Nädala albumisoovitused | Joni Mitchell, Pom Pom Squad, Tyler, the Creator jt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Pom Pom Squad oli esialgu Mia Berrini (pildil) sooloprojekt, kuid on nüüdseks välja kujunenud täisbändiks. Autor/allikas: pressimaterjalid

Võimalik, et selliseid uue muusika reedeid on varasematel aastatelgi olnud, aga igatahes pole seda veel juhtunud sel aastal, kus ilmub sellises mammutkoguses väärt albumeid, et nende hulgast ainult viit soovitust uueks nädalaks välja valida tundub julm. Seepärast vaatame lähemalt seekord kümmet värskelt letti jõudnud väljalaset.

Hiatus Kaiyote "Mood Valiant" (Brainfeeder)

Hiatus Kaiyote "Mood Valiant". 

Austraaliast pärit neo soul'i ja jazz-ansambli Hiatus Kaiyote teine stuudioalbum "Mood Valiant" on sündinud turbulentsete aegade taustal ja pandeemia pole siinkohal üldsegi peategelane. Solist Nai Palm, passinimega Naomi Saalfield sai vahetult enne vokaalide salvestamist teada, et tal on rinnavähk ja läbis masektoomia. Kuigi raske, pole see kuidagi kandunud kollektiivi muusikasse. Vastupidi, "Mood Valiant" pulbitseb taasleitud elutahtest ja kõlab aegadele ja aastaajale sobivalt lootusrikkalt. Lihtsalt suvemuusikaks nimetamine teeks samas veidi liiga Palmi vokaalsetele võimetele ja bändi virtuoossetele seadetele, mille kirjusust ning komplekssust tundub kõige kohasem võrrelda troopilise vihmametsa värvi- ja elurikkusega. Isegi Drake olevat nende fännibaasi hingekirjas.

 


Joni Mitchell "Blue 50 (Demos & Outtakes)" (Rhino)

Joni Mitchell "Blue 50 (Demos & Outtakes)". 

Kanada laulja-laulukirjutaja Joni Mitchelli meisterlik neljas album tähistab oma 50. aasta juubelit, mille puhul ilmus lühialbum "Blue 50 (Demos & Outtakes)" demolugude ja albumilt välja jäänud materjaliga. Albumilt leiab lugude "A Case Of You" ja "California" varajased demod, alternatiivsed versioonid loost "River", kus kõlab ka metsasarv ("Blue" peal kõlab Mitchelli soolo klaveril), ja loost "Urge For Going", mis pidi algselt "Blue" peal ilmuma, kuid sai plaadistatud alles 1996. aastal ilmunud kompilatsioonalbumil, samuti stuudioversiooni loost "Hunter", mis jäi samuti albumilt napilt välja ja mida Mitchell on kontserdil esitanud, kuid ametlikult pole avaldanud. 50 aasta jooksul on jõutud Mitchelli ja "Blue" kohta nii palju asju öelda, et ilmselt tunduks liiane midagi veel lisada – Mitchelli nimi räägib siinkohal ikkagi juba enda eest.

 


Lightning Bug "A Color of the Sky" (Fat Possum)

Lightning Bug "A Color of the Sky". 

Kuigi Brooklynist pärit ansambli Lightning Bug muusikalised sümpaatiad ja mõjutused joonistuvad neid kuulates välja üsna terava joonega, on nende kolmanda stuudioalbumi "A Color of the Sky" kõla ilmeksimatult neile kuuluv. Sellest kõlast korjab ühtaegu üles nii 60ndate folkmuusika ürgset puhtust kui ka 90ndate shoegaze'i porisust. Solisti Audrey Kangi vokaal on kergelt isegi nostalgiat tekitav, kuna meenutab nii tugevalt 2018. aastal lahkunud Dolores O'Riordani oma, samuti on teda võrreldud ka Cocteau Twinsi solisti Elizabeth Fraseriga. Palju albumi üldisest heliesteetikast aga näib analoogne hoopis Talk Talki 1986. aasta albumiga "The Colour of Spring" – see on samamoodi õrn ja tekstuurne, aeglaselt põlev ning kontseptsionaalselt sidus tervik. Paralleele jagub ja võiks tõmmata veelgi, aga seda loendit saab jätkata igaüks albumit ise kuulates.

 


L'Rain "Fatigue" (Mexican Summer)

L'Rain "Fatigue". 

