Ajukaja, Mart Avi "Nolk" (Porridge Bullet)

Mart Avi võib minna oma loomingus ükskõik kui veiderdavaks või nihestatuks, aga lõpuks tiksub sügaval selle sees ikkagi popmuusikaline loogikamehhanism. Viimane pole lihtsustus – hea poploo valemi leidmine tundub sama kerge nagu naftasoonele sattumine ja Avi on selle ammu üles leidnud, aga matab selle rikkuse teistele avastamiseks eksperimentaalsete instrumentaalmotiivide ja vokaalmoonutuste alla. Kui viimasel sooloalbumil "Vega Never Sets" segas Avi neid jälgi eriti hoolikalt, siis Raul Saaremetsa Ajukajaga kahasse loodud "Nolk" on ses osas hoopis enam avatud – Ajukaja house-taustad, mis ehitatud Avi popballaadlikule vokaalile, käivad küll ära igasugustes sügavustes, aga vannuvad lõpuks ikka alla mingile nihkes popmuusika-loogikale, mis töötab Avi lähenemisega täiuslikus sümbioosis.

The Black Keys "Delta Kream" (Nonesuch)

Kuigi selle aasta kõige kuumemad päevad on alles ees, on muusika selleks juba leitud. Dan Auerbachi ja Patrick Carney 2001. aastal loodud duo Black Keys on oma kümnendal, kaverite albumil "Delta Kream" tempot maha tõmmanud, laiendanud koosseisu kitarristi Kenny Browni ja bassimängija Eric Deatoniga, astunud momendiks enda loomingust kõrvale ning teinud pika hüppe tagasi minevikku oma saundi inspiratsioonialgete juurde. Kõigest kahe päevaga salve saanud "Delta Kream" on täis tolmuseid Mississippi deltabluusi palu, mis on originaalesitusi silmas pidades viimistletud ainult hädavajalikkuseni ja jõudnud kuulajateni suuresti rabeduses ja vabas vormis nagu nad 10-tunnise sessiooni käigus sisse mängitud said.

Matt Berry "The Blue Elephant" (Acid Jazz)

"Fatherrrrrr!" – Matt Berry kuvand ekstsentrilise komöödianäitlejana on vaimusilmas nii tugevalt kehtestunud, et raske on ette kujutada, et ta võiks muusikat päris tõsiselt teha. Aga muusikat on ta päris tõsiselt teinud juba aastakümneid, kuigi seda eri žanrite vahel hüpates ja pidevalt katsetades, aga alati ilma näiva põdemiseta, kuidas see teistele võiks istuda. "The Blue Elephant" on Berry muusikaline odüsseia hiliste 60ndate psühhedeelia ja proge virvarris, mille seaded mitte ainult ei demonstreeri Berry struktuuriteadlikkust, vaid ka laialdast pillimänguoskust – mees mängib albumil trummari Craig Blundelli kõrval siiski kokku 19 erinevat instrumenti.

Morcheeba "Blackest Blue" (ise välja antud)

Morcheeba on oma loomingus aastate jooksul jõudsalt kaugenenud trip hop'i klikist, kus nad 90ndate keskpaigus alustasid ja jõudnud 2021. aastaks saundini, kus need juured on pigem aimatavad allhoovustena ja esinevad uuel albumil üksikute plahvatustena. Kuigi "Blackest Blue" annab momenditi liiga kergesti järele jõulise raadiopopi lahendustele, on albumil endiselt alles see Morcheeba aeglaselt põlev, siidine ja melanhoolne muusikaline käekiri ning ka see teatud vihjeline, 90ndate muusikale omane sensuaalsus, mis erinevalt kaasaegsest jättis veel ruumi ka fantaasiale.

St. Vincent "Daddy's Home" (Loma Vista)

Kui märtsis ilmus Annie Clarki ehk St. Vincenti uue albumi "Daddy's Home" avasingel "Pay Your Way in Pain", tekkis paratamatu tunne, et St. Vincent võib olla uue aja David Bowie. Pärast tervikalbumi kuulamist tundub, et see tähelepanek annab natuke liiga vähe tunnustust Clarkile endale, kes on muusikaline virtuoos ikkagi täiesti omadel tingimustel. "Daddy's Home" laenab küll palju 60–70ndate soul-, funk- ja folkmuusikutelt ja kindlasti ka Bowie'lt, aga nende rohkete mõjutuste ja inspiratsioonide oskuslik kokkumäng ei reeda päriselt ühtegi õmbluskohta, mis võimaldaks üliselgeid analoogiaid ja paralleele tõmmata. Kõik on nii vana tuttav, ometi täiesti värske.