Ajukaja & Mart Avi alternatiivpopp on olnud alati hoolega viimistletud, samas mitte kunagi üleprodutseeritud ning alles on jäetud ka paras ports tahumatust. Seda elektroonilist ja hingestatud muusikat on püütud kirjeldada selliste siltidega nagu "veider house", "abstraktne funk", "futuristlik soul", "hüpnagoogia", "crooner pop".

Maagilise duo helikosmos on endiselt otsiv ja uitlev ega mahu stiiliraamidesse. Kui nii mõnigi poppsühhedeelik mõjub enda ekstsentriliselt suurejooneliste ideedega lausa väsitavalt, siis Ajukaja & Mart Avi segatehnika afäärid on olnud piisavalt komplekssed, kuid mitte tarbetult keerulised. Sarnaselt kõigi eelmiste töödega võib tajuda ka uuel helindil kõrget kunstilist taotlust, kuigi siinsed gruuvid ei ole eriti piire nihutavad ja vaevalt see ka eesmärk oli. Kõlakeskkonnast leiab paljugi tuttavat varasematest koostöödest Ajukaja ja Maria Minerva vahel, kes võiksid ju veel kord kokku saada ja mõned uued lood purki panna.

Avi teatraalne vokaalikäsitlus on kadestusväärselt majesteetlik, märgata võib korralikku edasiarengut. Minevikus on tema hääl olnud ainuke asi, mille kallal mõned kriitikud on nokkinud – igaühele Avi bariton ei sobi ning see on mõjunud aeg-ajalt ka groteskselt. Ajukaja sürreaalsed helitekstuurid koosmõjus Avi laulmisega on igatahes üliefektiivsed. Panevad jala ikka korralikult tatsuma. Lase käia – tantsi nii, nagu keegi ei näeks! Kindlasti üks põnevaimaid hetki tänavu ilmunud eesti popmuusikas.