Jordan Rakei "What We Call Life" (Ninja Tune)

Jordan Rakei puhul võib ilmselt tema mistahes loo mängima panna ja pettuda ei saa. Austraaliast pärit produtsendi ja multiinstrumentalisti mahe ja siidine vokaal on esimesest noodist eksimatult äratuntav ning seda saatev segu soulist, R&B-st ja kõigest muust, kuhu ta eksperimenteerides eksleb, alati perfektsuseni lihvitud. Samas pole Rakei instrumentaal kunagi häirivalt ja kliiniliselt puhas, vaid säilitab alati mingi soojuse, mis vokaaliga üheks sulab. Neljandat stuudioalbumit "What We Call Life" on inspireerinud muusiku teekond teraapias ning lüürikas puudutab ta isiklikke teemasid nagu perekond ja elu mõte, näidates end varasemast veelgi haavatavamana. Terviklikult ilus kuulamine kõrvale ja hingele.

Moor Mother "Black Encyclopedia of the Air" (ANTI-)

Album, mis on sügav nii muusikas kui lüürikas. USA poeedi ja aktivisti Moor Motheri kuues stuudioalbum "Black Encyclopedia of the Air" on ood maailmale, keskkonnale, tema juurtele ning ka mustanahaliseks naiseks olemisele. See on album, mida peab mitte lihtsalt kuulama, aga päriselt kuulama, et kohati hüpnotiseerivate lo-fi rütmide tagant tema tõeline sõnum lüürikast välja tuleks, sest selles peitub selle albumi tõeline elamus. Nii mõnigi lugu võib kuulaja viia korraks välja sellest ruumist ja hetkest, kus ollakse ning "Tarot" on üks nendest lugudest, mis oma meditatiivsusega võiks viia välja siit maailmastki.

José Gonzalez "Local Valley" (Imperial Records)

Täpselt selline album, mille Spotify paneks ilmselt "Coffee Shop Chill"-nimelisse playlist'i, kõige paremas mõttes. Rootsi laulukirjutaja enamasti vaid akustilisest kitarrist ja vokaalist koosnev kõla võib ekstsentrilisuse otsijate jaoks jääda liiga lihtsaks. Kui täiesti aus olla, siis seesama lihtsus paneb ka kõik lood albumil justkui üheks sulama. Samas teebki see omadus "Local Valleyst" ideaalse albumi, mis pärast selle artikli lugemist peale panna, teetass käes teki alla pugeda ja raamatut lugedes sügist nautida.

Lil Nas X "Montero" (Columbia Records)

Uute plaatide nimistus ei saa loomulikult mainimata jätta räpimaailma ühe lemmiklapse Lil Nas X-i debüütalbumit "Montero". Singliteajastul on see normaalne, et artist on enne esimese plaadi avaldamist juba kuulajate jaoks tuttav ja saavutanud edu, milleni mõned jõuavad alles pärast mitut kauamängivat ning nii ka mainitud artistiga.

Lil Nas X-i "Montero" on hoolikalt kokku pandud debüütalbum, viies kuulaja 22-aastase muusikuga teekonnale eneseavastuse ja -aktsepteerimise radadel. Plaadi kõla on vägagi mitmekülgne, intensiivsemate räpilugude vahele mahuvad ka popilikuma kõlaga lood, millest näiteks "That's What I Want" kindlasti raadioeetreid vallutama hakkab. Külaliste staariparaadinimistust leiab nii Megan Thee Stallioni kui Elton Johni, kuid õnnestunuim koostöö on ilmselt suvine ballaad Miley Cyruse'iga, pannes albumile maheda punkti.

Mild High Club "Going, Going, Gone" (Stones Throw Records)

Ameerika psühhedeelse popi bänd Mild High Club on pärast nelja-aastast vaikust taas pead kergitanud ning neljas stuudioalbum "Going, Going, Gone" pakub pakub kuulajale varasemast veelgi eksperimentaalsemaid kõlasid. Alustades albumi esisinglit "Me Myself and Dollar Hell" sõnadega America, WTF, on bändi eestvedaja Alex Brettin ka varasemast rohkem võtnud käsitleda erinevaid poliitilise alatooniga teemasid, olles sealhulgas kriitiline Ameerika ühiskonna põletavate probleemide suhtes. "Going, Going, Gone" pole kindlasti mitte igale kõrvale, aga on väärt võimaluse andmist.