Nädala parimad lood | Manna, Inger, DeLULU, Rosalia jt
Suvi hakkab lähemale jõudma ja minul on mõtted juba ammu vaikselt puhkuse lainel, uue muusika laviin aga ei näita peatumise märke. Sel nädalal on kõrvuti muretut tantsumuusikat ja mõtlikumat hõljuvat elektroonikat, aga ka kodumaist popmuusikat ja vanakooli soul'i.
Oneohtrix Point Never & Rosalia "Nothing's Special"
Kas saab üldse midagi ilusamat olla? Juba Oneohtrix Point Neveri heljuv retrosüntesaatoritega rikastatud elektrooniline uduvine on külmajudinaid tekitav, kuid lisa sinna veel Rosalia ingellik vokaal ja sul on võidupilet taskus. Ma ei hakka rohkem isegi rääkima, kuulake tänavuse aasta ühe kõige võimsamat lugu, mis ka umbes 25 kuulamiskorral võtab hämmastusest suu lahti. Väga-väga-väga loodan, et see ei jää nende ainsaks koostööks...
Veel üks lugu, mille kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Tirzah looming on ühelt poolt läbi ja lõhki tuttavlik – ta haarab laia käega nii indie-traditsioonist kui ka moodsast elektroonikast –, aga voolib teada-tuntud elementidest kokku terviku, mis on kummaline ja ja võõristav, ent mingil põhjusel tahad seda uuesti kuulata. Ja siis jälle uuesti. Novaatorlik popmuusika, mis ei karda teha asju omamoodi.
Solomun "Ocean feat. Jamie Foxx (Moodymann & Amp Fiddler Remix)"
Kui Solomuni loo "Ocean" originaalversioon oli lihtsalt tore võrgutav chillout-elektroonika, siis Moodymanni ja Amp Fiddleri värske remix on lummavalt ilus hõljuv house, mis kinnitab, kui võimsa emotsiooni saab tekitada lihtsa tiksuva biidi ja mõne vokaalsämpliga. Originaali puhul ei pannud seda nii tähele, aga töötluse puhul on Jamie Foxxi vokaal eriti esile tõstetud ning see on imekaunis. Ei mäletagi, millal viimati endale teadvustasin, et Foxx on ka ju tegelikult ka muusik...
Karen Nyame KG "Nzinga (feat. Toya Delazy)"
Londoni klubikultuuri legend Karen Nyame KG liigub iga oma järgneva singliga lähemale popmuusikale, kuid tema puhul ei tähenda see kommertsialiseerumist. Ta süstib oma õhulistesse biitidesse hullu Aafrika võnget, aga ei muutu seejuures hulluks tantsumüdinaks. Ta lihvib hoopis oma muusika piisavalt hõredaks ja kergemeelseks, et need kisuksid iga kuulajat esimestest sekunditest kaasa ja jääksid kummitama. Nzinga babe, ajee! Ideaalne suvemuusika.
Hoogsat suvist UK garage'i ka, kuidas siis teisiti! Produtsent MPH on viimasel paari aastal andnud välja kõvasti singleid, millega peol rahvast hulluks ajada, ning ka värske lugu "Close Your Eyes" pole erand. Siin on bassid, mis panevad põranda mõnusalt värisema; vokaalsämpel, mis jääb koheselt kummitama ja drop, mille peale hullumeelselt ringi kargama hakata. Tantsige end uude nädalasse.
Galcher Lustwerk "Can't Believe"
Hip-house'i meister Galcher Lustwerk seevastu ei kutsu kedagi tantsule. Kirjade järgi teeb ta küll tantsumuusikat, kuid see on pigem selline, mille saatel väsinult pärast reedest tööpäeva diivanisse vajuda ja vaikselt pead nõksutada. Kes on tema loomingut varem kuulnud, siis ega siin suurt üllatus polegi, aga kas ongi vaja? Mõnus laisk tiksumine.
