Nädala parimad lood | Billie Eilish, Jessie Ware, Burial jt.

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Billie Eilish Autor/allikas: EPA / Scanpix

Üldiselt läheb igal nädalal nii, et antakse välja paar-kolm albumit, mis väga huvitavad, ja siis hunnik selliseid, mis eriti ei liiguta. Sel korral oli aga vastupidi: ilmus pea kümmekond kauamängivat, mis kõik lausa nõudsid tähelepanu. Mõned väljavõtteid neist on siin.

Ejeca "Tell Me"

Belfasti produtsent Ejeca andis välja mõnusalt pretensioonitu kogumiku "Hardcore / Rave Mixtape 001", mis ei üritagi midagi originaalset teha, vaid on lihtsalt paugutav reivinostalgia. Pea tunnise albumi tipp on "Tell Me", kaheminutiline pitch'itud vokaalidega piano rave.

Boston Bun "Love U Better"

Prantsuse produtsent Boston Bun on aeg-ajalt kaldunud ka liialt kommertslikuks, kuid tema värske kauamängiv "There's A Nightclub Inside My Head" leiab tasakaalu nu-disco ja french touch'i vahel ja mõjub igati värskelt. Juba albumi avalugu "Love U Better" sunnib vajutama repeat-nuppu, sest siin on hea vokaalsämpel, mille ümber on ehitatud nakkav orkestreeritud diskobiit.

The Juan Maclean "Leave Me When You Can"

Paljuski jätkame samal lainel. Ameerika produtsendi The Juan Macleani uus album "I Can't Explain" on mõnusalt minimalistlik disko, mis ei ürita kõiki kanaleid täis virutada, vaid mängib hea biidi ja korduste peale. "Leave Me When You Can" on täpselt selline muretu tantsumuusika, mis ootab suvised muusikafestivale (eeldusel, et need toimuvad!), et korraks koroonaviirus unustada ja lihtsalt tantsidaa-aa-aa.

LCY "Teeth"

Bristolist ikka tuleb neid julgeid elektroonikaprodutsente, kes ei karda piire murda. Tema värske album "Pulling Teeth" on tume tantsukosmos, kus näeb elemente jungle'ist kuni noise'ini, avalugu "Teeth" on ehk üks funktsionaalsemad ja selgepiirilisemaid näiteid, kuid ka siin murravad ootamatult sisse täiesti hullumeelsed break'id, mida justkui ei huvita absoluutselt see, mis loos varem toimus.

96 Back "Made Me"

Paljuski on Manchesteri produtsendi 96 Back album "9696 Dream" tugev tervikteos, kust mõned elementi välja kiskuda tundub alusetu, kuid "Made Me" näitab kolme ja poole minutiga ära suurema osa trikke, mis sellel plaadil varuks on. Sillerdavad süntesaatorid on peidetud biidimerre, mida on raske ühegi žanri alla liigitada. Julge autorielektroonika, mis ei pelga siiski ka tantsulisust.

Jessie Ware "Please"

Poleks julgenud oodatagi, et Jessie Ware'il jäi möödunud aastal ilmunud albumilt "What's Your Pleasure" mõni lugu üle, aga näed siis! Värske singel "Please" on hämmastavalt võimas retrodisko, mis võinuks vabalt olla ka albumi esiksingel ning saanuks ka siis palju tähelepanu. Seksikas ja hoogne lugu, mis kuulutab peagi algavat suve.

Topaz Jones "Amphetamines (feat. anaiis)"

New Jersey artist Topaz Jones on alati olnud justkui kameeleon, kes ei pelga kopeerida musta muusika tipptegijate mustreid ja neid enda kasuks pöörata. Värske plaat "Don't Go Tellin' Your Momma" on tipptasemel moodne funk, lugu "Amphetamines" seisab kuskilt Childish Gambino ja Prince'i vahepeal, aga seda parimas võimalikus mõttes!

Hiatus Kaiyote "Red Room"

Juba Hiatus Kaiyote uue albumi esimene singel oli hea, värske "Red Room" läheb aga veel mitu sammu edasi. Naeruväärselt minimalistlik taust – lihtsad trummid ja mõni bassikäik – lasevad särada just Nai Palmi võluval vokaalil, ja rohkem polegi vaja. Veiderdav jazz-fluidum kohtub popmuusikaga, kokku tuleb midagi eriti mõnusat.

Billie Eilish "Your Power"

Vahepeal jõudsin juba Billie Eilishist ära tüdida, värske singel "Your Power" on aga jälle nii värske ja peenelt kirjutatud, et sellele on lihtsalt võimatu vastu panna. Sarnaselt Hiatus Kaiyotele suudab Eilish oma võimsa vokaaliga selle loo ära täita: taustaks mängib vaid õrn naturaalkitarr, aga see lugu on muusikat otsast ääreni täis, rohkem ei mahukski kuskile ära.

LSDXOXO "Your Devil"

Hea on kuulata tantsumuusikat, mis julgeb olla ambitsioonikas. XL Recordsi alt õige pea ilmuv LSDXOXO neljalooline EP iga lugu tundub olevat viimase detailini peenhäälestatud ballroom bänger, mis lihtsalt ootab paisu taga, et siis mõnes higist nõretavas vanas tööstushoones rahvarohkel reivil paugutada. Kui jälle lubatakse...

Mnelia "Senseless (Champion Remix)"

Vaatamata sellele, et noore Briti RnB artisti Mnelia loo "Senseless" töötlus on verivärske, kõlab see pigem nagu UK garage'i kuldajast. Produtsent Champion tabab siin mingit essentsi, mida kuuleb UKG suurimates hittides, nagu näiteks kultuslikus Sunshipi remix'is Sweet Female Attitude'i loost "Flowers". Muretu meeleolu on kokku põimitud sekundiga kummitama jäävate vokaalide ja mõnusalt tolmuste saundidega.

Alfa Mist "People (feat. Kaya Thomas-Dyke)"

Piiriülene jazzmuusika, mis ei karda segada eksperimentaalset instrumentatsiooni popmuusika elementidega. Londoni muusiku ja räppari Alfa Misti värske album "Bring Backs" on produtseeritud moodsalt, kuid muusikaliselt sobiks see igati ka Gil Scott Heroni kaasaega poeetilise jazzi klassikute kõrvale. Lugu "People" on minimalistlik jazzballaad, mis mõjub isegi pisut mantralikult.

Leon Vynehall "Dumbo"

Viimaste Leon Vynehalli plaatide puhul on isegi patt tema loomingut nimetada elektrooniliseks muusikaks, sest pigem jääb mulje, et tema rikkalikel produktsioonidel on rohkem ühist kunsti kui ratsionaalse muusikaga. Vynehalli helilooming on piiriülene ja abstraktne, seal segunevad troopilised rütmid tumeda house'iga, millest kokku tuleb aga midagi hoopis kolmandat. "Dumbo" näiteks võiks vabalt sobida peo tipphetke, küll aga pole ma kindel, et keegi selle järgi päriselt ka tantsiks.

Karen Nyame KG "Koko"

Oi kui sügavad bassid! Karen Nyame KG segab vapustavalt hästi Briti bassimuusika kokku Aafrika eripäraste rütmiskeemidega, värske singli "Koku" puhul ei karda ta katsetada ka popilikumate mustritega. Reggaeton ja dancehall on juba aastaid rahvusvahelise popmuusika normaalsus, huvitav, kas Karen Nyame KG jämedate bassidega afropop võiks sama hästi läbi lüüa? Jääb üle vaid loota!

Viggo Dyst "Everything Else Is Secondary (Baltra Remix)"

Ei saa me läbi Baltrata! Möödunud nädalal mahtus tabelisse tema singel "Baby", sel korral aga üks eriti mõnusalt õhuline töötlus. Viggo Dysti "Everything Else Is Secondary" remix viib lendama üle öise linna, süntesaator loob värvikireva ruumi, kus siis pehme garage'i biit vaikselt ringi võngub. Lihtne, aga igati toimiv tantsumuusika.

Laura Mvula "Church Girl (Romare Chilled Remix)"

Meeldib väga see trend, et Laura Mvula laseb erinevatel produtsentidel oma pigem konservatiivsesse RnB-mudelisse värskust lisada. Singli "Chuck Girl" töötlus, kus Romare keerab loo enneolematult aeglaseks ja muudab selle peaaegu trip-hop'ilikuks, annab sellele trendile vaid kinnitust. Võimalik, et Romare võinuks siia lisada grammivõrra rohkem hullust, kuid juba praegusel kujul on tegemist mõnusalt jabura popmuusikaga.

