Arca "Kick II" / "Kick III" / "Kick IIII" / "Kick IIIII" (XL)

Üks nädal ja neli uut Arca albumit – jõulud tulid tänavu vist eriti varakult. Kui veel hiljuti oli teada, et Grammy nominatsiooni teeninud "Kick I" jätkualbumeid on sellel Venezuela päritolu muusikul ja produtsendil plaanis välja anda korraga kaks, seejärel kolm, siis üllatusena lisandus viimasel hetkel ka neljas, "Kick IIIII". Mõne teise artisti puhul võiks see tunduda liiasena, aga äärealadel toimetava Arca puhul tegelikult ainult kohane. Iga järgmine album avab sissekäigu tema uude, ühtaegu vaenulikku, aga ka avastamist väärivasse ulmemaailma, kus arusaamad popmuusikast vägivaldset lahti võetakse ja meelevaldse elektroonilise eksperimenteerimise käigus taas kokku pannakse.

Deep Throat Choir "In Order to Know You" (Bella Union)

Luisa Gersteini 2013. aastal moodustatud ainult naistest koosnev vokaalkollektiiv Deep Throat Choir alustas omal ajal nelja-viieliikmelisena, kuid on aastatega kasvanud tänu sõpradele ja sõprade sõpradele umbes viis korda sama suureks. Kuigi esialgu motiveeris neid pöördumine lihtsamate vahendite juurde, kus hakkama saadakse kõigest vokaali ja trummide koostöös, siis aastatega on Deep Throat Choir liikunud üle kõlapildile, kus vokaalmassiivile ja rütmipillidele on lisandunud keel- ja puhkpillid, klaver ning ka elektroonilised elemendid. Kollektiivi teine kauamängiv "In Order to Know You" kannab tõesti hästi ja hoiab kuulamas, sest kuigi nende muusikaline karkass on ehitatud folgile, siis mängivad nad palju hoopis jazz'i ja soul'i vahealadel ning kaovad aeg-ajalt üldse avangardpopi aladele.

Neon Fir "Neon Fir" (ise välja antud)

2019. aastal viie noore muusiku moodustatud Neon Fir vihjab, et Eesti jazz-muusikas on toimumas midagi sellist, mida seni on saanud jälgida eemalt, Ühendkuningriigis toimuvana. Kuigi ansambli mängus kuuleb välja noori muusikuid minu meelest veidi piirava Otsa-kooli jazz-õppe tehnilisi käike, on Neon Fir sellest raamist tänu hulgale inspiratsioonile välja murdnud ja toob julgelt jazz-muusika tööriistakasti võimalusi ja vahendeid juurde. Nende omanimeline debüütalbum teeb seda, mida pressiteates lubab – pöörab 80ndate sündipopi elemendid pea peale ja kulgeb mööda uneleva uuekooli popmuusika rada, hoides samas juured jazz'i põhimõtetes. Bändi enda välja käidud mõiste "progepop" asemele midagi paremat selle saundi kirjeldamiseks pakkuda ei oskakski.

Nils Frahm "Old Friends New Friends" (Leiter)

Saksa muusik, helilooja ja produtsent Nils Frahm kaevus pandeemia ajal sahtlitagustesse ja leidis sealt kompositsioonid, mis mingitel põhjustel aastatel 2009–2021 tema eelmistest albumitest kõrvale jäid. Need on nüüd saanud oma võimaluse uuel albumil "Old Friends New Friends", kuhu Frahm on neist lemmikumad ilma selge kontseptsioonita kokku toonud. Ambient-taustaträkid ja meditatiivselt mõjuv klaverimäng loovad küll mõtliku ja melanhoolse meeleolu, kuid ei kisu tundma kurbust ega üksindust, vaid tõmbavad emotsionaalse paleti mõnes mõttes täiesti puhtaks – vabastavalt neutraalsesse seisundisse. Kuigi album toimib kaunilt nii kõlaritest kui ka klappidest kuulates, siis viimastest kuuleb välja ka selle, kuidas Frahmi sõrmed nobedalt mööda klaveriklahve sahistavad ja mees ise aeg-ajalt end mängides ka hingeldama ajab. Kes tahab ilu taga tööd näha, võiks albumit just nii ehk kuulatagi.

Noir Disco "NOW! 2073" (ise välja antud)

Chicagost pärit vendade Nolan ja Carter Dicksoni ning Henry Milleri trio Noir Disco puhul on keeruline täpselt aru saada, kuivõrd tõsiselt nad end oma muusikas võtavad, aga nende debüütalbumil "NOW! 2073" saab sellest MGMT-le väga analoogselt müügiargument. Olemuslik sarnasus MGMT-ga ei tundugi niivõrd juhuslik, sest 00ndate puudutust tajub siin läbivalt, olgugi et näiteks poppungi varjusurmast tagasitoomist saab praegusel ajal teab mis eriliseks stiilivõtteks pidada. Album hoiab küll kergelt keel põses, aga see on lõbus, psühhedeelne ja kergelt unine kosmosetripp, mis avatud eksperimentidele mis tahes suunas, püsides samas mugavalt meloodiakeskne.