Benny Sings "Music" (Stones Throw)

Hollandi muusiku Tim van Berkestijni ehk Benny Singsi kaheksas stuudioalbum "Music" saavutab pealkirjale sarnaselt efekti suhteliselt vähesega – minimalistlikud seaded, lihtsad meloodiad, sundimatu esitus, ainult hädavajalikkuseni timmitud produktsioon. Berkestijni 70ndatest inspireeritud jazz-varjunditega slow funk on üheaegselt nostalgiline ja moderne ning külalisesinejad Mac DeMarco, Emily King, Kyle, Tom Misch, Cautious Clay täiustavad loost loosse seda väga orgaaniliselt. Ajal, kui tehakse nii palju albumeid, mis püüavad iga kandi pealt kapseldada koroonaaja rasket kogemust, on tore, et keegi on teinud albumi, kus on kardinaalselt teised meeleolud ja domineerib hoopis jahtrokile sarnane muretus.

Brockhampton "Roadrunner: New Light, New Machine" (Question Everything)

Ameerikast Los Angelesest pärit räpikollektiiv-poistebänd Brockhampton on tuntud oma ülienergilise stiili poolest, mis sisult on alati olnud räpp, kuid sageli üles ehitatud popmuusika loogikale. Uuel albumil "Roadrunner" on aga hoogu kõvasti maha tõmmatud ja pööratud pilk hiphopi juurte ning vana kooli räpi juurde. Teatud emo-liin on Brockhamptoni puhul alati läbi jooksnud, aga seekord on album saanud veel enam sissevaatav ja kulgeb väga melanhoolset rada pidi. Brockhampton tundub "Roadrunneriga" olevat millegi uue jälil, kuigi bändiliidri Kevin Abstracti sõnul on see esimene kahest tänavusest albumist, mis jäävad ka bändi viimasteks. Samas on nad selliseid asju õhku visanud ka varem, ehk blufivad ka seekord.

Requin Chagrin "Bye Bye Baby" (KMS Disques)

Prantsusmaalt pärit popmuusikat ei juhtu näppu sageli, aga sel nädalal siiski. Pariisist pärit multiinstrumentalist Marion Brunetto ehk Requin Chagrini surfine retro pop pakub Benny Singsile sarnaselt tänuväärt tasakaalu morbiidsetele meeleoludele, mis tahavad uudisvoogu jälgides kogu aeg üle võtta. Prantsuse keel, mis juba iseenesest kõlab võõramaalasele musikaalsemalt kui inglise keel kunagi üldse suudaks, liugleb Brunetto esituses võluvalt aega aeglustavas tempos mööda lihtsale jangle'ile kidrale ehitatud ja eri efektidest tihkelt täis laaditud instrumentaalrada. Muusika eriti kirgaste unenägudega kuulajatele.

Sufjan Stevens "Meditations" (Asthmatic Kitty)

Pärast seda, kui Sufjan Stevens andis 2015. aastal välja oma lahkunud emast inspireeritud albumi "Carrie & Lowell", tegi esialgu ettevaatlikuks uudis, et tulemas on järjekordne leinaalbum, seekord homaažina tema sügisel surnud isale. Miks? Sest "Carrie & Lowelli" kuulamine osutus omal ajal võimatuks ilma et endal hakkaks sellest kurbusest füüsiliselt halb. Instrumentaalne "Meditations", mis on tegelikult alles esimene album Stevensi viieosalisest mammutteosest "Convocations", õnneks samaväärset emotsionaalset investeeringut ei nõua. See on saundilt massiivne ja ambitsioonikalt kogu ümbrust haarav meditatiivne kosmosemuusika, mis on pigem emotsionaalset neutraalolekut otsiv kui et selgelt nukrameelsusest kantud album.

Tommy Cash "Moneysutra" EP (ise välja antud)

Kuigi Tommy Cash pole nüüd küll veel nii hea nagu hüperboolidest laetud pressiteated meid uskuma tahavad panna (kes töötab ajakirjanduses, see teab), on Tommy Cash aastal 2021 siiski teinud mitu suurt sammu sellele lähemale. Lühialbumil "Moneysutra" on Cash PC Musicu esteetika pigem hüljanud, tõmmanud selgemalt moodsa hiphopi ligi ning hoiab ise ka kõigi külalismuusikute – Diplo, Suicideboys jt – kõrval pigem tagaplaanile. Kui seni tundus, et Cash on oma postsoveedi räpi niši nii hästi sisse mänginud, et siit pole mõtet edasi vaadatagi, siis selle võrra meeldivam üllatus on, et "Moneysutraga" on ta leidnud värske väljundi, mis on tüki rafineeritum kui varasema loomingu pealt üldse oodata võis.