The Beach Boys "Feel Flows: The Sunflower & Surf's Up Sessions 1969–1971" (Brother/Capitol)

Kuigi mahukas, viiest CD-st – kokku enam kui 130 träkist – koosnev kogumik "Feel Flows: The Sunflower & Surfs Up Sessions 1969-1971" pole väljalase, mida soovitaks igaühele ettejuhtuvale tänavalt Beach Boysiga esmatutvuse tegemiseks, siis juba edasijõudnud kuulajale on see kompilatsioon suur kingitus. Pikalt Beach Boysi kataloogiga töötanud heliinseneride Mark Linetti ja Alan Boydi produtseeritud "Feel Flows" annab põhjaliku sissevaate bändi keerulisesse, kuid äärmiselt viljakasse üleminekuaega. 60ndad olid läbi saamas, Beach Boys ja nende surfipop moest välja minemas, mehed ka ise vanemaks saanud ning bänd otsimas aktiivselt uusi loomingulisi suundi, et võistelda uute ja rajumate bändidega, nagu Led Zeppelin ja Black Sabbath. See oli ka aeg, kui bändi looming liikus Brian Wilsoni diktaadi kesksuselt viimase vaimse tervise probleemide tõttu hoopis kollektiivsemaks ja tõstis eriti esile just Dennis Wilsonis peidus olnud muusikalised anded. Beach Boys lõpuks leidis tänu 1971. aastal ilmunud albumile "Surfs Up" oma koha uues kümnendis, aga keda huvitab pärale jõudmise kõrval vähemalt sama palju ka teekond ise, tasub leida üks vaba päev ja "Feel Flows" igatahes ette võtta.

Chvrches "Screen Violence" (ise välja antud)

Šoti päritolu sündipopitrio Chvrches ja nende neljas stuudioalbum "Screen Violence" heidab kõigile teistele samuti sel nädalal ilmunud popmuusika-albumitele pika varju, sest mitte keegi ei kõla nii maksimalistlikult nii näilise kergusega. Chvrches'i saund on üleelusuurune – pulseeriv, kõlaritest välja plahvatav, täiuseni lihvitud tiheda produktsiooniga staadionipop, kus draamapinge tõusu- ja languskohad on seatud rahuldustpakkuvalt täpse tunnetusega. "Screen Violence" on banger'itest paks ja pretensioonitu album, mis võiks kuulamisrõõmu pakkuda küll enam-vähem igasugusele kuulajale. Kirsina tordil teeb albumil episoodilise rolli ka Robert Smith.

Deafheaven "Infinite Granite" (Sargent House)

San Franciscost pärit ja liialdamata 2010ndate metal-muusika säravamate tähtede hulka kuuluva Deafheaveni muusikas on alati olnud olemas shoegaze'i-element, aga viiendal stuudioalbumil "Infinite Granite" võtab see metal'i pea täielikult üle. "Infinite Granite" meenutab palju Oxfordist pärit Ride'i, neid just oma karjääri hilisemas faasis. Sarnaselt Ride'ile seob Deafheaven oma värskel albumil shoegaze'i hägu sirgjoonelise alternatiivrokiga, tulemus on ehk vähem eristuv kui see, mis Deafheaven seni teinud, aga toob bändi kahtlemata lähemale neile, kellele nende teise stuudioalbumi "Sunbather" fenomen 2013. aastal mõistmatuks jäi.

Kanye West "Donda" (GOOD Music / Def Jam)

Kuigi see ei peaks tulema üllatusena, et Kanye West ei pea enamasti oma albumite ilmumiskuupäevadest kinni, siis lasevad fännid ikkagi iga jumala kord oma ootusi uuesti petta. Teinekord ühe kuu jooksul umbes neli korda. Tundus, et Westi lahkunud ema järgi nime saanud "Donda" võibki juba maha kanda, kuni see lõpuks umbes tund aega tagasi [pühapäeva hilislõunal – toim] voogedastusse ilmus. Vara veel öelda, kas Westi isoleerumine Atlantas Mercedes-Benz Stadiumi askeetlike oludega kõrvalruumidesse ja oma ihuprodutsendi Mike Deani ahastusse ajamine on end ära tasunud ning "Donda" täidab seatud ootusi, aga vähemalt on see lõpuks kohal.

Maarja Nuut "Hinged" (ise välja antud)

"Hinged" on Maarja Nuudi kolmas sooloalbum ja esimene pärast 2016. aastal ilmunud kauamängivat "Une meeles". See peegeldab 2020. aastat, mil Nuut piiride sulgudes maale ära pages ja noh, tegeles asjadega, millega maal ikka tegeldakse – töörügamisega, sest see ei saa seal kunagi otsa – ja nokitses palju oma modulaarsüntesaatorite kallal Koplis. Selle tulemusena on valmis saanud väga animistlikus vaimus kulgev "Hinged", mis on järgmine peatükk Nuudi süüvimisel eestlaste pärimusse ja ürgolemusse, mida ta oskab teha peaaegu et antropoloogile omase asjatundlikkusega. Šveitsi avangardse jazz'i-trummari Nicolas Stockeri kaasamise vajalikkus kolmes albumi loos on maitse küsimus – momenditi tundub, et see häirib Nuudi loodud tehisorgaanilist omailma, siis teistel hetkedel on seda sekkuvat vastumängu jällegi põnev kuulata.

Superstate "Superstate" (ise välja antud)

Kuigi tundub, et uus materjal Bluriga ei ole Graham Coxoni tulevikuplaanidest täielikult välistatud, on vähemalt praegu Coxoni kandikul muud huvid ja tegemised. Näiteks koomiksiraamatud, sest vahepeal on Coxon just ühe sellise koos Alex Paknadeli ja Helen Mullane'iga kahasse kirjutanud ning sellele lisaks ilmutanud ka samanimelise heliriba. "Superstate" on 15 loost koosnev ulmelugu ja kuigi need lood räägivad düstoopilisest maailmast, kus ühiskond on käinud nii alla, et jääb üle ainult maailmalõppu oodata, siis vähemalt Coxoni loodud muusika ei ole üldse nii kaamoslikes meeleoludes ja tabatav on sarnane muretu mängulisus nagu Bluri kõige britpopilikumas loomingus 90ndate keskel. Coxoni enda sõnul on "Superstate'ile" loodud heliriba ood tema proge- ja diskoarmastusele ja kõlab nagu King Crimson ja Sly & The Family Stone oleks kokku pandud. Paremini ei oskaks ise öelda.

Tõnu Naissoo Electric Trio "Different Directions" (Frotee)

Püsivalt baleaarsete helide otsingul olev väikeplaadifirma Frotee andis möödunud nädalal välja jazz-pianisti Tõnu Naissoo uue albumi "Different Directions". Trios mängib lisaks Naissoole bassimängija Mihkel Mälgand ja trummar Ahto Abner ning nagu albumi pealkiri vihjab, võtab muusika siin eri suundi ja lülitub nõtkelt ühelt jazz'i-žanrilt teisele – salongilikumast meeleolu-jazz'ist reljeefsemate seadetega ja enam süvenemist nõudvale eksperimentaal-jazz'ile. Kuigi Naissoo on tavaliselt salvestanud muusikat akustilise klaveriga, siis sellel albumil mängib ta ainult elektrilisi klahvpille, eelkõige Rhodes'i elektriklaverit ja erinevaid süntesaatoreid, mis annavad "Different Directions'ile" kuidagi väga koduse svengrünbergiliku kosmosekõla.

PS. Album on täies pikkuses saadaval ainult füüsiliselt.