Nädala albumisoovitused | Arca, Rhye, Widowspeak jt

ERR kultuuriportaal jätkab iganädalase lühiülevaadete sarjaga uutest albumitest, mis vahepeal (digi)lettidele jõudnud ja millele tasuks võimalus anda.
Arca "Madre" EP (XL)

Arca ehk Alejandro Ghersi, kes tegi möödunud aastal korraliku soorituse oma žanreid väänava neljanda stuudioalbumiga "KiCk i", toob uuel aastal lisa lühialbumiga, mis koosneb ühe loo neljast variatsioonist, kus iga järgmise loo põhidünaamika määravad muutused tšello ja Ghersi vokaali vahekorras. Arca on taolises eksperimentaalse klassika žanris väga kodus ja kuigi "Madre" on kõigest vahepeatus Arca oodatava "KiCk ii" eel, seisab see tugevalt ja kindlalt eraldiseisva üllitisena oma jalgadel ning on kinnitus Ghersi alati edasiliikuvast ja otsivast stiilist.
Bicep "Isles" (Ninja Tune)

Inglismaal Londonis resideeruva Iiri elektroonilise muusika produtsentide duo Bicep ees laiuvad praegusel ajal tühjad tantsupõrandad ja see on jätnud jälje ka nende uuele kauamängivale "Isles". Duo, kes harjus pärast edukat omanimelist debüüti 2017. aastal ära suurte lavade ja massidega, on teisel albumil muusikalistelt mõõtmetelt teadlikult vähem ambitsioonikam, enesevaatluslik ja end kuulaja sisemise rütmi järgi rihtiv. Pidu sinus eneses on koroonaaja jätkudes aina raskem käima saada, aga Bicep annab "Isles'iga" selleks ühe abivahendi.
Rhye "Home" (Loma Vista)

Sooja ja sensuaalse R&B meistril Rhye'l on olnud keeruline pärast eriti küpset debüütalbumit 2013. aastal panna iga järgmise albumiga maha uut maamärki, ja eks see on väljakutse ka neljanda albumiga "Home". Samas astub Mike Milosh siin selgeid samme uue lähenemise suunas. Kuigi tema peaaegu instrumentaalne vokaal pakub endiselt samal moel aaloena hingeleevendust, kohtab "Home'il" paari varemkasutamata elementi, nt Taani riiklik tütarlastekoori. Samuti on juba näiliselt oma finessi saavutanud Rhye' iseloomulikku saundi toonud uusi nüansse karjääri jooksul teiste hulgas My Bloody Valentine'i, Nine Inch Nailsiga töötanud miksimisinsener Alan Moulder.
Still Corners "The Last Exit" (Wrecking Light)

Ameerika-Briti dream pop'i duo Still Corners võib teatud momentidel näida liiga eeskujulik ja sirgjooneline, sest püüab pigem järgida neile eeskujuks oleva žanrikimbu esteetilisi võtteid ja reegleid, aga "The Last Exit" kasvab albumi kulgedes oluliselt julgemaks kui võib alguses arvata. Hilissuvise päikese kombel paitavad jangle pop'i meloodiad ja Tessa Murray tuulebriisina kulgev vokaal teevad sellest täiusliku heliriba pikkadeks autosõitudeks, mida ei dikteeri kuhugile kindlaks ajaks jõudmised. Täielik digitaalse nomaadi muusika.
Widowspeak "Honeychurch" EP (Captured Tracks)

Veel veidi dream pop'i. Tegelikult viimati alles augustis uut materjali avaldanud Ameerika bänd Widowspeak alustab 2021. aastat lühialbumiga, mis ehitab end üles mazzystarilikule, südame alt meeldivalt õõnsaks tegevale seepiatoonis melanhooliale. Eriti meeldiva üllatusena loob duo "Honeychurchi" peal ka silla vanemate põlvkondadega ning teeb noogutuse R.E.M.-ile ja Dire Straitsile – viiest loost koosnevale EP-le on mahtunud kaver esimese albumi "Document" gemmist "The One I Love" ja viimase albumi "Making Movies" bobdylanlikult jutustavast "Romeo and Julietist".