Nädala albumisoovitused | Badbadnotgood, Efterklang, James Blake jt
Jah, Vanilla Ninja uus album "Encore" pakkus küll võimalust nostalgiaks, kuid ehk liiga vähe põnevust, et siia lühikese listi mahtuda. Oma eri moel pakkusid aga värske muusikaga miskit huvitavat teiste hulgas nii Badbadnotgood ja Efterklang kui ka keskmistes kodumajapidamistes vähem tuntud W. H. Lung.
Badbadnotgood "Talk Memory" (XL / Innovative Leisure)
Kanada jazz-ansambel Badbadnotgood alustas kümmekond aastat tagasi oma loomingulist teekonda hiphop-kaveritega ja on selle žanri tegijaid aastate jooksul oma muusikasse kaasanud määral, mis lubaks neist rääkida ka kui hiphop-bändist. Improvisatsiooniseansside käigus sündinud uus album "Talk Memory" aga vihjab, et ehk on jazz'i ja hiphopi vahealade avastamine end ammendanud, sest nüüd on trioks lagunenud bänd hoopis rangemalt keskendunud jazz'ile – selle kõige vabamas ja rajumas vormis.
PS. Albumil on tõeliselt võimas 9-minutiline sissejuhatus.
Efterklang "Windflowers" (City Slang)
Juba 21 aastat ühist loomingulist rada astunud Casper Clauseni, Mads Braueri ja Rasmus Stolbergi ambient pop'i trio Efterklang kuues stuudioalbum "Windflowers" on sümpaatne jätk nende taanlaste karjäärikõverale. See on skandinaavialikult reserveeritud, aga mitte tundekülm, vaid hoopis ballaadlik ja jäädsulatavalt soe kammerpopi ja elektroonika sulam, mis on väärt kuulaja emotsionaalset investeeringut.
James Blake "Friends That Break Your Heart" (Republic / Polydor)
Sõnastikus peaks olema sõnade "südamevalu", "melanhoolia", "nukrameelsus" jne võimalusel alati James Blake'i pilt, sest rohkem kui mõnda teist toidavad need selle Londonist pärit produtsendi loomingut eriti hästi. Valdavalt minimalistlikele trapibiitidele ja sündimotiividele ehitatud kaeblikest ballaadidest moodustuv "Friends That Break Your Heart" annab sisulise eeslava ennekõike Blake'i vokaalsetele võimetele ja laulukirjutusele ja jätab instrumentaalsele poolele pigem puhtalt funktsionaalse rolli tagaplaanil.
Lala Lala "I Want The Door To Open" (Hardly Art)
Chicagos resideeruva Lillie Westi muusikaprojekti Lala Lala kolmas stuudioalbum "I Want The Door To Open" kõlab ajuti kui Lorde, kes otsustas äkitsi hakata hoopis Sufjan Stevensit tegema. Westi loomingu tuumžanr on küll indie rock, kuid uuel albumil on see pooleldi kastetud vesisesse ja glitch'ilikku elektroonikasse, mida siin-seal täiendavad jazz-instrumentalistika ja orkestraalsed elemendid. Eriti ambitsioonika kõlaga magamistoapopp.
W. H. Lung "Vanities" (Melodic)
Rikkaliku muusikapärandiga Manchesterist pärit ja Hiina supermarketi järgi nime saanud viieliikmelise W. H. Lungi teine stuudioalbum avaldab ennekõike muljet oskusega ümber käia erinevate muusikaliste mõjudega. "Vanities" tahab olla põhiolemuses tantsumuusika, kuid see ei sünni loost loosse päris ühesugust valemit rakendades, vaid läheneb ülesannetele kord energilise post-pungi, kord 80ndate sädeleva sündipopi, kord kodulinna etalonžanri madchester'i loogikat rakendades.