Ouu viimane lühialbum "Papa Solveig" ilmus 2017. aastal, vahepeal olete välja andnud singleid. Miks nii pikk paus kahe albumi vahele jäi? Kas olite vahepeal ka bändiga n-ö pausil?

Head maitsed peavadki kauem laagerduma. Aga asjad kuidagi venisid iseenesest jah. Meie tavapärane stuudio oli mingil hetkel remondis ka.

Tegelikult oli plaan, et plaat võiks ilmuda juba kuskil 2018. aastal, aga päris nii ei läinud. Polnud ka päris palju laule valmis selleks hetkeks, mis alles hiljem tulid. Me pole otseselt kordagi pausil olnud, pigem läks enamus rõhku muusikavideotele ja plaadi süsteemne salvestamine käis sellise aeglase nokitsemisena.

Üks oluline küsimus tuleb ka ära küsida: miks Rahel Ollisaar enam Ouu liige pole?

Me ei jõudnud palgatingimustes kokkuleppele. Tegelikult oli nii, et "Papa Solveigi" lindistamise aegu hakkas Rahel otsima suuremat ja soul'imat väljundit, kui meie seda tollel hetkel pakkunud oleks. Umbes samal ajal tekkis ka Hyrri ja Raheli ansambel Rake, mis Rahelile eriti hästi sobis. Enamvähem siis see otsus ka sündis, aga suured semud oleme siiani ning Rahel on ka hiljem mitmel kontserdil koos meiega lavale laulma tulnud.

Mis on alates 2017. aastast suurim muutus, mis Ouu puhul on toimunud? Või olete jäänud samaks?

Muusikaliselt oleme ilmselt liikunud sündirohkema helipildi suunas. Endiselt meeldib meile luua värvikaid meloodiaid ja harmooniaid ning süntesaator on selleks väga äge ja mitmekülgne vahend. See andis ka meile pärast "Papa Solveigi suure edasitõuke" - oli hea märk, et ansambli helikeel on pidevas arengus.

Kindlasti oleme teinud ka laulukirjutamise osas mõned sammud edasi. Laulude ülesehitused on läbimõeldumad ning paneme rohkem rõhku ka detailidele muusikas. Aga samas ka mitte liiga palju.

Mis veel? Jaan ostis endale vahepeal normaalse bassi. Ja egod on ka meil kõigil ilmselt aastatepikkuse edu tuules suuremaks kasvanud.

Kas see on liigne lihtsustus, kui nimetan "Saint Frotee'd" suvemuusikaks?

Suund on õige, aga ütleks isegi, et see on pigem selline suvine sinitaevane saaremuusika. Siiski suvest ei saa selle plaadi puhul üle ega ümber, sest jah, enamus laulud ongi suvel sündinud ning tegelikult on tore, et see emotsioon kandub alateadvuslikult ka kuulajateni edasi. 

Kuulen seal albumil progemõjutusi, veidi Tame Impalat, veidi Arctic Monkeyst. Kes teid tegelikult viimasel ajal loominguliselt kõige enam mõjutanud on?

Enim on ilmselt mõjutanud sellised 70ndate ja 80ndate smooth muusika kõlad ning pigem isegi toonaste Eesti popartistide tõlgendused sellest muusikast. Oleme ilmselt sarnast emotsiooni püüdnud ka ise plaadile talletada ja hetkel tundub küll, et tulemus on üsna omanäoline. 

Mingis mõttes on Ouu ümber tekkinud suur hulk teisi projekte, mis on üksteisega vähemal-rohkemal määral seotud: Mees Inc., Seltskond Pargis, Rake. Kuidas te end loominguliselt nende projektide vahel jagate?

Kuna Hyrr (Rake ja Seltskond Pargis liige) tegeleb igapäevaselt muusikaga, olgu see loome, töötlus või muu selline, siis see polegi nii väga fookuse ümber lülitamine. Kuigi mustrid on kujunenud selliseks, et igal kollektiivil on aastast oma kindel aja- ja tööperiood, mis on senimaani veel üksteisest lahus olnud. Teistel bändiliikmetel on aga lihtsam seepärast, et mõned teised kooslused, kus tegevad ollakse, on jällegi kas pikemal puhkusel või tegutsevad teistest harvemini.

Kuidas koroonaviirus teie bändi tegutsemist mõjutanud on? Kas olete üldse tänu sellele kokku saanud ja muusikat teha saanud?

Peab ära mainima, et meie uue plaadi puhul pole tegemist COVID-albumiga, sest materjal oli suuresti enne pandeemiat juba koos. Samas koroonast tekkinud üleaeg andis tegelikult võimaluse anda plaadile viimast lihvi produktsiooni ja kõige muu vajaliku näol, mida võibolla enne pandeemiat poleks nii lihtne teha olnud.

Mis teile endile praegu Eesti muusikas meeldib? Kellele tahaks paar kiidusõna öelda, millest tunnete võib-olla puudust?

Hetkel ongi tunne, et harmooniaküllust ja haaravaid meloodiaid on Eesti muusikas vähevõitu. Pigem on kasvanud selline melanhooliatundele ja biidile rõhumine. Siiras rõõm on defitsiit ja sellisest sillerdavast vaibist tunneme küll tegelikult puudust. Samas on sellised rõõmupursked ka üsna tihti tõlgendatavad infantiilsusena ehk et võib-olla ei julgeta sellega riskida.

Viimase aja muusikast tõstaks esile Genka viimast plaati, kus storytelling on tugev. Samuti suutis see vanakoolilik biit ka kuidagi uudsena mõjuda. 

Millal viimati bändiga kontserti anda saite? Kas lähitulevikus paistab üldse võimalust laval üles astuda?

Viimane kontsert jääb eelmise aasta suvesse, kui Tiidu venna juubelil üles astusime. Sellel aastal paistab aga, et ehk ületame viimase kahe aasta kontsertide hulga võibolla isegi kahekordselt.

Kui koroonaviirus on kultuuriinimestele raskelt mõjunud, siis mis te bändiga teinud olete? Olete ka toetusi taotlenud?

Ikka. Ka "Saint Frotee" valmis Kultuurkapitali toetuse abil, mille eest oleme väga tänulikud. Samuti ootame veel stipendiumitaotluse vastust EAÜ'lt oma uue muusikavideo tarbeks, no pressure.

Kuula albumit "Saint Frotee":