumi üks katusteemasid on küll lahutus, kuid sümpaatselt ei lange Adele siin liigsesse melodraamasse ega kisu igal võimalusel pisarat, vaid valgustab ka selle elusündmuse teisi tahke, kust leiab optimismi ja lootuse paremale homsele. Südamevalu toob Adele'i sisemaailma kuulajale lähemale kui seda tegid eelmised albumid, kuid kurbuse asemel annab siin hoopis rohkem tooni emalõvilik ägedameelsus, mis leiab tänu Adele'i vokaalsetele võimetele oma õige lava just albumi soul-ballaadides.

"30" on žanriliselt avatum kui oma eksimatult äratuntava käekirja välja töötanud Adele'i puhul isegi oodanuks. Olgu see eht-Adele'lik jõuline klaveriballaad, Max Martini lollikindel popiproduktsioon või mõni Billie Eilishi esteetikas kulgev aeglustatud R&B-pala, Adele'i käiguvahetused on enesekindlad, selge fookusega ja tõestavad, et pole sugugi alust pidada Adele'i kõigest nutumuusikaks.

Alewya "Panther in Mode" EP (Because London)

Etioopia-Egiptuse päritolu, Saudi Araabias sündinud, esimesed eluaastad Sudaanis kasvanud ja siis perega Londonisse kolinud Alewya Demmisse ei ole oma mitmekesist kultuuritausta raisku lasknud. Tänavu mitmel pool (NME, The Guardian) juba tõusva tähena esile tõstetud noor muusik ja produtsent on omavahel köitvalt kokku põiminud traditsioonilisemad elemendid Araabia ja Aafrika pärimusmuusikast ning Ühendkuningriigi kaasaegsest põrandaalusest tantsumuusikast ja alternatiivsest R&B-st. Sellest sündinud lühialbum "Panther in Mode" on julge ja selge nägemusega teos, kus kaovad geograafilised piirid ning klubikultuuri kvaasirituaalsed omadused tõusevad eriti tugevalt esile. Alewya on millegi uue jälil.

Ans. Andur "Uus palav päev" (Agrosound)

Paidest pärit Ans. Andur seisab endiselt oma pretensioonitu koostegutsemise rõõmuga väljaspool ülejäänud Eesti muusikat. Bänd jätkab oma üheksandal stuudioalbumil "Uus palav päev" juba tuttavatel väikelinnaromantilistel viisidel, kuigi varasemast mõtlikumana. Lugudesse on sugenenud teemad vanemaks jäämisest, väsinud kehast ja vaimust. Melanhoolne alatoon, mis ikka koos pealtnäha muretu plõnnimisega kaasas on käinud, kumab senisest enam läbi, tuues meelde tumedamad ajad Beach Boysi loomingus – "Mu keha on mind reetnud" koos Tursa ja Foto häälte koosmänguga võiks vabalt olla lugu "Surf's Up'ilt" (1971). Aga seda premeerivamana mõjub diskopala "Kesköö", mis albumi otsad positiivsemal noodil kokku seob.

Elbow "Flying Dream 1" (Polydor)

Elbow ei ole jätnud väga sellise bändi muljet, kes tahaks katsetada, kuid muutunud ajad panid solist Guy Garvey jt otsima saundi, mis neid uusi olusid ka peegeldaks. Seadnud üheks tingimuseks teha midagi vähem indimat kui tavaliselt, leidsid nad inspiratsioonipideme John Martyni 1973. aasta albumist "Solid Air" ja Joni Mitchelli varasest loomingust ning jõudsid saundini, mis on üllatavalt jazz'ilik. "Flying Dream 1" sai salve koroonapiirangute tõttu tühjaks jäänud Brightoni kuninglikus teatris ja rakendab tervet koori ning instrumendiparki mellotronist klarnetini, kuid mõjub siiski kammerlikult ja koduselt. Muuta ligi tuhandet istuvat külalist mahutava saali tühjus millekski soojaks ja kaisutavaks? Ainult Elbow suudab seda.

Idles "Crawler" (Partisan)

Kui eelmisel aastal ilmunud "Ultra Mono" jäi kriitikute meelest kõvasti lahjemaks kui selle Bristoli bändi rambivalgusesse lennutanud 2018. aastal ilmunud "Joy as an Act of Resistance", siis uuel albumil "Crawler" on bänd oma mojo uuesti üles leidnud ja stagnatsioonist välja murdnud. Vähemalt selleks korraks on bänd ka poliitilisuse ja ühiskonnakriitika sinnapaika jätnud ning seadnud fookuse personaalsematele kogemustele, keskendudes eeskätt solisti Joe Talboti võitlusele narkoprobleemidega. Sisekaemuslik element on bändile kätte mänginud uued kaardid ja annab ruumi jutustada pigem lugusid kui esitada loosungeid. Idles võib küll olla tuntud just oma joovastavalt toore, arutus tempos kihutava hardcore pungisaundi poolest, kuid "Crawleri" kõige põlevamad momendid sünnivad just siis, kuid nad otsustavad sellest loobuda.

Ovlov "Buds" (Exploding In Sound)

Need, kes oskavad lugu pidada efektidest üle ujutatud kitarrisaundist a la Built To Spill ja Dinosaur Jr., leiavad koduse paiga Connecticutist pärit noise pop'i kollektiivi Ovlovi uuel albumil "Buds". Sarnasused nende bändidega või üldiselt 90. aastate alternatiivroki skeenega tuleb tõesti üle rõhutada, sest ajuti mõjub iga järgmine lugu kui nostalgiline popurrii tolle aja defineerivatest saundidest ja mõjutusi taga ajades hägustub ehk veidi Ovlovi omaenda nägu . Aga siiski – album ise oma napi 25-minutilise kestuse juures on hea kerge kuulamine ja kuigi bändi armastus fuzz'i ja distortion'i vastu on ilmselge, vaheldab Ovlov momente, kus müra täielikult üle võtab, sobivalt puhtamate toonidega.

Põhjamaade Hirm "Nagu vaataks pilvi" (Legendaarne)

Johan Kullerkup ehk Põhjamaade Hirm on pärast oma 2006. aastal ilmunud debüütalbumit "Maailma südame põhjast" hoidnud end hõivatuna kõiksugu muude projektidega – Kuuluud koos Tatmo Savvoga, DVPH koostöös Dragan Voltaga, 12 EEK Monkey koos Genkaga – mistõttu on teise albumi "Nagu vaataks pilvi" ilmumine pärast 16-aastast pausi esiteks üllatus, aga isegi veidi püha sündmus. Võimalik, et Hirmul on õigus, et räpis on vorm sisu viimaste aastate jooksul üle võtnud ning uuel albumil on ta selgelt vaeva näinud, et seda siin ei juhtuks. Biidid on puht funktsionaalsed, mitte liigselt end esile suruvad või edevad, Hirmu enda esitus aeglustatud ja läbimõeldud rõhuasetustega, et sõnum reljeefselt esile pääseks. Produtsendid Otto Suits ja DEW8 on lihvinud ka saundi viisil, mis ei püüa Hirmu vanema kooli flow'd tehislikult kaasaegsesse vormi suruda, vaid täiustab seda rohkem detailides.