David Bowie "Brilliant Adventure [1992–2001]" (Parlophone)

Tere, kas ma saaksin kümme tundi teie ajast? Sest täpselt sellise kestusega on järjekordne väljalase box set'ide sarjas, mis kaardistab temaatiliselt eri perioode David Bowie muusikakarjääris. Kümneaastast, ehk Bowie ka kõige alahinnatumat loomingulist perioodi katval kogumikul "Brilliant Adventure [1992–2001]" on ka nn kadunud album "Toy", mis sisaldab peamiselt 60ndatel kirjutatud, kuid 2001. aastal taassalvestatud lugusid ja pidi algselt ilmuma pärast 1999. aasta albumit "Hours", kuid jäi Bowie ja tema toonase plaadifirma Virgin vahelise vaidluse tõttu riiulile seisma. Kogumik on suur tükk haukamiseks ka tõsistele fännidele, aga süvenemine tasub seda enam ära, sest see on igast küljest Bowie suurepärasust täis.

The KVB "Unity" (Invada)

Esiteks peab ütlema, et coldwave'i duo The KVB uue albumi "Unity" kaanepilt on tõeline vaatamisväärsus, kui oled robustse ja massiivse installatsioonkunsti austaja. Samal ajal kannab see hästi albumi aluseks olevat vaimu, kui mõelda, et duo sai inspiratsiooni just 00ndate lõpu majanduskriisi tõttu lõpuni ehitamata jäänud luksusvilladest Hispaanias. Inimestest hüljatud betoonmassiivide kõla on "Unity" peal ka olemas. KVB ise võiks lihtsalt shoegaze-bändina olla hirmigav, kuid sündipopibiidid ehitavad efektihäguse kitarri ja ebamäärase vokaali taustale tihedaid elektroonilisi struktuure, mis annavad üldsaundile mõnusalt mõõtmeid juurde.

Noep "No Man Is An Island" (Warner)

Mõni nüüd ehk pahandab selle peale, aga Andres Kõpperi ehk Noepi loominguga on enamasti seostunud alati tunne, et see toimetab umbes kümne aasta taguses ajas. Samas on mehe muusikat saatnud vaieldamatu edu nii Eestis kui ka välismaal ning "No Man Is An Island" teeb selle põhjused puust ja punaseks ette. Album kasutab küll siin-seal kulununa mõjuvaid, aga ilmselgelt jätkuvalt tõhusaid stilistikavõtteid, samuti köidavad ambitsioonikas produktsioon, terviklik nägemus sellest, millist kõla otsitakse ja meeleolude ning popmuusika eri varjundite orgaaniline vahelduvus.

Nell Smith & The Flaming Lips "Where the Viaduct Looms" (Bella Union)

Pole vist võimalik ühtegi asja, mida Ameerika psühhedeelse roki ansambel Flaming Lips ette võtab, pidada kuidagi üllatuslikuks või nende tüüpilistest raamidest väljaspool olevaks, sest noh, see ongi Flaming Lips ja kõik, mis vähegi ebastandardne, istub hästi nende valemisse. Otsus salvestada oma järgmine album 14-aastase Kanada superfänni Nell Smithiga ja teha sellest Nick Cave'i kaverite album lootuses, et tüdruku vähesed teadmised Cave'ist annavad võimaluse tõlgendada neid värske nurga alt, pole teab mis pöörane, aga andnud hea pinnase üpris huvitavate tulemuste tekkeks ja võimaldab Smithil lood enda omaks teha ka siis, kui tema taga kõrgub Cave'i selgelt äratuntav vari.

Richard Dawson & Circle "Henki" (Domino)

Soome artiste pole aasta jooksul sellesse ülevaatesse juhtunud, aga see viga saab nüüd parandatud. Soome progresiiv-eksperimentaalroki ansambli Circle ja nende ultra, Newcastle'ist pärit freak folk'ari Richard Dawsoni koostööalbum "Henki" on kui eepiline rännak mööda botaanikaajalugu. Samas on selge, et iidsed taimed, mille uurimisest kogumik on inspiratsiooni saanud ja ekstsentrilise loomingu poolest tuntud Dawson laulab, on hoopis suuremate ja universaalsemate ideede teenistuses kui floora per se.