Brooklyni multiinstrumentalisti ja eksperimentaalmuusiku Taja Cheeki ehk L'Raini teine stuudioalbum "Fatigue" on kui meditatsioon lõppeesmärgiga teadvustada iseendale, et see on OK, kui kõik ei ole OK. Albumiga on Cheek püüdnud enda sõnul vaadata sissepoole, leida üles need asjad, mis talle ei meeldi ja hingeliselt paraneda ning muutuda paremaks inimeseks. "Fatigue" peegeldab sellist sisekaemuslikku rabelemist pea dokumentaalselt, justkui päevikuna, mis tekitab tunde, et see kõik on liiga isiklik, et kogu maailm seda kuulata peaks saama. Cheek väldib enese konkreetsetesse žanrinurkadesse mängimist, kuigi vihjeid leiab nii gospelile, soul'ile kui ka psühhedeeliale. Samas puuduvad siin üldiselt kinnihakkamist võimaldavad püsivad struktuurid ja ennustatavus, sest iga selgemapiirilisem meloodia ja rütm, mis pead tõstab, hajub üsna pea vesistesse süntidesse või lõikavad sellele sisse väljasalvestused ja sämplid.

 


Lucy Dacus "Home Video" (Matador)

Lucy Dacus "Home Video". 

Bändikaaslased Julien Baker, Phoebe Bridgers ja Lucy Dacus võivad küll igaüks olla oma nägu ja tegu, aga üks on nende puhul üsna ühine – nad on meistrid igapäeva triviaalsete situatsioonide kirjelduste poeetiliseks pööramises. Dacuse värske "Home Video" sobrab põhjalikult minevikus, kust võtab aeg-ajalt lähemalt vaatamiseks välja konkreetsemaid mälupilte, mida seejärel jutustab kuulajale liigsete emotsioonideta ja eemalolevalt kui vahetu pealtnägija, mitte selle kõige kogeja. Dacus, kes varasematel albumitel ehitanud instrumentalistika üles pigem elektrikitarri-keskselt, toob uuel albumil prominentsemalt sisse soojemakõlalise akustilise kitarri, esimest korda ka klaveri ning katsetab kõige julgematel momentidel ka autotune'iga – aga mitte ükski neist ei suuda päriselt areeni võtta Dacuse ausalt ja alasti laulukirjutuselt.

 


The Marías "Cinema" (Nice Life)

The Marías "Cinema". 

Los Angelesest pärit alterantiivpopi ansambli The Marías debüütalbumi pealkiri "Cinema" näib esmapilgul kui kohatäide, nagu midagi paremat ei oleks pähe tulnud, kuid tegelikult on selle taga terve kontseptsioon. Bändi loominguline tuumik, solist María ja Josh Conway tegid varem muusikat filmidele ja homaažina kinokunstile tuleb võtta ka seda albumit. "Cinema" on bändi enda sõnul saanud teiste hulgas insipiratsiooni Wes Andersoni ja Pedro Almodóvari loomingust ning nad on ise veendunud, et ilma kino ja televisioonita poleks bändi olemas. Selle kõige taustal on keeruline "Cinema" küljest kinematograafilist tasandit lahti raputada ja mitte kujutada iga järgmist lugu ette kui uut stseeni pikemast jadast. Samas ei oska täpselt sõrme peale panna filmile, mille heliribal võiks joosta just taoline 90ndate dream pop'i unisuse vaimus produtseeritud salongidisko.

 


Pom Pom Squad "Death of a Cheerleader" (City Slang)

Pom Pom Squad "Death of a Cheerleader". 

Brooklynist pärit Pom Pom Squad oli esialgu Mia Berrini sooloprojekt, kuid on nüüdseks välja kujunenud täisbändiks, kes on saanud maha oma esimese stuudioalbumiga. Selle pealkiri "Death of a Cheerleader" viitab Berrini enda sõnul katsele tappa idee konventsionaalsest naiselikkusest, mille vormi ta end teiste inimeste pärast pikka aega surus. Pom Pom Squad on tujukas, mitmete mõõtude järgi üks järjekordne keskkooli garaažibänd, mis võtnud palju šnitti varastel 90ndatel pead tõstnud riot grrrl'i liikumisest ja bändidest, nagu Sleater-Kinney ja Hole. Samal ajal on Pom Pom Squadi muusikaline palett hoopis dünaamilisem ja üksikasjalikum kui lihtsalt jõuga lööv tšikipunk, varieerudes klassikalisemast meloodilisest rokist kaasaegse indirokini.

 


Sault "Nine" (Forever Living Originals)

Sault "Nine". 

