Nädala parimad lood | 5MIINUST, Leon Bridges, Nicki Minaj jt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
5MIINUST Autor/allikas: Marleen Muhuste

Taaskord juhtus olema nädal, kui suure hulga singlite kõrval, mis kuulamist väärisid, ilmus ka üle kümne albumi, mis tähelepanu väärisid. Kõike huvitavat siia valikusse mahutada ei suutnud, aga üht-teist toon välja. Nagu ikka jagus näpuotsaga tantsumuusikat, veidi hip-hopi, pisut moodsat popmuusikat ja lisaks kõike, mis sinna vahele jääb.

Skrillex "Butterflies (feat. Four Tet & Starrah)"

Pidin esialgu mitu korda lugema, aga see vastab tõele: üks tuntumaid EDM-i produtsente Skrillex ja autorielektroonika tipptegija Four Tet panid seljad kokku ja andsid välja ühise singli "Butterflies". Ja nii üllatav kui see ka pole, siis see lugu kõlabki just täpselt nii, nagu võiks kõlada nende koostöö. Four Tet poolt tuleb värvikirev ja rikkalik atmosfäär, kuhu siis Skrillex virutab veel peale nakkava vokaali ja põksuvad bassid.

Koreless "Black Rainbow"

Ausalt öeldes olin jõudnud juba Walesi produtsendi Koreless täielikult ära unustada (tõsi, aeg-ajalt olen tema viimase aja remix'idele ikkagi peale sattunud!), kuid tundub, et aastaid kestnud vaikus on end ära tasunud. Värske topeltsingel on tihe elektrooniline hullus, eriti hea aga just A-pool "Black Rainbow", mis mõjub oma rikkaliku ambientse helimaailmaga isegi filmilikult. Huvitaval kombel pole loos basse – kui siis vaid taustafoonil õhkõrnal kumisemas –, kuid sellele vaatamata saaks loo järgi vabalt ka ööklubis õõtsuda. Meistriteos.

Palms Trax "Petu (feat. Nonku Phiri)"

Produtsent Palms Trax asutas uue plaadifirma CWPT, esimese väljalaskena ilmub juuni algul tema enda EP "Petu", mille nimilugu on erakordselt mõnus troopiline house. Tegelikult ilmus samast loost juba möödunud aastal dub-versioon, kuid see oli ilma vokaalideta ning mõjus seetõttu lihtsalt funktsionaalse klubibängerina, originaalversioon koos Lõuna-Aafrika Vabariigi vokalisti Nonku Phiriga on palju parem.

Jorja Smith "Weekend"

Ei saa just öelda, et ma Jorja Smithi uue albumiga "Be Right Back" liialt rahule oleksin jäänud: paar varemavaldatud singlit olid kõige tugevamad lood plaadil, ülejäänu on üsna ühtlane ja küllalt konservatiivne neo-soul. Plaadil pole ka seda pehmet funk'i, mis Smithi esimeselt plaadilt meelde jäi, pigem on pooletunnine kauamängiv malbe ja võrgutav. Lõpuloost "Weekend" hakkab see sulnis lähenemine aga tööle ja Jorja Smithi vokaalsed võimed tulevad hästi esile.

Nicki Minaj "Fractions"

Nicki Minaj avaldas esmakordselt voogedastusplatvormidel oma 2009. aasta mixtape'i "Beam Me Up Scotty" ning pani kaasa ka paar uut lugu. Põhisingel koos Drake'i ja Lil Wayne'iga on täiesti tühi ja banaalne, "Fractions" see-eest on väga tuumakas asi. Kõleda, veidi isegi grime'liku biidi peale tulistab Minaj katkematut riimi. Tore meenutus sellest, millist muusikat ta kunagi tegi...

Overmono "If U Ever"

Kui üldiselt on Londoni produtsentide duo Overmono teinud tumedamat tantsumuusikat, siis nende värske singel "If U Ever" on ootamatult päikseline. Taustal kõlab kume vokaalsämpel, mis on uputatud suvisesse biidimerre. Ilus suvemuusika, mis ei üritagi eksperimenteerida, vaid saab oma eesmärgiga – mõjuda väikese hea tuju plahvatusena – sajaprotsendiliselt hakkama.

Loraine James "Let's Go"

Taas näide sellest, et Loraine James oskab lõhkuda rütmid miljoniks kakofoonseks killuks, aga mingil imekombel paneb ta neist kokku ikkagi terviku, mis lummab ja lööb oma originaalsete vormidega pahviks. Singel "Let's Go" meenutab parimas mõttes Jlini loomingut: rütmimustrid on nende mõlema käes nagu plastiliin, mida annab kokku suruda, laiali venitada, kokku mätsida ja voolida sellest kujusid, millesarnaseid pole varem nähtud. Hulljulge tantsmuusika par excellence.

Leon Bridges "Motorbike"

Ai kui ilusat muusikat Leon Bridges ikka kirjutada oskab. Kui karjääri algul heideti talle ikka ja jälle ette, et temas on mingit tolmust soul revival vaimsust, siis nüüd on see täielikult kadunud. Värske singel "Motorbike" on moodne neo-soul, mis on rikkalikult produtseeritud, aga pole samas detailidega üle kuhjatud. Särama hakkavad seetõttu just täpne vokaal ja minimalistlik jazzilik taust.

Laura Mvula "Got Me"

Huvitav on jälgida, millist transformatsiooni teeb läbi Laura Mvula looming. Värske singel "Got Me" pole pärit 21. sajandist, see on selgelt 1980. aastate staadionipop, mida iseloomustab vilkuv neoonvalgus, erksavärvilised retuusid ja lustivad diskokitarrid. Kui keegi ütleks, et see lugu on tegelikult ammuilma kadunud Madonna diskoeksperiment, noogutaksin mõistvalt kaasa ja tõdeksin: "Vau, väga äge". Häbitu retro, mis kõlab imehästi.

Machinedrum "Star (Shelley FKA DRAM Remix)"

Olen Machinedrumi mullu ilmunud albumi üht põhisinglit "Star" kuulanud kümneid ja kümneid kordi, mistõttu ei osanudki arvata, et seda saaks veel paremaks muuta. Üllataval kombel sobib aga Drami võrgutav vokaal sinna peale imeliselt hästi, see avab loos nurgataguseid, mida seal varem näha ei osanudki. Põhiolemus jääb ikkagi samaks, refrään on sama nakkav kui varem, lihtsalt paar kihti headust on veel juurde pandud!

5MIINUST "Gloria"

Sõltumata sellest, kas mulle meeldib iga järjekordne eksperiment, millega 5MIINUST välja tuleb, väärib ikkagi imetlust, kui hästi nad valdavad kõikvõimalikke žanre. Värske singel "Gloria" on peenhäälestatud suvine disko, milles on olemas absoluutselt kõik selleks, et järgmised kolm kuud kuuleksime seda iga päev raadios 50 korda. Aga on selles tingimata midagi halba? Lugu on igati korralik ja nakkav, seega tingimata raadiojaama vahetama ei hakkaks.

Gorgon City "Never Let Me Down (feat. Hayley May)"

Mida lähemale suvi jõuab, seda vähem suudan ma vastu panna Briti raadio-house'ile. See on trend, mis pole päriselt kunagi Eestisse jõudnud, millest on isegi veidi kahju. Suvehooajaks on raske leida paremat muusikat: see on elujaatav ja hoogne, muretu ja toob vägisi päikese pilve tagant välja. Gorgon City värske singel "Never Let Me Down" on lihtne ja üheplaaniline lugu, aga laisalt päikese käes lesides ei jaksagi midagi keerulisemat kuulata.

MIKE "Crystal Ball"

Pole kunagi päris täpselt aru saanud, kuidas MIKE'i muusikat kirjeldada: ühest küljest teeb ta klassikalist underground hip-hop'i, aga tema loomingus on sees ka seletamatu dissonants ja ebakõla, mis kallutab teda pigem spoken word'i poole. Värske singel "Crystal Ball" on taas justkui suvaline rütmist mööda vuhisev sõnalaviin, kuid selle yachtrockiliku tausta ja tema laisa vokaali vahel tekib sel korral lummav kooskõla.

Migos "Straightenin"

Ma ei jaksa end trap'is toimuvaga iganädalaselt kursis hoida, kuid selle vähese põhjal, mis minu kõrvu jõuab, võib tänaseni vähemalt milleski kindel olla: Migose tüübid on nonsense-häälitsuste ja trapiliku põrkava flow täielikud meistrid ja nendes juba naljalt pettuma ei pea. Värske singel "Straightenin" pole kindlasti nende parim lugu, kuid siin on siiski piisavalt hoogu ja hullust, et korduvalt üle kuulata.

Ella Knight "All Around"

Noor Nottinghami artist Ella Knight on küll avaldanud vaid paar singlit, kuid need kõik annavad kinnitust uuest ja põnevast häälest RnB maastikul. Värske singel "All Around" on pehme salongi-soul, mis sobib hästi ka kommertsraadiotesse, kuid see ei vähenda kuidagi loo väärtust. Popmuusika kerge jazziliku glasuuriga, millest paistab silma hea muusikaline tunnetus.

Pote "Stare"

Juunil algul Ninja Tune'i alt ilmuv Pote album "A Tenous Tale of Her" lubab tulla midagi väga põnevat, kuna iga järgnev singel on näidanud uut külge. Värske lugu "Stare" on uskumatult tihe: lugu kaldub kuskile trip-hop'i piirimaile, et muutuda sekund hiljem võrgutavaks RnB'ks ja plahvatada siis käima hoopis klõbiseva tantsubiidiga. Eklektika aga ei hakka mitte lugu lõhkuma, vaid moodustab sellest võluva terviku.

