Low "Hey What" (Sub Pop Records)

Low, mille moodustavad abielupaar Alan Sparhawk ja Mimi Parker, on valmis saanud oma 13. stuudioalbumiga. 1993. aastal muusikalist teekonda alustanud duo on aastate jooksul seigelnud erinevate kõlapiltide ja helide ning, miks mitte, ka žanrite vahel. Uusimal albumil "Hey What" jätkab bänd aga 2018. aasta albumil "Double Negative" alustatud ulatuslikke otsinguid elektroonilise muusika maastikul, samas mitte kaotades täielikult rokilikku kõla, mis neid aastate jooksul saatnud. Kummitusliku ambient kõlaga lood vahelduvad kohati isegi vihaste elektrooniliste katsetustega, viies kuulaja ebamaisena tunduvale rännakule. Täpp i-l on kaunid vokaalid organiseeritud kaosena mõjuva instrumentaali peal.

Saint Etienne "I've Been Trying To Tell You" (PIAS Recordings)

Saint Etienne'i kümnes stuudioalbum on aeglane, aga võimas kulgemine. Albumi esimesel ja vist ka kõige malbemal lool "Music Again" ei tasuks lasta end eksitada - juba teise looga "Pond House" saab selgeks, et kauamängiva üldine kõlapilt on sügav, tummine ja kohati raskegi. Nii mõnegi loo kuulamisel kerkisid silme ette stseenid filmidest, kuhu põhiliselt instrumentaalsed ja erinevate sämplitega laulud kenasti taustaks oleks sobinud. "I've Been Trying To Tell You" on lihtne, maaliline ja tekitab kohati nostalgiat millegi järele, mida kunagi kogenud pole.

Park Hye Jin "Before I Die" (Ninja Tune)

Tänu sellele, et tema lugu leidis tee videomängu "FIFA 21" taustaks, on Lõuna-Koreas sündinud ja Los Angeleses tegutsev noor produtsent Park Hye Jin jõudnud juba paljude kuulajateni ning saanud oma muusika eest ka esimesed kiidusõnad.

Artisti esimene täispikk stuudioalbum on tugev algus potentsiaalselt tõusva tähe karjääris. Kuigi mõne jaoks võivad need korduvad rütmid ja vokaalid mõjuda lihtsakoeliselt, kõlab lugudest läbi mitmekihilisus ning kuulda on nii trap'i, boom-bap'i, dubstep'i ja techno't. Tervet albumit järjest kuulates tekib lõpuks igatsus rohkemate emotsioonide järele, kuid võib-olla just see muudabki "Before I Die" ideaalseks kogumikuks, mille järgi mõnel melanhoolsemal päeval pead nõksutada.

IPE "Leesar, ühe A-ga" (IPE Music)

Hea meel tõdeda, et Eesti indie rock'i maastikul on taas juures üks uus tegija. Lisaks on tore see, et muidu Steps To Synapse'is tegutsev Ivo Leesar on suutnud siiski astuda parajalt palju kõrvale bändi loodud kõlast, ja leida midagi, mis kõlab tema enda moodi. Kuigi lugudes on päris tugevalt kuulda ka tema eeskujude mõjutusi, sealhulgas Vaiko Epliku, kellega ka Leesari vokaal on väga sarnane, siis on tunda, kuidas Leesari "oma kõla" tuleb enim välja miniplaadi nimiloos, kus huumor on peenelt segatud hea kõlaga indie-loo sisse. Loodame, et IPE ei jää ühekordseks projektiks.

Matthew E. White "K Bay" (Domino Recording Company)

Kolmas täispikk sooloalbum USA laulukirjutajalt Matthew E. White'ilt on rõõmsameelselt eklektiline kaos, sisaldades mõnusas koguses huumorit, hullumeelsust ja eksperimentaalsust. "K Bay" on turbulentne reis progressiivse indie rock'i radadel, saatjaks hästi kirjutatud sõnad. Igast loost kõlab välja see, et White ise on albumi loomisel lõbutsenud ja protsessi nautinud. Albumi kohati toores kõla sobib lugudele suurepäraselt, andes edasi ausust ja loomulikkust, ning paneb mõtlema, kui hästi see kõik live'is võiks kõlada.

'