Nädala albumisoovitused | Sleaford Mods, Viagra Boys, Genka x DEW8 jt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Sleaford Mods. Autor/allikas: pressimaterjalid

ERR kultuuriportaal alustab 2021. aasta musa-aastat uue iganädalase lühiülevaadete sarjaga uutest albumitest, millele tasuks võimalus anda.

Aaron Frazer "Introducing..." (Dead Oceans)

Aaron Frazer "Introducing..". 

Ansamblist Durand Jones & the Indications sooloartistina välja kasvanud Aaron Frazer teeb oma igatseva, jääd aeglaselt sulatava debüütalbumiga "Introducing..." soliidse katsetuse modernse soul'i žanris. Kuigi Frazer võiks oma feminiinse, kõrgefalsetilise vokaaliga mängimisel veelgi julgemaks minna, leiab siit Dan Auerbachi (The Black Keys) produtseeritud albumilt nii mitmelgi momendil peaaegu et Marvin Gaye kvaliteeti kandvaid palasid, mis annavad põhjust tal edaspidigi silma peal hoida.

 


Danielle Durack "No Place" (ise välja antud)

Danielle Durack "No Place". 

Neile, kellele läheb korda Phoebe Bridgers ja üldiselt naised, kelle käes akustiline kitarr mõjub kui orgaaniline kehalaiendus, tasub ette võtta Danielle Durack ja tema kolmas album "No Place". See on küll kantud ühe suhte lagunemise meeleoludest, kuid on pigem optimistlikult tulevikku vaatav kui nutusoolast järelmaitset suhu jättev.

 


Genka x DEW8 "Oleg" (Legendaarne)

Genka ja DEW8 "Oleg" digiversiooni kujundus. 

Olgugi et Soundcloudi-räpparite üleküllus on räpiskeene mõnes mõttes viimaste aastatega ära ruunanud, siis Genka jaoks on alati kohta ka nende südames, kelle jaoks räppmuusika näis end pikemaks ajaks ammendanud olevat. Vana tegijana pole Genka tekstid siiski mingisugune boomer-räpp, vaid jätkuvalt sotsiaalkriitiliselt tabavad, inimeksistentsi paradokse lahkavad ning mis võib-olla kõige olulisem – lõbusad kuulata. DEW8 tasakaalustab seda veidi tõsisema lähenemisega ja raamib kõik tervikuna ära raskesammuliste ja sümpaatsete taustadega, mis ei suru end liigselt esile.

 


Jazmine Sullivan "Heax Tales" (RCA)

Jazmine Sullivan "Heax Tales". 

Jazmine Sullivan on tuntud selle poolest, et võtab iga järgmise albumi järel järgmiseks pikalt hoogu – seekord kuus aastat. Tema neljas album "Heax Tales" on esmapilgul kergelt kulgeva, 00ndate sooja ja pretensioonitu R&B taastulek. Siiski annavad prominentselt sisse sämplitud kõnekatked justkui korrapäraste sireenidena reljeefselt märku ka Sullivani kui naise enesereflekteerimise ja võimestamise momentidest armu- ja seksuaalelu sfäärides.

 


Shame "Drunk Tank Pink" (Dead Oceans)

Shame "Drunk Tank Pink". 

Briti postpungiansambli Shame teine kauamängiv "Drunk Tank Pink" ilmub hoopis uues reaalsuses kui nende debüütalbum 2018. aastal. Kuigi esteetilised jõujooned püsivad kolm aastat hiljem samad, on uuel albumil jäänud rohkem ruumi enese sisse vaatamiseks viisil, mis saab sündida ainult tüdimusest, et pandeemia on andnud aega iseendaga tõtt vahtida liigagi palju. Praegune aeg esitab Shame'i-taolisele bändile ka eriti suure väljakutse, sest nende muusika funktsioneerimise valemisse kuulub kahtlemata higine, üksteise vastu surutud eluspublik ja mitte videosillad kuulajatega kodudes. Bänd paneb järgmisel kuul selle uue reaalsuse ka proovile, kui läheb sotsiaalselt distantseeritud kontsertturneele oma koduriigis.

 


Sleaford Mods "Spare Ribs" (Rough Trade)

Sleaford Mods "Spare Ribs". 

Tundub, et töölisklassi elektropungiheeroste Sleaford Modsi loominguliseks sütitamiseks pole paremat olukorda kui koroonaviirusest põhjustatud multikriis, millele annab lisaks tooni Brexitiga kaasnev pasatorm. Jason Williamson ja Andrew Fearn heidavad oma uuel albumil ereda valgusvihu kaasaja ühiskonna kõige inetumatesse nurkadesse ega kavatsegi pakkuda sinna kõrvale leevendust või positiivset vaatenurka. On nagu on ja kole on. Fearni lihtsad, kuid hästi tantsitavad elektroonilised taustad ja Williamsoni kõnelaululine esitusviis täidavad omal viisil tühja kohta, mis jäi maha The Falli areenilt lahkumise järel pärast Mark E. Smithi surma kaks aastat tagasi.

 


Viagra Boys "Welfare Jazz" (YEAR0001)

Viagra Boys "Welfare Jazz". 

Rootsist pärit Viagra Boysi üks tugevamaid müügiargumente on see, et nad ei võta end liiga tõsiselt, kuigi nende teatud meta-olek, millega nad tahavad presenteerida kõike seda, mille vastu võitlevad, räägib justkui teistsugust lugu. Bänd jätkab oma teisel kauamängival juba tuttavaks saanud amfetamiinienergiaga, kuigi rammestusmomente on oodatust enam. Rohkem kui korra tahaks ka vaidlustada nende kutsumise sirgelt postpungiansambliks, sest bänd näib leidvat selle kõige kõigema oma hoopis kuskil jazz'i kastetud rockabilly'is.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: