Alan Vega "After Dark" (In the Red)

Alan Vega on korra juba ühe postuumse albumiga tänavu sellesse rubriiki jõudnud, aga raske on jätta ta kõrvale ka nüüd, kui väljas on veel üks, seekord plaadifirma In the Red alt. "After Dark" on küll iseenesest kollaboratiivne – album on Vega hilisõhtune, teadmata ajal New Yorgis salvestatud live-seanss Philadelphia rokkansambli Pink Slip Daddy liikmetega – kuid kahtlemata on keskselt oluline siin Vega. Vega, kelle peaaegu et loomulikuks keskkonnaks võiks pidada öise New Yorgi rentsleid, on oma ürgse muusikalise vaistuga ainuõige artist orienteeruma selles hämaras ja mitmeid tundmatuid tegureid täis loomingulises olukorras. Kuigi ehk mitte hädavajalik väljalase, on Vega rockabilly-urinat – olgu soolo või Suicide'i vormis – alati kuidagi soe värskelt plaadistatuna kuulata.

Billie Eilish "Happier Than Ever" (Darkroom/Interscope)

Ei kujuta ette, milline soorituspinge võib peale tulla eduka debüütalbumi järel, kui ootused on kõrgeks aetud ja letti on vaja lüüa samaväärselt hea – aga soovituslikult ikka esimesest parem – hittalbum. Billie Eilish on koos oma venna Finneas'iga sellest mäest üle saanud. Kui 2019. aastal ilmunud "When We All Fall Asleep, Where Do We Go?" oli kergemeelne ja kädistav, siis "Happier Than Ever" on oma pealkirjale risti vastupidiselt melanhoolne ja nukram kui kunagi varem, aga hoopis küpsem. "Happier Than Ever" on aeglaselt põlev ja sügava täidlase produktsiooniga emo soul'i album, mis näitab, et Eilishi ja Finneas'i edu debüüdiga polnud juhuslik õnn, vaid sellises sümbioosis sünnivadki nii suurepärased asjad. Debüüdi ilmumise järel Eilishile nii omaseks saanud duh-suhtumist siin peaaegu ei kohtagi. Muretule ja mõtlematule teismeeale on järgnenud muusikatööstuses paratamatult kiire täiskasvanuks saamine, mille valudega leppimine on uuel albumil nii rõhutatult keskne, et selle kuulamise järel ei peaks keegi ihalema suure abstraktse kuulsuse järele nagu Eilishile osaks on saanud.

Lump "Animal" (Chrysalis/Partisan)

Ühendkuningriigi folkansambli Tunng asutajaliikme Mike Lindsay ja laulja-laulukirjutaja Laura Marlingu 2018. aastal moodustatud duo Lump on veider kooslus. Mõlemad pooled on selle projektiga toonud end vabatahtlikult uude konteksti ja hüljanud ajutiselt, aga selge pühendumisega selle, mis neid varem muusikaliselt defineerinud on. "Animal" ongi osalt täpselt nii instinktidepõhine ja puuri püüdmatu album nagu üks (mets)loom olla võiks. See on pea peale pööratud elektrooniline jäine popmuusika, mis rõhub primaarsematele siserütmidele. Siin on pikalt ihaldatud ja nüüd leitud vabaduse hõngu ja lapselikku mängulisust, mida nõnda etableerunud muusikutel pole kindlasti olnud lihtne uuesti üles leida.

Prince "Welcome to America 2" (NPG)

Veel üks album juba lahkunud muusikult. Keeruline on mööda vaadata, kui Prince'i nime alt taas midagi ilmub, olgugi et mees on viis aastat juba surnud ja ei saa sellele kõigele heakskiitvalt noogutada. "Welcome to America 2" on muusiku kolmas postuumne väljalase ja pärineb loominguliselt hoopis teisest ajast ja kohast kui eelmine, 2019. aastal ilmunud ja Prince'i geeniust popmuusika taustajõuna kehtestanud "Originals". 2010. aastal salvestatud "Welcome to America 2" on rahutu ja tugevate ühiskonnakriitiliste pealistoonidega album, mis on sõnumiga kohal omas kaasajas (Obama-aja Ameerikas), aga muusikalist raami otsib eelkõige progressiivse laadiga vana kooli soul- ja funk-motiivides.

Yola "Stand for Myself" (Easy Eye Sound)

Ühendkuningriigis Bristolis sündinud, kuid USA-s Nashville'is resideeruv Yolanda Quartey ehk Yola näitab teisel stuudioalbumil oma veenvat loovimisoskust ringreisil mööda popmuusika kirevat ajalugu. Kuigi ka siin on produtsendina paadis Dan Auerbach, kes hoidis Yola esteetilist suunda tema esikalbumil Nashville'i vapižanri bluusi ligi, on Yola uuel albumil sellest tingimusest tuntavalt vabam. "Stand for Myself" on esteetiliselt lahtisem ja pakub kõike alates klassikalisemast soul'ist, funk'ist ja diskost kuni uuema aja rock'i ja Americana'ni välja. Seda kannab Yola enda kui artisti sisemine sära ja enesekindlus, milles on tugevat 60ndate-70ndate kvaliteeti, aga mis ei mõju kuidagi selle muusikaajaloo lõigu kordamisena.