Nädala albumisoovitused | Alan Vega, Dinosaur Jr., Tom Jones jt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ameerika rokiansambel Dinosaur Jr. Autor/allikas: Cara Totman

ERR kultuuriportaal jätkab iganädalase lühiülevaadete sarjaga uutest albumitest, mis vahepeal (digi)lettidele jõudnud ja millele tasuks teiste hulgas võimalus anda.

Alan Vega "Mutator" (Sacred Bones)

Alan Vega "Mutator". 

Alan Vegat pole küll varsti juba viis aastat meie hulgas, aga millal on surm varem takistanud kellelgi plaate välja andmast? Vega oli oma eluajal väsimatult produktiivne ja palju salve võetud materjali sai ka pandud sahtlisse. Nn kadunud album "Mutator" on esimene väljalase sarjast, millega Vega kaastöölised, naine Liz Lamere ja sõber Jared Artaud on otsustanud Vega arhiivmaterjalid avalikkuse ette tuua. Aastatel 1995–1996 koos Lamere'iga salvestatud "Mutator" on omamoodi sakraalne teos, küll selle vahega, et mõne pühakoja asemel pärinevad Vega raevukad, transilaadses seisundis esitatud jutlused pigem mõnest New Yorgi rentslisügavusest. Lamere on öelnud, et tema ja Vega eesmärk, kui nad tollal albumit salvestasid, ei olnud teha muusikat, vaid heliga eksperimenteerida, ja New Yorgi tänavate ambientsetest helidest inspireeritud tumetroonilise ja rahutult tuksleva "Mutatori" suhteline pidetus on tuntavalt sellest filosoofiast kantud.

 


Alfa Mist "Bring Backs" (Anti)

Alfa Mist "Bring Backs". 

Neid muusikuid pole palju, kes saaksid end üheaegselt nimetada jazz-pianistiks ja räppariks, aga Uganda päritolu ning Ida-Londonis üles kasvanud Alfa Mist seda just on. Tema kolmas album "Bring Backs" on soe ja nüansseeritud ning liidab sundimatult kokku kaks Misti suuremat sümpaatiat – jazz'i ja hiphopi – ning võtab sekka mõjutusi ka 70ndate fusion'ist ja kaasaegsest soul'ist. Kuigi Misti loomingus saavad kokku aspektid arvukatest eri aegadest ja žanritest, säilib "Bring Backsis" kogu albumi jooksul see lõõgastav kergus, mille saatel hämaras sohvabaaris nahkdiivanisse vajuda. Alfa Mistist on juba räägitud kui Ühendkuningriigi kaasaegse jazz-muusika ühest uuendajast ja "Bring Backs" näitab hästi, kuidas Misti tänavatarkus ja pretensioonitu lähenemine on teinud jazz'ile taaskäivituse, mis võiks teha selle kättesaadavamaks ka neile, kes muidu jazz-lainele nii kergesti ei satu.

 


Dinosaur Jr. "Sweep It Into Space" (Jagjaguwar)

Dinosaur Jr. "Sweep It Into Space". 

Kurt Vile'i abiga sündinud Ameerika rokkbändi Dinosaur Jr. 12. stuudioalbum "Sweep It Into Space" teeb kõike, mida sa tahad, et üks Dinosaur Jr. album teeks, sest 2021. aastal ei ole nende muusikas midagi sellist, mida seal juba 80ndatel ei olnud – see on jätkuvalt see sama mudane ja narmendav rokksaund, milles on alati puudunud tahtmine olla rohkem kui see tegelikult on. Kui midagi, siis on tasakaal müra ja meloodia vahel aastatega võrdsustunud, lood muutunud laadilt tundlikumaks ja üldiselt õhku juurde saanud. Isegi kui Dinosaur Jr. on viimased 35 aastat teinud albumeid justkui ühte ja sama helipaletti kasutades ja juba debüütalbumiga kehtestunud põhielementide juures püsides, on see end ikkagi õigustanud – "Sweep It Into Space" ei kõla momendikski väsinult või selliselt, nagu ideed oleks otsa saanud.

 


Field Music "Flat White Moon" (Memphis Industries)

Field Music "Flat White Moon". 

Vendade David ja Peter Brewise alati veidi nihkes olnud indirokiduo Field Music üheksas album "Flat White Moon" jätkab samal veiderdaval rajal ning kombineerib oskuslikult aspekte eri ajastu bändide saundidest, mille najal leiutab end iga järgmise looga justkui uuesti. Siin saab XTC toorus ja 10cc mängulisus kokku 60ndatel popmuusikat ruulinud vokaalharmooniatega, mida saadab Genesise varasest saundist šnitti võttev progeelement. Brewise-vendade loomingus kohtub tõepoolest nii palju eri ansambleid, et võib küsida, kus lõppevad mõjutused ja algab päriselt nende endi originaallooming. Selle pealt võib iseendale esitada ka laiema küsimuse – kui maailmas on kirjutatud juba nii palju muusikat, siis kuidas on üldse võimalik enam midagi täiesti uut luua?

 


Tom Jones "Surrounded By Time" (EMI)

Tom Jones "Surrounded By Time". 

Kui möödunud nädalal sai rääkida Paul McCartney värskest muusikast, mis tõesti kõlas ka värskelt, siis tegelikult sama saab öelda ka vanameister Tom Jones'i kohta, kes andis just välja oma 42. albumi. Viimased kümme aastat on Jones teinud koostööd produtsendi Ethan Johnsiga ja välja andnud kolm akustilisema, Americana-suunaga kaverite albumit. Ka "Surrounded By Time" on kaverite album, kuid kahtlemata 80-aastase Walesi hurmurmuusiku seni eksperimentaalseim ja tunnistus sellest, et isegi kui keha annab vanusele järele, ei pea vaim seda mitte tegema. Lood, mida Jones esitab, on küll teiste omad, kuid pole lihtsalt ühest vormist teise valatud. Need on täielikult lahti võetud ja ehitatud üles uuele karkassile, kasutades traditsioonilisemate vahendite kõrval ka kõike alates Moogi süntesaatorist oreli ja mellotronini välja. Juhul kui see peakski jääma Jones'i viimaseks albumiks, siis kurat – milline punkt mammutpikale karjäärile!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: