For Those I Love "For Those I Love" (September)

Kõigile, kellele on sümpaatne The Streets, võiks sobida ka Iirimaalt Dublinist pärit David Balfe'i ühemeheprojekti For Those I Love debüütalbum. Kui Mike Skinneri The Streetsi võib iseloomustada läbi Briti töölisklassi ängi ja melanhoolia, millest ajuti kumab läbi ka päikesekiiri, siis Balfe'i sprechgesang ja instrumentaalne lähenemine on tasakaalu leidmises hoopis kompromissitum – "For Those I Love'i" läbib siiski punase niidina parima sõbra enesetapust tingitud lein ja sellest jõudu ammutanud üldine nihilism ning allaandmine kõige ümbritseva suhtes. See kõik on samas serveeritud väga kirkas ja karges elektroonilises produktsioonis, kus Balfe segab köitvalt kõike alates teknost kuni house'i ja dubstep'ini välja.

Death from Above 1979 "Is 4 Lovers" (Everything Eleven)

Sellest on õige pea möödas 20 aastat, kui ilmus Kanada mürase tantsupungi duo Death from Above 1979 debüütalbum "You're a Woman, I'm a Machine", mis kuulub kahtlemata alternatiivmuusika etalonalbumite hulka. Vahepealsesse aega on mahtunud üks suurem tüli ja veel kaks albumit, aga albumiga "Is 4 Lovers" jätkavad Jesse F. Keeler ja Sebastien Grainger viisil nagu keskikka jõudmist poleks vahepeal juhtunudki. Isegi kui nende muusikasse on teed teinud teatud küpsus ja vaiksemad momendid, on uus album ikkagi oma põhiolemuselt debüütalbumiga paika saanud mõtteviisi teenistuses – võtta ette suhteliselt piiratud instrumendipark ja pigistada sellest välja absoluutne maksimum.

Lost Girls "Menneskekollektivet" (Smalltown Supersound)

Kuigi Norra muusik Jenny Hval ja multiinstrumentalist Håvard Volden on erineval moel koostööd teinud enam kui kümme aastat, on "Menneskekollektivet" nende esimene stuudioalbum duona Lost Girls. Albumil jätkab Hval küll talle omase autsider-pop'iga, aga nihutab Voldeni toel selle piire eksperimentaalsematele aladele ja hoiab seda pidevalt liikumises ja pidetuna. Siin kasvavad transilikud klubibiidid sümfoonilistesse suurustesse ja retsitatiivne vokaal muundub täismeloodiliseks – see peaaegu nomaadne lähenemine mängib palju väärtustele, mida pakuvad juhuslikkus ja intuitsioon, mis teebki "Menneskekollektivetist" rohkem muusikaliste virvenduste kui lugude kogumiku.

Noga Erez "Kids" (City Slang)

Israelist Tel Avivist pärit muusik Noga Erez lööb oma teisel stuudioalbumil "Kids" ülbuse ja poosiga, mis sarnaneb väga sellele, mida kohtab M.I.A. ja Princess Nokia muusikas, seda vahega, et Erez on üksjagu mängulisem ja ettearvamatum. "Kids" leiab probleemideta tasakaalu päevapoliitika ja kergemeelsete popmeloodiate vahel ning loob maailmamuusika, hip-hop'i ja eksperimentaalsete biitide ja sämplite sulamis unikaalselt ekstsentrilise saundi, mis tundub kaasaegsetest muusikutest käivat mitu sammu eespool.

Xiu Xiu "Oh No" (Polyvinyl)

Ameerika eksperimentaalduo Xiu Xiu 12. albumi "Oh No" tegemine oli solisti Jamie Stewarti jaoks omamoodi teraapiaseanss. Enda sõnul veendus ta pärast tuttavate muusikutega albumi kallal töötamist, et hingelt ilusate inimeste osakaal võrreldes sitapeadega on ühiskonnas ikkagi pigem 60-40 kui 1-99. "Oh No'd" saadab tõesti muljetavaldav rida kaasmuusikuid – kokku 14. Nende hulgas näiteks Sharon Van Etten, Chelsea Wolfe, Owen Pallett ja Twin Shadow, kes igaüks seab Stewarti emotsionaalsete tõmblustega vokaali värskesse konteksti ja hoiab ära selle liiga monotoonseks muutumise. Liz Harrisel õnnestub isegi pärast pikalt kulgenud kõledaid industriaalseid helimaastikke albumi lõpuks päike välja tuua.