Curtis Harding "If Words Were Flowers" (Anti-)

Ei saa parata, vintaažlikul kõlal nagu seda loob Curtis Harding, on teatud universaalne veetlus, millele täpselt sõrme peale panna ei oska, aga mis teeb tuntavalt au Motowni pärandile. Eeskätt vana kooli soul'i põhjale ehitatud ja ainult vajalikkuseni produtseeritud "If Words Were Flowers" ei püüdle siiski üks ühele retrokõla poole ega hoia rangelt kinni ajaloolistest eeskujudest, vaid tõlgendab neid üsna vabalt, isegi mänguliselt, ristades traditsioonilist soul'i teiste hulgas elementidega psühhedeelsest rokist, jazz'ist ja popmuusikast.

Hard Feelings "Hard Feelings" (Domino)

Briti sündipopiduo Hot Chip ühe poole, Joe Goddardi ja muusik Amy Douglase koostööprojekt Hard Feelings on häbitu ja paheline, kerge house'i-puudutusega nu-disco litakas. Goddardi tihe ja sügav produktsioon ning Douglase võimekas vokaal, mille sarm ja kiiks väga sarnane Roisin Murphy omale, moodustavad kaasahaarava kombinatsiooni, mis paneb südame veidrast rahutustundest mõnusalt pekslema.

Marissa Nadler "The Path of the Clouds" (Sacred Bones)

Koroona ajal pikaaegsest telesarjast "Unsolved Mysteries" loomingulise tõuke saanud Marissa Nadleri üheksas stuudioalbum "The Path of the Clouds" võib küll võtta lähtepunktiks lood õhku haihtunud D. B. Cooperist ja 1962. aasta suurest põgenemiskatsest Alcatrazist, aga lõpuks muutuvad need muusika sees peaaegu et ebaolulisteks. Nadleri virtuoosus ja albumi atmosfäär, mis ühtaegu õhkkerge, aga püsivalt pingetkruttiv, võtab mõttekeskme lihtsalt kogu täiega üle.

Snail Mail "Valentine" (Matador)

2018. aastal eduka debüüdiga "Lush" maha saanud Lindsey Jordan ehk Snail Mail näitab teisel stuudioalbumil, et see ei kukkunud nii välja päris koba peale. Billie Eilishi uuele albumile sarnaselt tuntuse painetest vaevatud "Valentine" on reljeefsete tunnete album, täis noore täiskasvanu ängi, aga ka erudeeritust, mis aastatega tekkinud. Jordani varasem folgilik esitlus kõlab uuel albumil tujuka kitarri saatel hoopis grunge'ilikult, mis koos pehmete süntidega moodustavad pea vastuolulise efekti.

Theon Cross "Intra-I" (New Soil)

Briti jazz-skeene elab tänu noortele tegijatele ikka tõepoolest kogu täiega. Briti jazz-grupi Sons of Kemeti üks põhiliikmeid, tuubamängija Theon Crossi teine sooloalbum "Intra-I" on esimese albumiga "Fyah" võrreldes vähem sirgelt jazz, rakendades seda rohkem sideainena teiste žanrite vahel, nagu dub, hiphop, grime jms ja jõudes tulemusteni, mis avardavad jazz'i kui žanri tööriistakasti veelgi.

The War on Drugs "I Don't Live Here Anymore" (Atlantic)

See on tugevalt igaühe maitse küsimus, aga tundus, et The War on Drugs andis juba aastal 2014 välja oma võimaliku parima albumi, kui ilmus "Lost in the Dream" ja sinna võinuks põhimõtteliselt ka punkti panna. Ei taha üldse jõuda oma väitega sinna, et uue albumiga nad tegid seda jälle, aga "I Don't Live Here Anymore" on väga viisakas ood 80. aastate raadiorokile a la Bryan Adams ja Bruce Springsteen.

"For The Love Of You Vol.2" (Athens of the North)

Haruldaste ja kadunud soul-, disko- ja funk-albumite väljaandmisele oma tegevuse keskendanud Šoti plaadifirma Athens Of The North välja antud dub'i rütmis tiksuv soul-kaverite kogumik "For The Love Of You Vol.2" on üks neid leide, mida tahaks ainult enda teada hoida. Aga head asja ei tohiks kunagi jagamata jätta, nii et kuulake kõik ja otsige ka originaalpalad üles.