Mulle tundus alati, et Inga Tislari vokaal on tema soolomaterjali puhul selgelt alakasutatud. Ansambli deLULU puhul saab ta aga särada: troopiliste rütmidega rikastatud suvebiidi peale sobib ta laul imehästi ja jääb ainult huviga oodata, mida deLULU edasi teeb. Usun, et kuuleme lugu "Under Water" algaval suvel veel väga-väga palju.
Ma pole kindel, kas Elkka teeb kunagi veel sama hea loo kui "I. Miss. Raving", aga ega tema värske materjal sellest ka kaugele maha jää. Lühialbumi "Euphoric Memories" nimilugu on mõnusalt pulseeriv tantsmuusika, kus pole suuremaid tõuse ega langusi, biit tuksub ühtlaselt ja hoiab pidevalt tantsuvõnget sees.
Belfasti produtsent Ejeca on seni teinud nakkavat tantsumuusikat, värske lugu "Looksee" lühialbumit "Free From" on aga hoopis lendlev ja pigem uimane elektroonika. Loo helgelt suvine meeleolu paneb lootma, et puhkus algaks juba mõne päeva pärast ja saaks selle muretu tiksumise taustal rahulikult rannaliival peesitada.
DJ Q "Thief in the Night feat. Hans Glader (salute remix)"
Produtsent Salute see-eest vajutab gaasi kohe põhja ja põrutab sama soojaga kuni lõpuni välja. Tema töötlus DJ Q niigi hoogsale loole "Thief in the Night" on parimas mõttes pretensioonitu Briti bassimuusika, mis ei karda magusaid meloodiaid ja liialt ilusat produktsiooni.
Kas saaks oodata midagi normaalset loost, mille pealkiri on "Twerkulator"? Arvatavasti mitte, ja ega see veidi ühe kahe minuti kestev põrkav twerkihümn üritagi viisakaks jääda. Muusikaliselt ei toimu loos eriti midagi, bassid judisevad nagu hiiglasuured tarretised, kuhu peale siis Yung Miami ja JT tihedat riimi pritsivad. Aga see töötab!
On kindlasti neid, kes kirtsutavad Manna viimase aja popilikuma ja ingliskeelse materjali peale nina, aga tal on kõrva meloodiate peale, mis võiksid vabalt ka rahvusvaheliselt läbi lüüa. Tõsi, ma pole esimeste kuulamiste põhjal kindel, kas Inger päriselt siia loosse sobib, aga biit nakkab sellele vaatamata ja lugu lendab ilma mõtlemata playlist'i.
Robert Finley "Starting to See"
Mõnusalt toores soul, kus pole mingit moodsat tilu-lilu, vaid on võimas instrumentaal ja Robert Finley kärisev vokaal. Refrään on aga nii hea, et kui see lugu oleks ilmunud 1970ndatel, võinuks see trügida vabalt edetabelite tippu. Praegu panevad seda mõistagi tähele vaid asjaarmastajad. Lisanüansina tasub välja tuua, et Finley värskel plaadil lööb kaasa The Black Keysist tuntud Dan Auerbach.
Ajukaja & Mart Avi "Horse Eats Hat"
Üks asi on kuulata Mart Avi ja Ajukaja värsket lühialbumit "Nolk" 16-minutilise tervikteosena, aga need lood toimivad tegelikult suurepäraselt ka eraldiseisvalt. Avaloo "Horse Eats Hat" puhul imestan näiteks seda, kuivõrd hulle vokaalseid veidrusi Avi seal kohati teeb. Ajukaja biit tuksub ühtlaselt, Avi aga mäsleb, väänleb, sipleb, viskleb sõgedalt.
Vahel igatsen sellist RnB'd, mis ei ürita olla liiga jazzilik ega ka liiga moodne, kus pole ülemäärast swag'i või vastupidi tüütut tõsimeelsust. Sinead Harnetti värske album "Ready Is Always Too Late" vastab igati neile tingimustele. On lihtsalt imekaunis vokaal, kus taustal tiksub viimse detailini paika timmitud elektrooniline biit. Rohkem polegi vaja: plaat on nii ühtlane, et üht lugu valida on isegi keeruline, kui aga midagi esile tõsta, siis näiteks pisut rütmikam "Obvious".
Kuidas näeks välja reiv, mis toimub 1980. aastate videomängus? Mõeldud-tehtud, New Yorgi produtsent Krystal Klear teab sellele vastust. Loo "Piano Banana" puhul kohtuvad retrosüntesaatorid house-klaveriga ja lükkavad käima loo, mis tundub täiesti kohatuna 2021. aastast, aga see ei tähenda, et ma ei tahaks kohe tantsima hakata. Proovige selle loo peale rahulikult istuma jääda, see on võimatu, tahaks hüpata, kätega vehkida, lollitada!
Üllataval kombel pole sellest keegi suuremat kisa teinud, et nullindate üks olulisemaid ja uuendusmeelsemaid Briti produtsente Skream andis üle pika aja välja värske singli. Ja mitte mingi suvalise loo, vaid plahvatusohtliku bängeri, mis on peenhäälestatud peo tipphetkeks. Tahaks isegi väga kuulda, kuidas kõlab see lugu näiteks täisvõimsusel HALL-i suure saalis...
Sel nädalal siis lausa mitu lugu plaadifirmalt Shall Not Fade, esimene neist oli Ejeca mõnusalt uimane "Looksee" ning ka produtsendi Barry Can't Swim värske singel "Lone Raver" tiksub pigem vaikselt ega võta pöördeid kordagi üles. Siin on küll näpuotsaga reivinostalgiat ja pehmet biiti, aga pigem kujutaks sedagi lugu kusagil rannabaaris keset lõõskavat päikest taustaks mängimas.
Mitmed selle nädala lood on viinud mõtetes suvesse, Briti bassimuusika legendi Redlighti värske singel "Every" on aga parimas mõttes öine tantsumuusika. Küll aga ei vii seegi pala meid päriselt higisele reivile, vaid pigem kuumadel suveöödel pimedatele tänavatele seiklema. Ta kasutab breakbeat'i motiive, aga heidab need pigem elektroonikakosmosesse lendama ja laseb biitidel vaikselt udusse hajuda.
Tõsiasi on see, et produtsent Cameo Blush seadis oma lühialbumi "Lucky" nimilooga lati nii kõrgele, mida ta naljalt ületada ei suuda. Aga ega ta üritagi, kuna ülejäänud kaks lugu EP-l on midagi hoopis muud. Vastupidiselt "Lucky" paugutavale reivile on "§§§§§" hoopis hüpnootiline ja veider mikro-house, mis väänleb kolm ja pool minutit ühe koha peal. Selles staatilisuses on aga midagi köitvat.
Korea-Ameerika laulja Audrey Nuna nimi oli mulle varem täiesti tundmatu, aga seda toredam ongi üllatus. Tema värske album "A Liquid Breakfast" meenutab produktsiooni poolest pisut Billie Eilishit, kuid muusikaliselt on Nuna vaat et veelgi platilisem ja hulljulgem. Äge on ka vaadata, kuidas Nuna ei karda popmuusikat, pigem flirdib ta sellega häbitult, tänu millele sobiks pea iga lugu plaadilt ka kommertsraadiotesse.
BABii "Waste (feat. Iglooghost)"
Nii head tulevikupopi pole ammu kuulda saanud. Piltide järgi tundub, et BABii on päriselt eksisteeriv inimene, aga tema vokaalist võiksin ka vabalt eeldada, et see on arvutiprogrammis loodud karakter, kes ärkab ellu vaid nendes kümmekonnas muusikapalas. Siin on lummavalt kauneid meloodiad, mis samas ei sobitu mitte kuhugi: muusikaliselt teeb BABii sõgedat autorielektroonikat, tema vokaal meenutab aga pigem popmuusikat, mida võime kuulda äkki 50 aasta pärast. Loo "Waste" puhul annab lisadoosi hullust juurde produtsent Iglooghost.
Kuula kõiki lugusid:
