Danny L Harle "Harlecore" (Mad Decent)

Võimalik, et kuna ajad on jätkuvalt piisavalt pöörased niisamagi, ei ületa pöörased albumid väga kergesti uudiskünnist. Aga endise PC Musicu residendi, Briti muusikaprodutsendi Danny L Harle'i virtuaalse klubi kontseptsiooni ümber ehitatud debüütalbum "Harlecore" on igatahes pinnale ujunud. See on hüsteeriline, hingematvas tempos kulgev, aga samal ajal algusest lõpuni nauditav homaaž 90ndate lõpu ja 00ndate alguse klubikultuurile, mis leiab täiusliku tasakaalu just äärmustes, pakkudes arutu ja tihke reivi vahele ka võimalust ambientsemate lõõgastuspaladega korraks hinge tõmmata.

Julien Baker "Little Oblivions" (Matador)

Memphisest, Tennesseest pärit laulja-laulukirjutaja ja multiinstrumentalist Julien Baker on leidnud oma kolmandal stuudioalbumil "Little Oblivions" enesekindluse, mis sarnaneb väga tema bändi- ja mõttekaaslase Phoebe Bridgersi arengule tolle kahe albumi vahel. Sarnaselt Bridgersile oma esimestel albumitel minimalistlikule kitarrile ja ultrapersonaalsetele laulusõnadele toetunud Baker on uuel albumil võtnud omaks mastaapse, peaaegu täielikult ise sisse mängitud täisbändi-sound'i, millega võiks vabalt täita staadionilava, aga mis ei tõmba ära fookust Bakeri muusikas keskse väärtusega laulukirjutuselt.

Nick Cave & Warren Ellis "Carnage" (Goliath)

Kuigi Nick Cave ja Warren Ellis on koos muusikat teinud 30 aastat, polnud nad seni veel duona peale rohke filmimuusika ühtegi täispikka stuudioalbumit välja andnud. "Carnage" on maailmalõpumuusika – tume, raskesammuline ja nukrusest laetud kuulamine, mille emotsionaalne mass vajub sulle selga suure liivakotina, mida jäädki kogu albumi ajaks kandma. Samas oskab album kõige selle juures üllatada oma ainulaadse, groteskse iluga, mis saabki sündida ainult nende kahe, teineteist poolelt sõnalt mõistvas koostöös.

Smerz "Believer" (XL)

Kui Norra päritolu Henriette Motzfeldti ja Catharina Stoltenbergi duo Smerzi debüütalbum "Believer" oleks film, siis oleks see Jonathan Glazeri ulmeõudukas "Under the Skin" – selles on midagi sügavalt võõrast ja ebamaist, mis tekitab uudishimu, aga teeb samal ajal ka ettevaatlikuks. Siin on päikese käes sillerdavat lund meenutavaid klaverihelisid, aga ka brutaalseid tšellokäike ning Arca-sarnast paindlikkust väänata kokku eri stiile klassikast popini ja tagasi. Motzfeldti ja Stoltenbergi näiliselt emotsionaalse investeeringuta, deadpan vokaalid ainult süvendavad teatud tulnukalikkust ja teevad sellest muusika aegadele ja kohtadele, mida me Maa ei näi tundvat.

Stereolab "Electrically Possessed (Switched On Vol. 4)" (Duophonic)

2009. aastal muusikast pikemale pausile läinud, kuid kümme aastat hiljem taas üksteist leidnud eksperimentaal-indie bänd Stereolab tuletab end 2021. aastal meelde neljanda ja viimase väljalaskega oma kompilatsioonalbumite sarjast "Switched On". "Electrically Possessed", mis koosneb bändi haruldustest aastatest 1999–2008, demonstreerib Stereolabi peaaegu narkomaanset vajadust aina huvitavamate helikonstruktsioonide järele. Olgu need progeseaded, jazz-nuudeldamine või psühhedeelsed sündid – kogu avangardse lähenemise juures õnnestub Stereolabil ikkagi olla universaalselt salongikõlbulik.