Salute "Want U There"

Kas Salute teeb oma singlis "Want U There" midagi uut? Mitte eriti, aga ta on lühikese ajaga oma käekirja produtsendina nii täpselt paika keeranud, et võiks ilmselt veel paar aastat anda välja üksteisega vaat et äravahetamiseni sarnaseid singleid, millest igaühe lisaksin sellele vaatamata oma playlist'i. Siin on hõngu moodast UKG'st, nu-disco'st ja isegi pop-house'ist, neist kõigist on kokku keeratud mõnusalt naivistlik bänger.

Jungle "Keep Moving (The Blessed Madonna Remix)"

Olen viimastel nädalal Jungle'i uut singlit kümneid ja kümneid kordi kuulanud, nüüd saabki veidi vaheldust! Kui tõin LSDXOXO puhul välja, et iga loo puhul paistab välja ambitsioonikus, siis sama saab öelda ka The Blessed Madonna töötluste kohta. Tema remix'id pole mingi suvaline tilu-lilu, vaid need on võimsad ja tihedad uusversioonid, mis mõeldud peo kõige ekstaatilisemateks hetkedeks. Poleks eales arvanud, et "Keep Movingu" saab keerata nii kannavaks tantsumuusikaks, aga võta näpust!

MPH "Control"

Kuulen oma peas juba neid ohkeid: jälle ta tuleb ja topib siia oma UK garage'i! Aga no mis teha, seda lihtsalt tulvab uksest ja aknast sisse ja usutavasti mõnele inimesele läheb see ikka sama palju korda kui mulle. Produtsendi MPH värske singel "Control" algab vaikselt, meenutades Disclosure'i kuldaja future bass'i, kuid teeb järsu vasakpöörde ning muutub hoopiski kumedaks bassiplahvatuseks.

Nia Archives "Crossroads"

Peab küll tõdema, et noore Briti produtsendi Nia Archivesi seni parimaks looks on arhailise grime'i tõmmis "Don't Kid Urself", kuid värskel lühialbumil "Headz Gone West" leidub siiski ka üht-teist põnevat. Lugu "Crossroads" võtab tugevad trummi-bassi rütmid ja segab need pehme RnB-ga, mis on üllataval kombel üsna vähelevinud mudel. Ei suudagi kohe meenutada kedagi teist, kes midagi sellist sama veenvalt teinud oleks...

Burial "Dark Gethsemane"

Olen küll Buriali värsket singlit "Dark Gethsemane" kuulanud juba mitu head korda, kuid päris õiget hinnangut ei saa veel anda: tema muusika hakkab alati tööle just ööpimeduses, päikesevalgus pigem röövib selle muusikast sügavust ja tühistab selle tugevusi. Burial ei liigu siin loos uutele jahimaadele, vaid jääb selle juurde, mida ta kõige paremini oskab: atmosfäärne dubstep, kuhu on peidetud miljon väikest fragmenti ja mikroteemat, mis avanevad võib-olla alles sajandal kuulamisel.

Roisin Murphy "Less Is More"

Roisin Murphy värske remix-album "Crooked Machine" on mõnes mõttes väga veider projekt: võtta aluseks niigi ülimalt tantsulised moodsa disko hitid, aga Richard Barratt ehk Parrot süstib neisse veel kümnekordse doosi gruuvi sisse. Mahklaka house'i ja techno kõrval on aga "Less Is More", mille bassid on ebanormaalselt sügavad ning meenutavad isegi pigem doom'i. Murphy'st on viimasel ajal saanud disko-eksperimenteerijad, kes julgeb kõikvõimalike piire ületada.

Dawn Richard "Boomerang"

Mul on Dawn Richardi loomingut kuulates tekkinud alati tunne, et ta ei saa olla inimene. Pigem meenutab ta oma veatu vokaali ja kameeleonliku muusikalise keelega – mis liigub mõne hetkega popilikust RnB'st tumeda elektroonikani – tulnukat, androidi või uue aja Prince'i. Värske album "Second Line" on samavõrd eklektiline, millelt "Boomerang" on ilmselt kõige üheplaanilisem pophitt. Aga popmuusika Dawn Richardi moodi pole midagi läbinisti normaalset, vaid siin on üleelusuurust glämmi ja kosmilist diivalikkust.

KUCKA "Joyride"

Otsekui paralleelmaailmast pärit popmuusikat teeb ka Austraalia muusik Kucka, kes üllataval kombel jõudis pärast aastaid pildil olemist alles oma debüütplaadini. Albumil "Wrestling" on ka liiga siledat ja malbet raadiopopi, lugu "Joyride" jätab aga mulje, nagu oleks üks normaalne ja lõpuni lihvitud lugu tükkideks lõigatud, aga siis pärast uuesti meelega valesti kokku pandud.

Flying Lotus "Fighting Without Honor"

Vahel tekib mul Flying Lotuse loomingut kuulates küsimus, et mis seal siis tegelikult erilist on? Aga parima instrumentaalse hip-hopi puhul ilmselt ongi küsimus just neis müstilistes mustrites, mida produtsent väheste vahenditega tekitada suudab. Animasarjale "Yasuke" loodud muusika, mis koosneb mõneminutilistest fragmentidest, on psühhedeelne funk, millele on võimatu vastu panna. Üht lugu valida on võimatu, aga näiteks "Fighting Without Honor" suudab pooleteise minuti jooksul nii palju areneda ja muutuda, et see on lausa uskumatu.

Jianbo "Jianbo Express"

Minu jaoks seni täiesti tundmatu Briti produtsent, kes on koorinud grime'ist maha kõik glamuursed kihid ja jätnud alles täiesti toore, aga samas üliraju biidi, mille peale ta siis kuidagi ükskõikselt mõned read teksti lausub. Näide sellest, kui vähe on tegelikult hea grime'i jaoks vaja.

Rochelle Jordan "Dancing Elephants"

Olen viimastel nädalatel tõstnud esile vist isegi paari-kolme Rochelle Jordani lugu, aga pole midagi teha: tema loomingus saavad kokku enamik nüansid, mis mind muusikas kõige enam köidavad. "Dancing Elephants" esitleb neid kõiki: seksikas naisvokaal, suitsune atmosfäär, pehmed bassid ja ümar deep house. Oeh, on isegi kahju, et Rochelle Jordan muusikapressis nii vähe tähelepanu saab.

Kara Marni "Twisted Fantasy"

Briti moodsa popmuusika musternäide. Kara Marni näitab seda, kuidas justkui muuseas on võimalik põimida omavahel kokku kerge UK garage'i taust ja raadiosõbralik rütmikas RnB. Vaevalt, et Ameerika muusikatraditsioonis keegi sellega nii kerge vaevaga hakkama saaks, UK-s teeb seda aga iga teine noor artist. See on ka võib-olla põhjus, miks siin valikus on igal nädalal valdavalt just Ühendkuningriigi muusika.

Tribal Brothers & DJ Polo "The Problem"

Plaadifirma Livity Sound Recordings alt on viimasel ajal tulnud rohkelt kõiksugu abstraktset trummikolistamist, Tribal Brothersi ja DJ Polo värske EP "The Problem" jätkab seda rida. Kui plaadi alguses on ka UK funky't ja veidi selgepiirilisemat tantsumuusikat, siis lõpulugu "The Problem" on kraadivõrra sürreaalsem. Siingi on tunda UKF mõjutusi, kuid see on valatud üle hullumeelsete hõimutrummidega, mis lõhuvad pidevalt n-ö normaalseid rütmiskeeme.

Cadence Weapon "On Me (feat. Manga Saint Hilare & Strict Face)" 

Kahjuks ei näe praktiliselt kunagi, et keegi väljaspool UK-d ka grime'i teeks, Kanada räppar Cadence Weapon võtab oma värskelt albumil "Parallel World" selle aga õnneks ette. Loos "On Me" tulistavad kolm räpparit riime Wiley algusaegade eskibeat'ilike jäiste süntesaatorite peale, mis tekitab vaid tunde, et grime võikski rahvusvaheliselt levinum olla...

Kuula kõiki lugusid:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: