Crowded House "Dreamers Are Waiting" (EMI)

Jah, ka Crowded House teeb jätkuvalt muusikat. Kuigi 21. sajandil pole neil olnud sellega kuhugi kiiret – kahe kümnendi jooksul on nad maha saanud kõigest kolme albumiga. Vastilmunud "Dreamers Are Waiting" on esimene pärast 11-aastast vaikiolekut, kuid ei tundu, et see oleks hiljaks jäänud. Vahepeal on bändiga liitunud solisti Neil Finni mõlemad pojad, kes ei tee lihtsalt n-ö keha, vaid on panustanud aktiivselt ka lugude loomisesse. Kuigi tänu sellele üksjagu värskema vaatega, on see siiski endiselt see meeldivalt naha alla pugev melanhoolne jangly rokkmuusika, millele tundub alati aega ja kohta olevat.

Erinevad esitajad "Beyond the Pale Horizon: British Progressive Pop Sounds of 1972" (Grapefruit)

1972. aasta on välja antud muusika mõttes üks mu isiklikke lemmikuid – samal aastal ilmusid sellised suurepärased albumid nagu Steely Dani "Can't Buy a Thrill", David Bowie "Ziggy Stardust", T. Rexi "The Slider", Lou Reedi "Transformer" jpt. See oli ka aasta, kui muusikud hakkasid lõpuks ometi lahti saama 60ndate stilististest dikteeringutest ja vaatama julgemalt horisondi poole, milel taga laius arvukalt eri suundi, kuhu muusika uuel, alanud kümnendil iseseisvalt liikuda võiks. Sama nurga alt tuleb tõlgendada ka selle kolmest plaadist koosneva albumi pealkirja – see pole niivõrd progemuusika kuivõrd progelik mõtteviis, mida siit kogumikult leiab. Tuntumate nimede kõrval palju tundmatuid, mis väärivad kõik avastamist.

Hunt "Station Luna" (ise välja antud)

Nii nagu kümnetele teistele, andis koroona-aasta ka Hannaliisa Uusmale ja Brigitta Davidjantsile kätte aja siduda poolikud ideed tervikuks ja oma teisele albumile täisvorm anda. Tulemus on väga sissevaatav, samas eemalolev ja kohati isegi päris jäine kosmose-soul, millel on kogu futuristlikkuse juures küljes tugev ja meeldivalt magus nostalgialõhn. Võta üks osa Jezzy Lanzat, kaks osa Bat for Lashesit ja tera Smerzi ning enam-vähem lööb "Station Lunast" pildi ette. Aga kõige parem on ise järele kuulata.

Japanese Breakfast "Jubilee" (Dead Oceans)

Kuigi Michelle Zauner ehk Japanese Breakfast on elanud aastaid vähile kaotatud ema surmast tingitud leina ja kaotusvalu tähe all, on "Jubilee" ideaalne manifest teatamaks, et sellest kõigest võib sündida ka midagi kaunist. "Jubilee" on reflektiivne, tõsine tunnete harutamise album, millega on paisu tagant valla pääsenud Zauneri tõeline talent kirjutada detailirikast ja tihedat muusikat, mis sillerdab lootusekiirtest ka kogu taustal kõrguvast nukrameelsusest olenemata.

Loraine James "Reflection" (Hyperdub)

Londoni eksperimentaalse elektroonilise muusika produtsendi Loraine Jamesi teine stuudioalbum "Reflection" on kiirepulsiline helimutatsioonide album, mis annab kergesti järele vormimuutust esile kutsuvatele impulssidele, kuid ei kaota kordagi päriselt fookust. "Reflection" – nagu veidigi albumi pealkiri ehk vihjata võiks – on oma näilises korrapäratuses, pidevas tegevuses ja etteaimamatus suunavahetuses justkui peegeldus Jamesi enda rahutust sisekosmosest, kuhu üldiselt tumeda fooni ja nurgelisuse juures jõuab siiski ka helgemaid ja pehmemaid momente.