Nädala albumisoovitused | Mängupoi$$ Käru, Vince Staples, Snoh Aalegra jt
Kui üldiselt satub minu kuulamislauale iganädalaselt palju elektroonikat, siis sel korral oli ootamatult palju just hip-hop'i ja RnB'd. Eestist Mängupoi$$ Käru postuumne album, laiemalt maailmast Rejjie Snow, Vince Staples, Snoh Aalegra, Charlotte Day Lewis. Mõnest neist allpool ka pikemalt.
Mängupoi$$ Käru "R.I.P." (Legendaarne)
Mängupoi$$ Käru postuumselt ilmunud album "R.I.P.", mille jaoks sorteerisid arvutisügavustest parimad pärlid välja Brandoni suured sõbrad Raul ja Romet Esko, on võimas loominguline plahvatus. Veiderdav-jaburdav moodne popmuusika, mis ei ürita järgida stampe ega kopeerida kedagi teist, vaid lõhub mõnuga reegleid ja sõidab lihtsalt gaas põhjas päikeseloojangusse.
Meie seast lahkunud muusikute puhul on mõistagi lihtne mängida ideega "what if?", aga ei pääse sellest ka Mängupoi$$ Käru puhul. Head teed, Brandon, usun, et sinust võinuks saada samasugune superstaar nagu Nublu. Samas pole miski võimatu ka praegu, seega kuulake lihtsalt seda särtsakat muusikat ja viime Mängupoi$i tippu. Let's go!
Snoh Aalegra "Temporary Highs in the Violet Skies" (Roc Nation)
Iraani-Rootsi laulja Snoh Aalegra värske album pole kindlasti kuidagimoodi originaalne ega isegi muusikaliselt eriti huvitav, aga see kõik on maksimaalselt ebaoluline: kuulake lihtsalt tema vokaali! See on nagu mingi ebamaine ingellik fluidum, mis mõjub nagu vanades mereröövlilugudes näkkide laul. Võrgutav ja siidpehme, samas enesekindel ja väljendusrikas..
Ja millest me räägime: "Lost You" on kahtlemata minu selle aasta lemmiklugu. Ei oska kuidagi ratsionaalselt isegi seletada, miks, see lugu lihtsalt teeb minuga asju. Seega kui kogu albumit ei jaksa, siis kuulake seda lugu lihtsalt repeat'i peal, muud polegi vaja.
Koreless "Agor" (Young)
Kümmekond aastat tagasi oli Koreless üks olulisemaid Briti uue laine produtsente, kes tõi tantsumuusikasse uusi põnevaid tuuli. Ootamatult kadus ta aga pildilt ja vaevalt enamik meist tema peale üldse enam mõtles. Nüüd tuli ta aga eikusagilt taas välja ja andis välja oma debüütalbumi "Agor". Kui tema algusaastate loomingu fookus oli ikkagi funktsionaalsusel, siis värske materjal on tumedam ja mitmekihilisem, kohati isegi kakofoonne ning häiriv, kuid see kõik on viimse detailini läbitunnetatud ja -töötatud.
Muusikaline kunstiteos, mis on ehk praeguste kuumade suvepäevade jaoks liiga abstrakne ja sürreaalne, samas äkki sobib just päikesepiste vines kuulamiseks? Öösel klapid peas ringi seiklemiseks annab aga paremat tausta otsida. Kiitus ka plaadi kaanefoto eest: selle paneks endale maalina kodus seinale.
Vince Staples "Vince Staples" (UMG)
Rõõm on kuulata, et Vince Staples ei jää loominguliselt hetkekski seisma, vaid näitab end igal plaadil üha uuest küljest. Isikliku maitse pinnalt jääb ilmselt alatiseks lemmikuks 2017. aastal ilmunud "Big Fish Theory", mis täiesti ootamatul moel segas kokku tantsumuusikat ja hip-hop'i, kuid see ei tähenda, et tema ülejäänud materjal kuidagi kehvem oleks.
Värske omanimelise albumi (22-minutilise pikkuse tõttu nimetaks seda küll pigem EP-ks) puhul on ta jätnud seljataha jõulise natuuri, mis teda seni defineeris, ja katsetab pigem sulnimate rütmidega. Ja see toimib, temas on ka pehmem pool igati olemas. Mõistagi pole see mingi tilu-lilu, "Vince Staples" keskmes tuksuvad ikkagi head bassid ja nakkavad biidid, tühja uimlemist seal pole.
Just jõuab plaat pihta hakata kui ta juba ongi jälle lõppenud. Teisalt on oskus kõik ebavajalik välja toimetada igati tänuväärne: pigem kuulan sama plaati korduvalt üle kui piinlen ühe lõputult veniva albumi otsas.
Rejjie Snow "Baw Baw Black Sheep" (BMG)
Pealtnäha võib Rejjie Snow looming tunduda lihtsakoeline ja liialt ühtlane: mõnus suvine tiks, kuhu Snow pisut unise häälega oma riime peale lausub. Tegelikult on sellesse päikselisse muusikasse peidetud aga arhailist funk'i ja kavalat õhulist jazz'i, mida on doseeritud täpselt parasjagu. Kõlapildi poolest meenutab Rejjie Snow Kaytranadat: neid mõlemaid huvitavad möödunud ajad, kuid nad ei hakka nostalgitsema, vaid kasutavad seda muusikalist pärandit ära nakkava moodsa pop- ja tantsumuusika heaks.
Võib vist julgelt öelda, et tänavuse suve üks parimad nn päikeseplaate, mis sobib ennekõike just nendeks pikkadeks kuumadeks suveöödeks, kus temperatuur püsib kõrge, päike ei looju, tuju ei lange ja meel püsib hea. Ja kui selle kõige taustaks põksub pehmelt Rejjie Snow, siis ei oskagi midagi paremat tahta. Ilus.