Andy Stott "Never the Right Time" (Modern Love)

Manchesteris tegutseva produtsendi Andy Stotti uus album väärib esiletõstu juba kaanepildi pärast, mida võib julgelt nimetada selle aasta seni kõige kaunimaks. Ühtlasi jäädvustab see hästi Stotti viienda albumi olemuse – monokroomne, dünaamiline ja oma valguse ning varjudega. Stotti jäises ja pidevalt vormi muutvas dubielementidega eksperimentaalteknos on oma gootilik tumedus, kuid selle bassist raskust tasakaalustab popmuusika elementide toodud kergus. Umbes pooltel albumi lugudel teeb kaasa ka Stotti endine klaveriõpetaja Alison Skidmore, kelle ingellikult unelev vokaal, mis paigutub kuhugi Beth Gibbonsi ja Elizabeth Fraseri vahele, viib Stotti muusika põnevalt kontekstist välja.

Conway the Machine "La Maquina" (Griselda)

Kümme aastat miksteipe välja andnud ja eelmisel aastal lõpuks debüütalbumiga välja tulnud New Yorgist Buffalost pärit räppari Demond Price'i ehk Conway the Machine'i teine album on tõeliselt rikkalikult täis pakitud lugude kogumik, mis on lookas võimekatest produtsentidest ja nimekatest kaastöölistest, kes annavad loost loosse Price'i enda katsetuslikule meetodile vajaliku konkreetsuse ja enesekindluse. See on jõuline ja julge 90ndate alguse boom bap'ile ehitatud noir-räpp, kus Price on koos kaastöölistega üles otsinud eri kümnendite hiphop- ja räppmuusika tugevused ning pannud need kokku lihava produktsiooniga luksuslikuks tervikuks, mis teenib kuulajat nagu toateenindus mõnes viie tärni hotellis.

Cory Hanson "Pale Horse Rider" (Drag City)

Los Angelesest pärit Cory Hansoni teine stuudioalbum "Pale Horse Rider" kõlab kui album muusikult, kes on sündinud põlvkond või paar liiga hilja – Hansoni melanhoolne Americana käib ühte jalga hoopis sellega, mida tegid 60ndate lõpus ja varastel 70ndatel folkmuusikud, kes ise ei elanud kunagi piisavalt vanaks, et oma kuulsuse tunnistajad olla. Pidepunktid tänapäevaga reedavad eeskätt mürased kitarritekstuurid ja -soolod, mis saavad teatud momentidel justkui paisu tagant lahti ja selgitavad, miks Hansoni bändi- ja mõttekaaslane on just Ty Segall. Asjaolu, et Hanson sõitis oma bändiga albumit stressivaba õhkkonna otsinguil salvestama kõrbesse, annab albumil tunda sellega, et muusika on tõepoolest justkui salvestatud oma loomulikus keskkonnas ja ümbritsevaga kiiresti üheks saanud. Hansoni üksildane, thomyorke'ilikult kaeblev ja eemalolev, kuid sellest olenemata soe kosmiline kantrirokk ei leiuta uuesti ratast, vaid on valinud lollikindlad vahendid, millega taasluua seda püsivat abstraktset igatsustunnet, mis näib inimloomule olevat nii seesmiselt omane.

Ouu "Saint Frotee" (ise välja antud)

Võib-olla mitte päris kultusbänd nagu taaskord üks toimetusele saadetud vahutav pressiteade kuulutas, aga Eesti bänd Ouu on hakkama saanud üliviisaka uue albumiga, mille taustal triivida mõttes ja lapata kalendris soojemate aegade poole. Ouu enesekindlal bassil rajanev psühhedeelne sündipop paneb kergesti analoogiaid tõmbama bändidega nagu Tame Impala ja Unknown Mortal Orchestra maakera kuklapoolelt, aga samas ei korda nende tehtut, vaid on leidnud veenvalt oma tee mingis jaht-soul'i formaadis. Taas tore, et "Saint Frotee" pole järjekordne koroonaalbum, kuivõrd lood oli enne pandeemia algust juba salves ja vajasid ainult järellihvi. Selle siira rõõmu ja sillerdava vaibi, mille vajakajäämist Eesti muusikas bänd intervjuus ERR kultuuriportaalile tunnistas, teeb Ouu albumiga tasa küll ja juba seepärast võiks albumit pidada kohalikus skeenes omaette maamärgiks.

Paul McCartney "McCartney III Imagined" (Capitol)

Mida on ühist artistidel, nagu Beck, Dominic Fike, Khruangbin, St. Vincent, Blood Orange, Phoebe Bridgers, Ed O'Brien, Damon Albarn, Josh Homme, Anderson .Paak ja Robert Del Naja? Ehk midagi muud veel, aga nad kõik teevad kaasa eksbiitli Paul McCartney uuel albumil "McCartney III Reimagined". Albumi pealkiri on iseend selgitav: mainitud A-listi nimed on igaüks võtnud ette ühe loo Macca möödunud aasta lõpus ilmunud albumilt "McCartney III" ja neid oma soovi ja suva järgi ümber tõlgendanud. See pole lihtsalt kaverite, remikside ega kollaboratsioonide album. McCartney on külalismuusikud lahkelt lasknud oma lugude kallale, nendega koos need lahti võtnud ja dekonstruktsionistlikku lähenemist järgidest uuesti kokku pannud, säilitades Macca enda loomingu põhituuma. Tulemus pole kindlasti sama pöörane nagu 1980. aastal ilmunud "McCartney II", aga on sümpaatne kinnitus sellest, et McCartney'il, kes on muusikaga tegelenud juba hilistest 50ndatest saati, on jätkuvalt tahet otsida värsket vaatenurka oma loomingule ka siis, kui keegi seda temalt tegelikult ei ootagi.