Black Country, New Road "For the First Time" (Ninja Tune)

Kui Black Country, New Roadile kui ansamblile peale vaadata, siis pakuks, et see inglise noortest koosnev septett on üks järjekordne indipopibänd, aga tõde on hoopis ebakonventsionaalsem. Nende debüüt "For the First Time" on tehniliselt raevukas teos, kus eksperimentaal-jazz kohtub math rock'i ja post-pungiga ning mille eklektilisus kätkeb hästi nende noorte muusikaalast ambitsiooni teha midagi teistmoodi ja suuremalt kui eakaaslased. Siit leiavad endale nii mõndagi Slinti ja Shellaci austajad.

Hayley Williams "Flowers For Vases / Descansos" (Atlantic)

Hayley Williamsi debüütalbumist "Petals for Armor" on möödas vaevu aasta, aga Paramore'i eesotsast soolokarjääri sukeldunud Williams on juba valmis saanud selle jätkualbumi. Sõsaralbumile kohaselt mängulise pealkirjaga "Flowers For Vases / Descansos" on sügavalt mõtlik nagu esimenegi, aga lisaks sellele veel rõhutatult üksildane kuulamine, kuivõrd Williams nimelt kirjutas, esitas ja salvestas selle üksi oma kodustuudios. Viimane peegeldub ka tähelepanekus, et Williams kõlab siin kui emotsioonide tomp, mis kägaras kuskil pimedas nurgas, kuhu keegi pole ammu osanud vaadata. Kuigi vormilt ja teemalt nukker, teeb albumi igakülgne viimistletus ja Williamsi enesekindel esitus sellest paradoksaalselt rõõmupakkuva kuulamise.

"LEGO® White Noise"

Lego on hakanud hoogsalt oma tegevust klotsimaailmast väljapoole laiendama ja kuigi enamasti on see tähendanud selgeid, 1 + 1 = 2 põhimõttel sündinud koostöid (vt Lego x Adidas, Lego x Ikea, Lego x Levi's jt), mis pole liigselt muljet avaldanud, siis "LEGO® White Noise" on projekt, mille puhul tekib küsimus, et kuidas keegi selle geniaalselt lihtsa idee peale juba varem ei tulnud. Nende ambient-paladega on Lego pannud ASMR-i võtteid kasutades purki selle zen-tunde, kui saad arvuti lõpuks kinni panna, kallata enda ette kotitäie klotse ja ehitusjuhendis näpuga järge ajama hakata. Seda kõike ilma frustratsioonita, kui peaksid avastama, et oled kuskil midagi paarkümmend lehekülge tagasi valesti kokku pannud.

Pitsa "Calzone" (Universal)

Vaevu pool aastat vana Eesti räpi supergrupp Pitsa (Reket, Kohver, Boipepperoni) on võtnud muusikategemises lähenemise, et kunsti pole vaja teha, peaasi, et oleks lõbus. Sellise vabaduse juures saabki nende esikalbum "Calzone" kõlada selliselt nagu ta kõlab – pidevalt üle hea ja halva maitse piiri drifides. Ennekõike on Pitsa ette võtnud ühed kõige eba-cool'imad võtted Eesti 90ndate popi- ja diskoskeenest ning suutnud need kaasaegseid produktsioonimeetodeid kasutades ümber töödelda viisil, mis paneb sellele ajastule eesti kultuuripärandist hoopis uue pilguga otsa vaatama.

The Weather Station "Ignorance" (Fat Possum)

Kuigi Kanada päritolu Tamara Lindeman ehk The Weather Station on mu muusikaradarile varem korduvalt sattunud, polnud ta senini seda eriti eredalt teinud. Seda kuni selle albumini, kus Lindeman on endale selja taha saanud eriti pompoosse bändikooseisu, mis annab tema viiendal albumil "Ignorance" lõpuks talle selle saundi, mida võiks nimetada päris tema enda omaks. Lindemani kergelt apaatne folk-vokaal, mis on seni teiste sarnaste seas märkamatuna püsinud, leiab tänu tugevat seljatagust pakkuvale rikkalikule instrumentide virvarrile oma momendi prožektorite valgusvihus.