Guided By Voices "Earth Man Blues" (ise välja antud)

Selle aja jooksul, mil maailmas on möllanud koroona, on Guided By Voices suutnud kõige kiuste välja anda neli albumit ehk vähemalt midagi on jäänud pärast pandeemia algust suhteliselt samaks. Aga isegi sellise tempo juures pole Guided By Voices jäänud lahjemaks ka nüüd, kui ilmunud on nende 33. album "Earth Man Blues". Album pendeldab üsna metsikult kahe äärmuse vahel – ühel pool vana hea tuttav meloodilis-melanhoolne indirokk, ja teisel pool üsna ootamatud eksperimendid, mis tulevad kokku kui popurii eri žanritest GBV nägemuses, seda sümfoonilisest metal'ist kantri ja postpungini välja.

Juan Wauters "Real Life Situations" (Captured Tracks)

Varem bändis mänginud, kuid 2014. aastal soolokarjääri tegema hakanud Uruguai päritolu New Yorgi muusiku Juan Wautersi uus stuudioalbum on küll omamoodi vabavormiline vaatluspäevik koroonatähe all möödunud aastast, aga üldtoonides siiski suviselt murevaba kiiksuga lo-fi linnafolk. Wauters hüppab ühest žanrist, keelest ning meeleolust teise ja kasutab arvukalt väljasalvestisi, kõnekatkeid ning sämpleid raadio- ja teleülekannetest. Need asjaolud lisaks sellele, et Wauters on albumi 33 minuti sisse mahutanud 21 lugu, tähendab, et kogu muusikaline tihedus saab serveeritud üsna ratsutavas tempos. Terviklike piltide asemel on iga järgmine lugu rohkem visand ja viimistluselt lahtine, aga see pole Wautersi puhul puudus – neis päevikulaadsetes helipiltides "Real Life Situations" just tõeliselt elama hakkabki.

Kučka "Wrestling" (LuckyMe)

Kuigi nimi Kučka (eesti keeles konkreetselt "lits") pärineb serbohorvaadi keelest, on selle monikeri taga tegelikult Liverpoolis üles kasvanud ja teismeeas Austraaliasse kolinud muusik-produtsent Laura Jane Lowther. "Wresting" on tema debüütalbum, aga seda pärast pea kümmet aastat, mille jooksul ta on jõudnud koostööd teha nii ASAP Rocky, Vince Staples'i, varalahkunud Sophie'i kui ka Flume'iga, kellest viimane on ka üks albumi produtsente. Lowtheri arvestatav kogemustepagas tähendab, et "Wresting" vaevu kõlab nagu debüüt; see on meisterlikult produtseeritud glitchy eksperimentaal-elektropop, mis rõhutab oma björkilikke veidrusi enesekindlusega, mis tõestab, et Kučkal on õige moment kaastööliste ridadest ise rambivalgusesse astuda.

Leon Vynehall "Rare, Forever" (Ninja Tune)

Briti DJ ja elektroonilise muusika produtsendi Leon Vynehalli teine täispikk stuudioalbum "Rare, Forever" näib mingis osas pulseerivat nn uue normaalsuse, koroonajärgse klubielu simulatsioonis, kus kuklas koputab endiselt intuitiivne vajadus distantsi hoida ja desopudel on vähemalt silmapiiril, kui mitte käeulatuses. "Rare, Forever" adresseerib kriisiajast tekkinud sisemist rahutust ja rõhub rohkem personaalsele ja vähem kollektiivsele ning seda niivõrd, et võib hetkiti mõjuda klaustrofoobseltki. Vynehalli lähenemine on ilma selge narratiivita ja selle ettearvamatu voolamine house'ilt jazz'i, tekno jm žanri vormidesse hoiab võimalused, kuhu see kõik edasi võiks liikuda, püsivalt avatuna.

Manchester Orchestra "The Million Masks Of God" (Loma Vista)

Atlantast Georgiast pärit Manchester Orchestra mõnes mõttes taasleiutas end, kui andis pärast enam kui kümneaastast tegutsemist 2017. aastal välja albumi "A Black Mile to the Surface", millega tutvustasid kuulajatele oma uut, mastaapset post-rock'ilikku saundi, mida poleks varasema lihtsama indiroki pealt oodata osanud. Uus album "The Million Masks Of God" pole haardelt tagasi tõmmanud ja ehitab ajuti isegi üle võlli minevaid eepilisi helimaastike, millel kõigil õnnestub kõlada suuremalt kui elu. Iga järgmine lugu on kui täiuslikult viimistletud draamateos oma alguse, keskpaiga ja lõpuga, mis kohati manavad kujutlusse nii kinematograafilisi pilte, et nende põhjal võiks isegi filme vändata.