Beach House "Once Twice Melody: Chapter 2" EP (Bella Union)

USA unistuspopiduo Beach House'i järgmine, järjekorras kaheksas stuudioalbum "Once Twice Melody" ilmub ametlikult küll veebruaris, kuid saab seekord tilgutatud kuulajateni neljas peatükis. Kaheldav, kas see on eriti hea idee, sest lõhub tervikkogemust ning näib rohkem olevat voogedastusajastu tüütu, aga paratamatu kõrvalnähe. Aga kui novembris ilmunud esimesed neli lugu andsid liiga vähe, et millestki päriselt kinni võtta, siis kaheksa loo pealt saab juba rohkem sisu kätte ja bändi nende eelmisel albumil "7" hästi kandnud sündine shoegaze-psühhedeelia saab siin õige tuule alla. – Merit Maarits

Beebilõust & Lihaloff "Juues tippu" (Kruus-Tang)

Kui keegi küsinuks mult mõni aeg tagasi, mis saab siis, kui ühte ruumi satuvad Beebilõust, Marko Atso ja Bert Järvet, siis ega ma midagi tarka poleks selle peale öelda osanud. Nüüd on vastus käes: projekt Beebilõust ja Lihaloff avaldas debüütalbumit "Juues tippu", mis on kõige tõupuhtam rap metal, mida võib-olla kunagi Eestis tehtud on. Kohati plõnnib Järvet bassiga nii jaburalt, et nad kõlavad kui Primus, järgmisel hetkel on hoog ja gruuv igati võrreldav Rage Against the Machine'i parimate lugudega. Üllatav on ka see, et kuigi mitmed neist lugudest on Beebilõusta loomingust juba varem tuttavad, hakkavad need uues kuues vaat et originaalidest paremini tööle.

"Juues tippu" näitab, millist muusikat saab siis teha, kui tüüpidel on kõigest täiesti ükskõik: albumi kaanekujunduse tegemiseks kulus ilmselt üks minut ja usun, et ka enamik materjalist valmis joomingu, khm, jämmimise käigus. Aga vahel polegi liiga vaja pingutada, laisalt saab ka head asja teha. – Kaspar Viilup

Coucou Chloe "One" EP (ise välja antud)

Kes otsib sarnast popmuusika lõhkumist nagu seda teeb Arca, leiab seda veidi lahjemas vormis Prantsuse päritolu hyperpop'i produtsendi, laulja ja DJ Erika Jane'i ehk Coucou Chloe' loomingust. Autsider-klubimuusika skeenes aina jõulisemalt lammutava Jane'i lühialbum "One" käib Arcaga analoogset, eksperimentaalse tumeelektroonika rada, kuigi erinevalt viimasest ei mässa Jane klassikaliste popmuusika struktuuride vastu, vaid joondab sirged lahendused sobivalt nihestatutega. – Merit Maarits

Erinevad esitajad "Oleg Kosjugin X" (Legendaarne)

Genka kümme aastat tagasi ilmunud EP "Oleg Kosjugini lugu" tähistamiseks välja antud "Oleg Kosjugin X" tähistab nii et on ikka tähistatud – kaverite ja remikside kogumiku sündi oli kaasatud pea 70 inimest ning lisaks on albumile lükatud ka materjali, millest osa pole varem ilmavalgust näinudki. Žanriliselt kargab kogumik seinast seina: on kõike alates cumbia'st crossover thrash'i ning mis tahes klubitümaka-tõlgendusteni – ehk mõnusalt arutu ja parajalt kuri kompott lugusid, mis kinnistavad algse "Kosjugini" omamoodi kultuslikku fenomeni Eesti muusika lähiajaloos. – Merit Maarits

Jlin "Embryo" EP (Planet Mu)

Kui footwork'i uuendaja Jlini eelmine kauamängiv "Black Origami" (jah, vahepeal ilmus ka ühele lavastusele kirjutatud muusika, aga jätame selle praegu kõrvale!) mahlakas ja dünaamiline, otsekui jazz 21. sajandi moodi, siis uuel EP-l "Embryo" võtab ta täiesti teise suuna. Tema loomingu üdi on samaks jäänud – rütmimustrid, mis muutuvad umbes iga viie sekundi tagant ega jää hetkekski pidama –, kuid seal pole enam seda musta muusika jõulisust ja särtsu. Pigem jääb mulje, et ta on täielikult loobunud inimlikkusest ja andnud end üle masinatele. "Embryo" on kõle ja hirmutav, isegi düstoopne vaade sellest, kuidas tehisintellektid üritavad viimaseid alles jäänud inimesi tantsima panna. Aga no proovige selle järgi tantsida...

On ikka tavaks öelda, et ei jõua ära oodata, mida muusik järgmiseks välja annab, aga pärast midagi nii judinaid tekitavat nagu "Embryo" ei ole ma isegi kindel, kas tahan seda järgmist asja kuulda. Küll aga kinnitab Jlin värske lühialbumiga, et ta on üks olulisemaid ja innovaatilisemaid tegijaid elektroonilises muusikas. – Kaspar Viilup