Eelmisel aastal aastalõpu edetabelites palju äramärkimist leidnud kaks albumit välja andnud Briti neo soul'i ja alternatiivse R&B kollektiivi Sault liikmetest ei ole endiselt suurt teada ja selleks, et lisada veelgi enam müstikat ja põnevust, on nende uus, viies album "Nine" saadaval vaid 99 päeva. Samas pole see ainus põhjus sellest albumist rääkimiseks. "Nine" on Saulti järjekordne triumf, mis on muusikaliselt lahtisem ja viimistluselt toorem kui olid eelmisel aastal ilmunud "Untitled (Black Is)" ja "Untitled (Rise)" ning mille sõnum lokaalsem. Kui 2020. aastal oli kesksel kohal mustanahalistega seotud probleemid laiemalt, siis "Nine" keskendub konkreetsemalt sotsiaalsele ja rassilisele ebavõrdsusele kodulinnas Londonis. Saulti oluline tugevus ühiskondlikult olulistel teemadel sõna võtta on oskus teha seda mitte plakatlikult, vaid pigem just läbi tunnetusliku kontrasti – muusika võib oma soojuses uinutada, aga tekstilised kujundid suudavad selle kergesti lõikavaks külmaks pöörata.

 


Spellling "The Turning Wheel" (Sacred Bones)

Spellling "The Turning Wheel". 

Bandcampi nišinurgast omale laiema publiku ette teed teinud California eksperimentaalmuusik Tia Cabral ehk Spellling on valmis saanud kolmanda stuudioalbumiga, mis on nii teatraalne, aga ka ebakonventsionaalne, et selle koht näib olevat mõnel off-off-Broadway muusikalilaval. Projekti ambitsioonikus pole ainult näiline – taolise sümfooniliste mõõtmetega barokkpopi saundi saavutamiseks kaasas Cabral albumi salvestamisse 31 ansamblimuusikut, kes kõik andsid oma panuse distantsilt, nagu pandeemia-ajal normiks jõudnud saada. "The Turning Wheel" on nimele kohaselt kui ratas, mis aina pöörleb ja liigub ning end uutesse kohtadesse veab. See on dünaamiline, progressiivne ja paljuski ka tavadest ülesõitev. Enam kui korra tundub kõrv tabavat mõne klassikalise 80ndatest pärit sündipopipala motiivi, mis on Cabrali müstitsismi armastava loojakäe all moondunud millekski gootilikuks ja õuduslikuks. OK, põhimõtteliselt räägime ju Kate Bushist, aga tõesti – peale vokaalse sarnasuse on Cabrali mängulisuses palju Bushile omast ja on lust selle veidra mänguga kaasa minna.

 


Tyler, the Creator "Call Me When You Get Lost" (Columbia)

Tyler, the Creator "Call Me When You Get Lost". 

See olnuks Tyler, the Creatori alahindamine oodata, et ta pakub talle peavoolu teed teinud ja parima räpialbumi Grammy toonud "Igori" edu harjal püsimise lootuses täpselt samal käigul. Igori-nimelise alter ego plaatinablond parukas on kõrvale visatud ja Tyler on andnud meile uue tegelase – karvamütsiga Tyler Baudelaire'i. See viitab ilmselt ekstravagantse elustiili poolest tuntud Prantsuse poeedile Charles Baudelaire'ile (1821–1867), kes kirjutas kirglikult armastusest ja ihast (vahel teiste maitse jaoks liigagi ropult). Tyler isegi on olnud neil teemadel alati väga avali ja räägib sageli reljeefselt järjekordsest armumisest, aga ka pidevast südamevalust ja armukadedusest, "Call Me When You Get Lost" pole ses osas erandlik. Mis veel teisiti on – erinevalt "Igorist" jätab Tyler uuel albumil enamuse laulmisest külalismuusikutele ja keskendub ise räppimisele, taustaks nostalgilistes toonides vana kooli sündibiidid. Selles on tema varase loomingu hõngu, aga on ka selge, et Tyleri lähenemine on muutunud ajaga detailitundlikumaks, muusika ise mitmekihilisemaks ja kaasavamaks; "CMWYGL" põhjal võiks arvata, et Tyleri bossa nova album näeb ilmavalgust hoopis varem kui 2032. Kuigi "Call Me When You Get Lostiga" keerab Tyler mitmes mõttes tooni ja tuure maha ning pöördub justkui oma muusika põhielementide juurde, on see pärast "Igori" kõikehaaravat edu tegelikult sümpaatseim samm üldse.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: