Nädala parimad lood | Yasmyn, Ouu, Tirzah jt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Yasmyn Autor/allikas: Johan Kööp

Mida lähemale suvi jõuab, seda enam hakkab ilmuma ka sellist muusikat, millest paistab ootust rannas lebamise, jõudeoleku ja lõputu päikesepaiste järele. Sel nädalal on selliseid lugusid juba rohkelt, kuid näpuotsaga jagub ka tumedamat kraami.

Nathan Dawe, Anne-Marie & MoStack "Way Too Long"

See teeb meele rõõmsaks, et Briti popmuusikasse on viimasel ajal lahjendatud UKG saundid julgelt sisse murdnud ning sellest on saanud üle aastate taas edetabelipopi normaalsus. Värske lugu "Way Too Long" on täielik suveplahvatus: siin on Anne-Marie sulnis vokaal, näpuotsaga mahlakat räppi ja lihtsalt kuhjaga head tuju. Lihtne ja üheplaaniline lugu, aga mulle polegi antud juhul rohkem vaja.

Ross Quinn & Maths Time Joy "So High (Salute Remix)"

Mõnes mõttes jätkame samal lainel. Briti produtsent Salute on viimasel ajal korduvalt tõestanud, kuidas ta oskab võtta Briti bassimuusika tumeda alge ning pöörata selle täielikult pahupidi, millekski joviaalseks ja päikseliseks. Loo "So High" töötlus on just midagi sellist: nakkava biidiga tantsulugu, mille tõusud-langused on imetäpselt paika seatud. Meisterlik produktsioon.

Seb Wildblood "Room With No View (feat. Boxed In)"

Esimesel kuulamisel lükkasin selle loo miskipärast kõrvale. Tundus suvaline ja mittemidagiütlev, kuid õnneks andsin loole veel teise (ja nüüdseks juba kolmanda-neljana-viienda) võimaluse. Tegelikult on siin väga täpselt paika seatud emotsioon: Seb Wildbloodi muusikas on olemas moodsa melanhoolse elektroonika essents, kuid see on kastetud 1980. aastate new wave'i kastmesse. Sama suunda esindab ka Boxed In oma õrna, kohe-kohe kildudeks puruneva vokaaliga. Imekaunis popmuusika.

Elekter "Terve Maailm (feat. CSAAR)"

Tegelikult ilmus produtsendi Elekter lugu "Terve Maailm" küll juba mitu nädalat tagasi, aga sellest pole Eesti muusikapressist veel praktiliselt sõnagi juttu olnud. Raadio 2-s on see mõned korrad kõlanud, ent lugu vääriks palju suuremat tähelepanu. Sellist udust minimalistlikku elektroonikat, kus on midagi trip-hop'ist ja üht-teist nullindate indie-pop'ist, ei tehta kodumaises popmuusikas vaat et üldse. Ainsate võrdluspunktidena meenuvad nii Leikki kui ka Epp Kõiv ja tema album "Heas mõttes", mille minimalistlikke elektrooniliste taustade peale ta laisalt sõnu lausus.

Dave "Mercury (feat. Kamal.)"

20-aastane Dave on Briti hip-hop skene üks kõige tundlikumaid esindajad: tema loomingus puudub enamasti jõupositsioon, pigem teeb ta otsekui sissepoole pööratud ballaade, mille väljendusvahendiks on lihtsalt hip-hop ja grime. Värske singel "Mercury" on samuti muusikaliselt minimalistlik – lihtne trummimasin, õrnad elektroonilised kuminad, nukrameelne klaver –, aga need vähesed elemendid on imetäpselt tööle pandud.

Laurence Guy "Certain (to Certain Extent)"

Plaadifirma Shall Not Fade alt jälle puhast kulda. Produtsent Laurence Guy andis välja EP "Mutual Excitement Is A Wonderful Thing", mis on justkui ood öiseks rändamiseks tühjadel tänavatel. Pehmelt põksuv biit, mille peal vulisevad nostalgilised süntesaatorid. Lihtsalt pista klapid kõrva ja mine uita ööpimeduses. Siin on nukrameelsust, aga see ei ole rusuv, vaid ikkagi õrnalt lootusrikas.

Ouu "Half n Half"

Mind on alati üllatanud, kuidas suudab ansambel Ouu oma muusika nii ilusaks produtseerida. Kamp Eesti noori teeb koos muusikat, aga see kõlab nagu mõne suure plaadifirma alt välja antud veatu indie-pop. Värske album "Saint Frotee" jätkab seda rida, eriti hea on näiteks singel "Half n Half", milles on macdemarcolikku muretust. Kõik saundid on eriti pehmeks ja ümaraks keeratud, seega tahaks seda lugu kuulates ka töötamise lõpetada ja jalad seinale visata.

Royal Blood "Boilermaker"

Kui peaks sel aastal ainult üht rocklugu kuulama, siis värske Royal Bloodi singel on selleks tugev konkurent. Aga mida võikski oodata loost, mille on produtseerinud Josh Homme? Siin on Queens of the Stone Age'likku gruuvi, aga samas ka Arctic Monkeyse "AM-i" laadset imepeenelt välja arvestatud pop-potentsiaali. Ma ei tea, kas nii läheb, aga see lugu võiks vabalt murda kõigi edetabelite tippu. Loodame parimat.

Väike PD "Maja (Mitte L6ks)"

Kui üldiselt on Legendaarse alt ilmunud Väikese PD debüütalbum "Matusebüroo" justkui valesti (või siis hoopis paremini?) pandud boom bap, siis "Maja (Mitte L6ks)" erineb ülejäänud tervikust. Taust on midagi sellist, mida ootaks pigem 5miinuselt: bass peksab üheülbaliselt funktsionaalset tantsubiiti, mille peale siis Väike PD vilkalt sõnalaviini tulistab. Samas näitab see lugu hästi, kuivõrd muusikaliselt rikkalik on DEW8 ja Väikse PD koostöö.

Cromie "Landbridge"

Los Angelese produtsendi Cromie värske EP "Landbridge" on väga selgepiiriline tantsumuusika, kuid see ei tähenda, et see peaks olema kuidagi igav. Vastupidi, nimilugu on pealtnäha küll hea astumisega house, kuid sinna on topitud vahele ludistav retrosünt ja kümneid erinevaid break'e, mis muudavad terviku väga mitmekülgseks. Põnev elektroonika, mis sobib samas ideaalselt ka ööklubisse.

Yasmyn "I Had It Good"

Kuigi juba varem võis Yasmyni nimetada vabalt Eesti kõige huvitavamaks RnB artistiks, siis pärast TIKS rekordsiga liitumist on tema potentsiaal viimaks täielikult realiseeritud. Värske singel "I Had It Good" võiks vabalt murda rahvusvahelisele muusikaturule, sest siin on olemas rikkalik produktsioon ja lummav vokaal, mida kuuleb praegu laid-back RnB peavoolus. Senised kaks tugevat singlit panevad peagi ilmuvale albumile kõrged ootused...

Nikolaienko "Ambianta III"

Kuulasin Eestis elava Ukraina päritolu produtsendi Nikolaienko uut albumit "Rings" töö taustaks ja avastasin korduvalt endalegi üllatuseks, et mitu lugu on mööda läinud nii, et ei pannud tähelegi. Aga kas sellise plaadi puhul saab seda ette heita? Kogu album on üks ilus elektrooniline udu, kuhu mõnekümneks minutiks ära eksida, lugu "Ambianta III" annab aga nelja minutiga kätte kogu selle emotsionaalse spektri, mis album endas peidab.

Tirzah "Send Me"

Mul tulevad Tirzah 2018. aastal ilmunud albumile "Devotion" mõeldes praegugi külmajudinad. Selles plaadis oli mingit maagiat, mida on isegi võimatu sõnadesse panna, aga see lihtsalt puges mõne hetkega naha vahele ja pole sealt tänaseni lahkunud. Värske singel "Send Me" on muusikaliselt palju lihtsalt: pole dekonstrueeritud elektroonikat, vaid naturaaltrummid, naeruväärselt lihtne kitarrikäik ja vokaal. Ja ma olen jälle müüdud! Ma ei tea, kuidas Tirzah seda teeb, aga kuulake ise ja vaadake, mis juhtub.

K Wata "8 UP"

New Yorgi produtsendi K Wata värske EP "What Do U Want?" ei allu ühelegi liigitusele. Tegelikult ei allu see ka ühelegi loogilisele rütmiskeemile: kohe, kui lugudes hakkab tekkima teatav muster, murrab K Wata selle puruks, paneb pahupidi käima või ehitab samadest elementidest midagi täiesti uut. Plaadi säravaim lugu "8 UP" hakkab pihta kui minimalistlik dubstep, aga kasvab hiiglaslikuks kakofoonseks autorielektroonikaks.

JAWNY "Best Thing"

Laulja-laulukirjutaja JAWNY värske singel "Best Thing" on parimas mõttes totter muusika, mis sobiks vabalt ka mõne multifilmi lõputiitrite taustale. Siin on lustlikku hoogu ja piiksuv vokaal, milles on justkui ühendatud Ariel Pinki lo-fi udupop ja Prince'i glämm. Kui tuju on halb, siis peaks seda lugu teraapia mõttes paar korda kuulama ja ma olen kindel, et kõik tundub kohe mitu korda ilusam. Kaheminutiline hea tuju plahvatus.

Anz "Morphing Into Brighter"

Manchesteri produtsendi Anzi värske singel "Morphing Into Brighter" kõlab kui live-salvestus. See ei ole isegi terviklik lugu, vaid mingi muusikalise idee valmimisprotsess: Anz katsetab erinevaid trummimustreid, kuid muudab neid skeeme pidevalt ümber, lisab sinna elemente juurde ja võtab midagi ära, mis seal esialgu oli. See eksperimenteerimine on aga vapustavalt ilus, kui tahta, võib seda nimetada ka minimal jungle'iks. Harva toimub ühes loos viie minuti jooksul nii palju asju...

Etch "Shadows Passed By"

Moodsa jungle'iga ka jätkame. Produtsendi Etch värsket EP-d "Anachronism" kirjeldab paks udu, mis kogu muusikat katab: nii trummid kui ka erinevad sämplid kõlavad justkui kaugusest, summutatult ja hägusena. Selle võttega loob ta aga väga meeldejääva atmosfääri, milles hakkavad ka tema bassimuusika katsetused hästi tööle. Singel "Shadows Passed By" on kummardus jungle'i klassikutele, kuid see pole ka mingi tolmune nostalgia, vaid põnev moodne tantsumuusika.

Gaspard Auge "Force majeure"

Mõnes mõttes oleks huvitav, kui Justice'i liige Gaspard Auge tuleks ja hakkaks tegema folki. Või black metal'it. Või kurat teab midagi kolmandat, aga ei, muidugi kõlab "Force majeure" just nii, nagu võiksite ette kujutada. Suur retrosüntesaatorite orkester lööb kõik registrid umbe, see on kosmosereis läbi neoonvärvides särava popkultuuri ajaloo. Sõit mööda öise Miami tänavaid. Meelde tulevad ka "GTA: Vice City" ja "Drive". Lõpuks vilgub peas liiga palju pilte, et ma suudaks sellest kõigest mingit järeldust teha. Aga hea lugu on!

The Black Keys "Crawling Kingsnake"

Loomulikult teeb ka The Black Keys seda, milles nad kõige paremad on: võtavad bluusiklassika ja panevad mingil imekombel – ma pole kunagi aru saanud, kuidas nad seda teevad – selle kõlama nagu kõige moodsama 21. sajandi popmuusika. Värske singel "Crawling Kingsnake" on töötlus samanimelisest Delta blues'i loost, mille esimene salvestus pärineb 1941. aastast, toona esitas seda Big Joe Williams. Üldiselt ma bluusi kuulata ei viitsi, aga The Black Keysi värske lugu meeldib väga. See juba ütleb midagi!

Bassboy "Deny It"

Mulle tundub, et Birminghami produtsent Bassboy on leidnud ideaalse suvise bassimuusika retsepti. Iga tema uus singel järgib mõnes mõttes sama mustrit – nakkav vokaalsämpel, lihtne meloodia ja mõnusad bassid –, aga milleks tehagi midagi uut, kui kõik varasem töötab veatult. Muidugi, siin loos pole ühtki originaalset detaili ega isegi eriti midagi sellist, mis pikalt meelde jääks, aga öelge nüüd, et mõnel suvisel rannapeol ei tahaks selle järgi tantsida?

ABSOLUTE. "Sage comme une image (Good as Gold)"

Londoni produtsendi Anthony McGinley ehk ABSOLUTE.'i värske singel on nostalgiline suve-house, mis oma saundidega sobiks igati ka 90ndatesse. Siia on aga lisatud veidi lo-fi house'i tolmusust, samuti murrab McGinley kohati just drop'i hetkedel rütmimustri katki ja jätab kuulaja segadusse. Tõhus tantsumuusika, mis julgeb ka kuulajat proovile panna.

O'Flynn "Talia"

Kuigi O'Flynni saab tinglikult nimetada tantsumuusika produtsentideks, siis tegelikult sarnaneb tema looming pigem Bonobo ja Four Tet'ga, kes küll võtavad aluseks house'i, techno ja laiemalt bassimuusika elemendid, aga ehitavad sellest lummavalt kauni terviku, milles funktsionaalsus pole tingimata kõige olulisem. Värske singel "Talia" on imekaunis elektroonika, mis mõjub kui oma moodi muusikaline rännak: sillerdavad kulinad-vulinad ning troopilised vokaalkatked tekitavad vägisi tahtmise reisida. Aga kui see pole võimalik, siis võib ka lihtsalt silmad kinni panna, seda lugu kuulata ja rännakut ette kujutada!

Andy Stott "Answers"

Oleks vaid sellist muusikat rohkem. Andy Stotti looming on kui kameeleon, mis üritab end kuulaja eest ära peita: teda võib defineerida tantsumuusika produtsendina, aga pigem on ta helikunstnik, kes mängib meile juba tuttavate mudelitega – ambient, house, techno, UKG, IDM –, aga segab neid kokku ja murrab traditsioone. Värske lugu "Answers" üritab samuti alluda tantsumuusika loogikatele, aga proovib samavõrd ka neid kõiki reegleid rikkuda. Selles ebakorrapärasuses on aga midagi eriti lummavat.

Goldie "Timeless (Instrumental)"

Kui peaksin panema ritta oma elu kõige olulisemad albumid, siis Goldie "Timeless" kuulub kahtlemata esiviisikusse. Arvatavasti ei kuulaks ma täna nii palju tantsumuusikat ja elektroonikat, kui poleks seda albumit olnud, "Inner City Life" paneb praegugi käima sellise mälupiltide rea, et ei suuda seda lugu liiga tihti kuulata. Rõõm on aga näha, et albumi 25. sünnipäeva puhul ilmus kolmetunnine (!) eriversioon, millel on ka nimiloo instrumentaalversioon. Kakskümmend minutit maailma parimat trummi ja bassi, kuulake ja nautige.

Fred again.. "Angie (I'lve Been Lost)"

Siia nädala parimate lugude valikusse mahub iganädalast vähemalt paar-kolm Briti produtsenti, kes segavad tantsumuusikat millegi ootamatuga, aga Fred again.. on kogu oma karjääri jooksul olnud minu jaoks kõige suurem müsteerium. Tal on hämmastavalt rikkalik elektrooniline produktsioon, millesarnast ei kuule pea kellegi teise loomingus, aga samas sarnaneb tema lugude struktuur pigem indie'ga. Ma ei oska seda paremini selgitada, aga ta teeks tõesti nagu indie't bassimuusika elementidega. Ja oi kui ilus see on!

Kuula kõiki lugusid:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: