Kuidas tuur läinud on?

Tuur algas juba eelmisel aastal. Oleme poole peal. Alustasime Sydneys, nüüd oleme Euroopas ja tuuritame järgmise aasta lõpuni.

Annad täna (vestlesime Nils Frahmiga laupäeval) õhtul neljanda väljamüüdud kontserdi Berliinis Funkhausis, mis on ka sinu muusikaline kodu. Kuidas sind vastu on võetud?

Väga malbelt. Kõik käitusid ilusti ja plaksutasid õigetel kohtadel. Minul oli tore ja arvan, et kõigil teistel ka.

Kuidas enda jaoks nelja väljamüüdud kontserti samas paigas eristad?

Otseselt ei eristagi. Mida rohkem nad mõjuvad kui üks pikk kontsert, seda parem. Kui eristama hakata, siis mõtled, milline oli parem, milline halvem.

Esimesel õhtul tundsin, et läks hästi. Teisel õhtul tundsin, et nii hästi ei läinud, aga mulle öeldi, et see oli parim kontsert. Huvitav, kuidas mulje, mis esinejale kontserdist jääb, ei räägi õhtu kohta kogu tõde.

Funkhausis võeti sind vastu malbelt ja plaksutati õigetel kohtadel, aga mis on olnud kõige metsikum Nils Frahmi kontsert?

Ühte uskumatult hullumeelselt ei meenu. Vahel tuleb ikka ette, et tõustakse püsti ja hakatakse tantsima või karjuma, aga enamik inimesi ei taha teisi häirida, nii et üritatakse viisakaks jääda.

Kui öösel festivalil esineda ja kõik on teatud meeleolus, siis on olukord teistsugune. Näiteks Norras jooksid inimesed lavale, et mind keset lugu kallistada. Paljusid kontserte andes satud ikka ebatavaliste olukordade otsa.

Mis Norras edasi juhtus peale seda, kui inimesed lavale jooksid?

Nad läksid lavalt ära (naerdes).

Kas eelistad, et publik on pigem pealtvaataja, mitte osaleja rollis?

Publik osaleb alati. Osalemiseks on mitmeid viise. Võimatu on olla lihtsalt pealtvaataja. Kui olla artistiga ühes ruumis, siis tajub artist alati teis(t)e inimes(t)e kohalolu. Isegi siis, kui end inimmassis peidad.

Sellel massil on energia ja artistina reageerid sellele energiale ning kasutad seda kontserdi jooksul muusika tegemiseks. Nii et publik on väga suurel määral osa kontserdist, isegi siis, kui nad sellest ise ehk aru ei saa.

Viimati esinesid Tallinnas kümne aasta eest. Mis vahepeal muutunud on?

Muutunud on palju ja samal ajal mitte midagi. Annan kontserte ja naudin seda endiselt. Seekord ei tule ma üksi, vaid koos sõprade ja ekspertide meeskonnaga. Kontsert on loodetavasti ajas veidi paremaks muutunud. Muidugi olen ise kogenum ja saan paremini aru, mida teha tahan.

Kuid märkimisväärset või järsku muutust polegi mu elus vist kunagi olnud. See on omamoodi õnnistus. Kõik jätkub ja midagi rabavat ei pööra kõike korraga pahupidi. Olen stabiilselt edasi liikunud.

Kuidas sa tunned ennast ajastul, mil aeg ise on muutumises? Sekundil on suurem väärtus ja jõud kui varem. Seda saadab tajutud aja kiirenemine ning tähelepanu hajumine. Kuidas sinu muusika selle kõige sees opereerub ning kas ja kuidas see aja ümbermõtestamise vastu võitleb või seda provotseerib?

Muusika tegemine ei ole minu jaoks kuidagi võitlus inimeste vastu. Ma lihtsalt pakun ühte valikut. Minu muusika kuulamine on valik. Ma ei kohusta inimesi millekski või ei looda, et minu looming neid muudaks.

Instrumentaalse muusika tegemise juures on hea see, et seda ei tehta kellegi arvamuse parendamiseks. Pakud inimestele muundumishetke, mis on täielikult nende enda kontrolli all.

Väga lahe on teha muusikat, mis pole mõeldud kõigile, on ebatavaline ja ei kõla nagu kõik muu raadiotes. Mind küll inspireerib see, mida kuulen peavoolust. Ma mõistan seda, aga samas kuulen, et retsept on viimase saja aasta jooksul samaks jäänud. Lühike laul paljude sõnadega armastusest ja muredest. Kõik on olemas ja õiges kohas. See on nagu ülevalgustatud tuba. Kõik on nähtav.

Kuid see inspireerib mind ja ma tõstan seal asjad ümber. Jätan ühe või teise asja välja, kordan midagi pikemalt. Üritan seda lihtsalt mitte järgi teha.

Kas sind ennast on tajutud aja kiirenemine mõjutanud või on sul õnnestunud jääda iseenda "ajavööndisse"?

Ma ei ole kindel, kas ta nii väga kiirenebki. Aeg on suuresti illusioon ja emotsioon, meeleseisund. Kvantfüüsikuid kuulates võib arvata, et aega üldse ei eksisteerigi. Kui tahame arvata, et aeg kogu aeg kiireneb, siis see võibki kiireneda. Kui väidame endale vastupidist, siis võib toimuda vastupidine efekt.

Nii palju pinget nagu 10 aasta eest ma enam endale ei pane. Siis olin veidi kiirem ja kaootilisem. See on vist vanusega tulnud, aga olen palju kannatlikum. Eeldan, et asjadele kulubki palju aega.

See on inimese enda valik, mitut asja ühes päevas teha. Mulle meeldib ka mitte midagi teha. Istun niisama ja vahin seina. Minul kiiret pole. Olen muutunud kannatlikumaks, kui ülejäänud maailm muutub kannatamatumaks.

On palju juttu ühismeedia ja interneti kasutamise mõjudest, aga ma arvan endiselt, et see on lihtsalt mood. Samal ajal on olemas inimesed, kes mediteerivad ja kes vajavad midagi muud peale kiire ja lühikese laksu. Isegi kui neid on ainult mõni, siis meeldib mulle just nende jaoks töötada.

Kuidas sa enda visuaalsele kuvandi loomisele lähened? On sul selleks inimesed või mõtled sa ise asjad läbi? Tavaliselt näeme klassikalise muusika plakatitel viisakalt riides inimest, kes oma pilliga poseerib. Kas selle taga on mingi visuaalne strateegia või on väga selge valem, mida järgitakse?

Võib öelda küll, et on valem ja ongi kõik (naerab).

Midagi muud peale selle, et tegu on klassikalise(ma) muusikaga ja tulge kuulama, siis öelda ei taheta?

Kui midagi edasi anda tahad, siis annadki midagi edasi. Küsimus on selles, kuidas seda edasi anda tahad. Kas tahad näidata midagi vana ja klassikalist või midagi erinevat, kas pilti artistist või siis millestki muust.

Minu visuaalne keel on suuresti mõjutatud väga andekast graafilisest disainerist Barbara Wojirschist, kes tegeles 1970.–1990. aastatel ECM Recordsi juures plaadikujundustega. Ta tööd olid väga ebatavalised. Lühidalt öeldes oli tema valem see, et see, mis on muusikas olemas, seda plaadikaanel näidata pole vaja.

Ära korda sama sõnumit, ära tee nii nagu Walt Disney. Tema puhul kuuled ja näed sama asja. Kõike dubleeritakse ja joonitakse alla. See mulle ei istu. Ma mõtlen pigem nagu Stanley Kubrick. Olen temalt õppinud, et kui filmis midagi näed, siis muusika peab tutvustama teist elementi, mida pildis ei ole. Muusika peab pilti toetama. Samuti seda, et muusikal peaks olema võimalus luua enda n-ö pilt.

Seega ei tohiks muusikat sümbolitega üle uputada. Muusika avaneb kõige paremini siis, kui selle küljes liiga palju asju ei ripu.

Kedagi ei huvita, kes muusikat mängib. Muusika vajab eraldi pildikeelt. Mulle ei meeldi panna kontserdiplakatitele enda naeratavat nägu. Asi pole minu näos. Asi on emotsioonis, publikus ja neil peaks olema võimalus loomingust iseennast leida.

Midagi välja andes ja visuaalset lahendust otsides meeldib mulle minimalistlik lahendus. Mu isa on fotograaf ja sõber teeb graafilise disaini. Mu enda suureks kireks on trükikunst. Kuidas tekst raamatus ilus välja näeks, kuhu mis suuruses kirjastiil panna – see on mu jaoks väga huvitav.

Mulle meeldib ka sisekujundus. Lapsena tegelesin ka maalimisega, nii et olen alati väga visuaalne inimene olnud. Silmadega loomine on minu jaoks väga sarnane kõrvadega loomisele. Mõlemad seisnevad konteksti ja esemete vahelistes suhetes.

Plakatil esindab siis Nils Frahm ainult muusikat, mitte sind ennast?

Muidugi olen mina ka muusika. Olen osa sellest. Ma ei saa ennast sealt eraldada, aga fookuse saab panna projekti ühele elemendile. Kas siis minule kui inimesele või muusikale, mis on kontsert ise.

