Damon & Naomi "A Sky Record" (20/20/20)

1991. aastal lagunes laulja ja kitarristi Dean Warehami lahkumise järel põgusalt tegutsenud, kuid muusikaajaloosse veenva jälje jätnud Ameerika dream pop'i trio Galaxie 500. Warehamist maha jäänud Damon Krukowski ja Naomi Yang otsustasid koos muusikat edasi teha ja on nõnda tiksunud nüüdseks sama kaua kui taastatud Eesti Vabariik. 1998. aastal algas duo koostöö Jaapani psühhedeeliabändist Ghost pärit kitarristi Michio Kuriharaga, kellega duo salvestas kaks aastat hiljem ka koostööalbumi ja kes pole õieti pärast seda nende kõrvalt lahkunudki. 13. albumil "A Sky Record" on Kurihara võtnud sisuliselt koha duo kolmanda liikmena ja toob Krukowski ja Yangi pehmetoonilisse ja vesisemate piirjoontega helipilti konkreetsust ja tehnilisust, aga seda duo enda käekirja austava mõõdukusega. "A Sky Record" on lohutusmuusika, mis kõigub kuskil melanhoolia ja ettevaatliku optimismi vahepeal ning annab oma troosti pakkuvate meloodiate, ambient-helide ja Yangi malbe vokaaliga meditatsioonilaadse efekti, mis vähemalt ajutiselt silub ära igasugused stressorid. New age'i sugemetega dream folk, mis aeglustab aja tempole, millega seda tegelikult kogeda tuleks.

Devendra Banhart & Noah Georgeson "Refuge" (Dead Oceans)

Jätkame meditatiivses laadis. Pikaaegsed sõbrad ja kaastöölised Devendra Banhart ja Noah Georgeson olid ühise ambient-albumi "Refuge" ideed veeretanud omavahel umbes kakskümmend aastat, kuni pandeemia õige momendi kätte mängis. 1980. aastate new age'i muusikast inspireeritud "Refuge" on pea täielikult instrumentaalne ja kuigi algtõuke sai see Banharti ja Georgesoni sarnasest kogemusest üleskasvamisel spirituaalses kultuuriruumis, vihjab selle eskapistlik laad motivatsioonidele, mida andnud ka praegused heitlikud ajad. "Refuge'il" kohtab küll orkestraalseadetele tüüpilisi dramaatilisi sügavusi ja kõrgusi, aga üldiselt hoiab see kuulaja suhtes empaatilist joont, aidates suhtelises samalaadisuses leida mõttelist varjupaika elu ettearvamatuste eest. Banharti ja Georgesoni kõrval teevad albumil erikülalisena oma paljude teiste hulgas nt Mary Lattimore harfil ja Nicole Lawrence pedal steel'il, mis leiavad oma koha klaveri, bassi, sündi, puhkpillide ning väljasalvestuste tundlikult komponeeritud koosluses.

Jade Bird "Different Kinds of Light" (Glassnote)

Kuigi Jade Bird püüdis omanimelise debüütalbumiga maha pesta kantrimuusiku kuvandit, mis temast pärast 2017. aasta lühialbumi "Something American" ilmumist tugevalt õhku rippuma jäi, siis teisel albumil see Põhja-Inglismaalt Hexhamist pärit noor muusik oma sümpaatiat Americana vastu enam kuhugi ei peida. "Different Kinds of Light" sai salve Nashville'is koos Grammyga auhinnatud veteranprodutsendi Dave Cobbiga, kes töötanud muu hulgas ka Lady Gaga, Sturgill Simpsoni ja John Prine'iga. Tulemus ei löö omas žanriklikis ilmtingimata millegi uuega ja võib mõjuda isegi liiga lihvituna, aga Birdi enda enesekindel vokaalesitus, lihtsatele akordistruktuuridele ehitatud tõhusad meloodiad ja energiline täisbändi saund näitavad, et kõik on siin omal kohal.

Jungle "Loving In Stereo" (AWAL)

Kellele meditatiivsuseks tuju ei ole, leiab ehk omale midagi Londoni produtsentide Josh Lloyd-Watsoni ja Tom McFarlandi duo Jungle'i uuelt, kolmandalt stuudioalbumilt "Loving In Stereo", mis tõstab esile muusika funktsiooni mitte sissevaatamise, vaid väljaelamise vahendina. Selle põrkuvaid pakse bassiliine on istudes isegi psühholoogiliselt kuidagi vale kuulata, sest muusika ise näeb nii palju vaeva, et püsida seal kuskil kergema otsa aeroobikatrenni tempos. "Loving In Stereo" on pretensioonitu, kergelt naiivne hea enesetunde album, mis on leidnud töötava tasakaalu vana ja uue vahel. Siin kohtuvad ühelt poolt 70ndate lollikindel disko-, soul- ja funk-muusika ning teiselt poolt kaasaegne elektrooniline tantsumuusika, mis pakib selle mis tahes kuulajale ühtviisi seeditavasse formaati. Täielik festivalimuusika, toogu lähitulevik siis duole ainult ka mõne festivali, kus seda kõike ette mängida.

The Killers "Pressure Machine" (Island)

The Killers – bänd, kes tõi teile hiti, mis lihtsalt ei sure – ei pruugi enam kunagi päriselt saavutada vormi, mis neil oli ajal, kui välja tulid "Hot Fuss" (2004) ja "Sam's Town" (2006), aga nad on jäänud püsima. Mitte ainult formaalses mõttes, kus aasta on 2021 ja nad annavad endiselt regulaarselt albumeid välja, vaid selles mõttes, et nad suudavad siiski üleval hoida ka huvi ja igatahes ka selget kvalitatiivset latti. "Pressure Machine" on samamoodi järjekordne soliidne, aga üldse mitte nii tüüpiline Killersi album. See on mastaabilt hoopis väiksem kui bändiga seostatav ning nende kodulinnale Las Vegasele ainult kohane üleelusuurune ja show-keskne staadionirokk. Katked intervjuudest solisti Brandon Flowersi kodulinna Nephi, Utahi kohalikega – lihttööliste, sõltlaste, vaimsete probleemide küüsis noortega – muudavad prožektorivalguse ja suure lava siin täiesti kohatuks. Isegi kui need katked ei seo end muusika endaga alati kõige paremini ära, siis vähemalt idee ise kannab albumi viisakalt lõpuni välja.