Audrey Nuna "A Liquid Breakfast" (Arista)

Korea-Ameerika päritolu Audrey Nuna on üks selliseid muusikuid, kelle leidmisel tekkis kohe teatud äratundmine, et siit võib lähitulevikus midagi suurt tulla. Albumile "A Liquid Breakfast" on Nuna koondanud valiku oma viimase kolme aasta jooksul ilmunud singlitest, sekka ka uusi lugusid, mis varieeruvad Princess Nokia vaimus loodud deadpan-räpiridadest Lana Del Rey laadis melanhoolsete popmeloodiate ja Ariana Grande'le sarnase tugeva produktsiooniväärtusega R&B-palade vahel. Nuna näitab end julgelt eri küljest, mistõttu on "A Liquid Breakfasti" ehk kohasem isegi nimetada portfoolioks kui täiemõõduliseks stuudioalbumiks.

Chai "Wink" (Sub Pop)

Kuigi end neo-kawaii (alternatiiv Jaapanist pärit nn nunnustiilile) bändina defineeriv Chai on varasema kahe albumi põhjal kehtestanud ülevoolava ja dünaamilise, peaaegu hüperaktiivse tantsupungansamblina, siis nende uus album "Wink" on hoopis madalatempolisem ja õhulisem. Samas pole ekstsentrilisus albumilt päriselt kuhugi kadunud ja muidu domineerivat salongi-R&B-d käivad jooksvalt ikkagi hakkimas üksikud elektropungi-plahvatused, mis tekitavad kõige energilisematelt momentidel paralleele isegi The Prodigy'ga.

Gruff Rhys "Seeking New Gods" (Rough Trade)

Walesi ansambli Super Furry Animals solisti Gruff Rhysi seitsmes stuudioalbumi-sooritus soolomuusikuna on lõdvalt inspireeritud Hiina ja Põhja-Korea vahelisel piiril asuvast Paektu-sani vulkaanist – geograafilisest maamärgist, mille ümber on tõusnud ja langenud terved ühiskonnad ning kultuurid, aga mis on ise jäänud läbi aegade samaks. Isegi kui kontseptsioon on rusuvalt eksistentsiaalne, siis "Seeking New Gods" on ikkagi see Rhysi tüüpiline, näiliselt muretu ja kergelt nihkes popmuusika, kus on alati olnud olemas nii universaalselt kõnetav raadiosõbralikkus kui ka eksperimentaalne, midagi raamist väljastpoolt otsiv joon.

Mannequin Pussy "Perfect" EP (Epitaph)

USA-st Philadelphiast pärit cuddlecore'i trio Mannequin Pussy lühialbum "Perfect" sündis, kui bändiliikmed said pärast mitmekuulist pausi taas koos mängida ja kogu jõudeajal kogutud energia muusikasse suunata. See on küll kirjanduslik liialdus, aga viie loo juures on "Perfectile" tõesti justkui kompresseeritud vähemalt topeltkoguses loomingulist pauerit. See ei väljendu üldse peamiselt albumi kõige käredamates ja pungimates momentides, vaid ehk veelgi enam emotsionaalselt täiesti avali rokkballaadides, mis näitavad vaimselt raskest ajast retsitud loojaid nende mässajaliku fassaadi taga.

Trees Speak "PostHuman" (Soul Jazz)

Ulmevesteride austajatele võiks aga sobida Arizonast Tucsonist pärit Diazi-vendade instrumentaalmuusika projekt Trees Speak, mis joonistab oma ajuti rahutute sünditekstuuridega ebamugavat, aga kahtlemata köitvat pilti lõputa kõrbemaastikest, mis mõjuvad peaaegu et maaväliselt. Nende neljas, ootamatult kinematograafiliselt mõjuv stuudioalbum "PostHuman" on futu-jazz, hüpnootiline segu proge- ja krautrokist, mis hoiab sind varvastel, aga püsivalt köidetuna.