Mulle meeldib fookus enda kui inimese pealt ära suunata. Sellepärast lahkusin ka ühismeediast, sest selle mõte on pakkuda fännidele privaatseid ja intiimseid kutseid, et nad saaksid täispaketi, aga see alastab muusikaprojekti ennast.

Märkasin jah, et sinust ei ole ühismeedias jälgegi. Kuidas sa enda kuulajateni jõuad ilma, et peaksid müstikat muusika ümber labastama või näitama pilte enda hommikusöögist?

Ükskõik kui palju mulle ei meeldiks idee, et artist ja kuulaja vaatavad põhimõtteliselt silmast silma, ning arvan, et see peakski nii olema, siis samal ajal ei aita see kuidagi toodet või loomingut ennast. Vastastikmõju vastuvõtja ja tootja vahel jääb ette.

Illusioon isiklikust suhtest artistiga peab jääma illusiooniks. Kui sellele osale liiga palju keskenduda, jääb vähem aega, et reaalset toodet tarbida. Tänapäeval on kohalolek internetis soositud, sest saad midagi olulist väita või rääkida inimestele halbadest asjadest, mis maailmas toimuvad – Hamasi ja Iisraeli konflikt või kuidas Venemaa ei tohiks Ukrainat pommitada.

Fännid tahavad, et väidaksid ilmselget. Nõutakse maailmas toimuvale oma isikliku arvamuse lisamist, veebilinkide jagamist ja muud huvitavat. Kui ühelt poolt on see imeline ja seda saab kasutada heal eesmärgil, ja kasutataksegi heal eesmärgil, siis minu jaoks on selline sõnaõigus liiast. Üritan teha võimalikult head muusikat. Ma ei töötanud terve elu selleks, et maailmapoliitikat analüüsida.

Kuidas su kolleegid ja plaadifirma suhtusid uudisesse, et sa ühismeediast kaod?

Oli kosta kerget murenooti, aga ka palju mõistmist, et kui ma tahan inspireerida, siis pean oma põhimõtetele kindlaks jääma. Ühismeedia kasutamine ei mõjunud mu heaolule hästi.

Ütlesin, et tuleb hetk, mil oleme kõik õnnelikud, et selle otsuse vastu võtsime. See ei juhtu homme või järgmisel aastal. Aga ühel hetkel saan kindlalt väita, et see oli õige otsus. Praegu ma pole selles veel kindel.

Viimastel aastatel olen saanud kommentaaridele vastamise asemel hoopis raamatut lugeda. See on juba aidanud mul terve mõistuse juures püsida.

Milline su suhe plaadifirmaga üldse on? Kas nad helistavad sulle ja nõuavad uut plaati või saadad neile selle, mis valmis on?

Otsustame koos. Teen muusikat siis, kui tahan. Mind aitab tunne, et kõik ootavad uut projekti, millest rääkinud oleme. Vaatame jooksvalt. Mu kolleegid aitavad mind nii kuidas saavad, aga ei sea mulle ootuseid. Ainult nii saab pikka aega häid ja lähedasi suhteid hoida.

Kui tunned, et keegi on sul vampiirina kaela küljes, siis hakkad ilmselgelt seda olukorda ajapikku vihkama. Minul on vastupidi. Head sõbrad muretsevad minu pärast sõpradena ja tahavad, et võtaksin pikema tee. Oleme seda juba üle 15 aasta teinud ja valmis veel 20 aastat tegema.

Saame koos töötada, sest avastasime süsteemi, kus me ei vaidle ja ei tülitse. See teeb mu elu lihtsaks.

Rääkisid, et tavaliselt inspireerib sind just peavoolumuusika. Mis on viimasel ajal mõne idee küpsema pannud või sind intrigeerinud?

Ma kuulan väga vähe muusikat. Ja kui kuulan, siis ei tea, mida kuulan. Tihtipeale istun taksos ja raadio mängib ning mõtlen, et küll on huvitav. Voogedastust platvorme ma eriti ei kasuta ja uusi helisid ma ei jahi. See ongi minu töö ja stuudios teen seda kogu aeg. Ajal, mil enda muusikat kirjutan, ei jõua ma teiste muusikat kuulata.

Kuid mulle on meeldinud näiteks Boygenius ja Phoebe Bridgers. Nad on väga lahedad. Mulle meeldib, kui kompleksne see muusika on ja kui palju inimesi selles kaasa teeb. Lahe, kuidas nad kasutavad vana folkmuusikat, mida ma ise 1990. aastatel kuulasin.

Taksol on siis Nils Frahmi diskograafias oluline roll?

Jah. Takso on aken maailma, mis on tavaliselt minu eest peidus.

Lõpetuseks lõbus küsimus – mida inimesed teisipäevasest kontserdist oodata võivad?

Mina andmas endast parimat. Ilmselgelt.