Fatima Al Qadiri "Stolen Kiss of a Succubus"

Senegali-Kuveidi produtsent Fatima Al Qadiri on läbi kogu karjääri võtnud aluseks oma juured, kuid ta ei tee ka tingimata maailmamuusikat ega folktroonikat. Pigem on tema muusika täielik helikunst või eksperimentaalne autorielektroonika, mis ei allu ühegi žanri reeglitele. Ka värske Hyperdubi alt ilmunud album "Medieval Femme", milles tema muusikat saadavad Araabia luuletajate tekstid, jätkab sama rida: keskaegsed motiivid kaovad elektroonikaudusse, parimad hetked on need, kui biiti peaaegu polegi ning alles jääb lihtsalt hingemattev atmosfäär.

Sam Gellaitry "Games"

Kui aastaid oli Šoti produtsent tuntud pigem oma õhulise ja mitmekülgse elektroonika poolest, siis värskel EP-l "IV" hakkab ta ka laulma. Tema taustad on muutunud seeläbi pisut lihtsakoelisemaks, kuid sellest pole häda: värske materjal, eriti aga lugu "Games" on parimas mõttes moodne popmuusika, kus on head bassid ja nakkav vokaal. Huvitaval kombel katab kõiki uue lühialbumi lugusid ka mingi retroglasuur, justkui oleksid kõik saundid pärit 1990ndatest, kuid need on produtseeritud nii, et sobituvad igati praegusesse aega.

LSDXOXO "Baby"

XL Records alt ilmus produtsendi LSDXOXO lühialbum "Dedicated 2 Disrespect" ja see on täpselt selline, nagu esimesed kaks singlit lubasid. Muusika ülerahvastatud reivile, kus põrand kleepub maha valatud alkoholist, inimesed on kõiksugu mõnuainetest ekstaatilises kosmoses ja pole tähtsust, kas väljas on öö või päev, pidu kestab lõputult. Lugu "Baby" on naeruväärselt lihtne – tõhus reivibiit ja üks vokaalsämpel, ei muud –, kuid see viib hetkega mõttereisile peole, millesarnastel pole juba poolteist aastat õnnestunud käia...

Diplo "One by One (feat. Elderbrook & Andhim) (Sofia Kourtesis Remix)"

Aprilli lõpus ilmunud Diplo singel "One by One" koos Elderbrooki ja Andhimiga oli suvehõnguline pop-house, mille kommertslikud taotlused paistsid ehk liialt läbi, kuid lugu polnud ka tingimata halb. Suvisele house'ile spetsialiseerinud Berliini produtsendi Sofia Kourtesise värske töötlus annab aga loole juurde seda särtsu, mis sealt esialgu puudu jäi. Malbe ja pisut kammitsetud meeleolu sobib hästi näiteks raugeks pärastlõunaks päikese käes lesimise järel.

Ell Murphy & Tuff Trax "Close"

Ei pääse ka sel nädalal UK garage'ist, haa! Produtsent Ell Murphy tilgutab viimasel ajal igal nädalal ühe mõnusalt kergemeelse UKG bängeri, sel korral siis singel "Close" koos Tuff Traxi, välja antud plaadifirma Shall Not Fade alt. Saundide mõttes on jäädud truuks UKG klassikale, ka vaikselt taustal tiksuv vokaal meenutab nullindate klassikuid. Viis minutit muusikalist suve, tehke aken lahti ja laske soojal tuulel näkku puhuda, siis on täiskomplekt.

Young Nudy "You Ain't Hard"

Eestis saab õudussaaga "Saag" järgmist osa "Spiral" näha alles juuni algul, Ameerikas jõudis linateos aga juba vaatajate ette. Filmimuusika eest vastutas 21 Savage, kes avaldas ka temaatilise EP, kuhu jõudnud neli lugu. Neist kõige huvitavam on Young Nudy "You Ain't Hard", kus täpne flow hoiab lugu mõnusalt võnkumas ega lase hetkekski tähelepanul hajuda.

Fred again.. "Diana (You Don't Even Know)"

Väljavõte Jayda G värskelt DJ Kicks mix-albumilt. Muidugi soovitan kuulata plaati ka tervikuna, Jayda G on üks praeguse aja parima kõrvaga DJ-sid ja produtsente, kuid Fred Againi seni avaldamata singel väärib ka eraldiseisvalt tähelepanu. Mingil põhjusel jääb seda lugu kuulates mulje, et Fred võinuks midagi sellist teha valmis umbes viie minutiga: lihtsakoeline biit, paar nakkavat vokaalkatkendit ja voila! Trikk on aga selles, et Fred Again on täielik helivõlur, mistõttu kõlab see lugu kõigele vaatamata ikkagi kui tantsumuusika tipptase.

Basic Rhythm "Electric Labyrinth"

Kui seni on produtsent Basic Rhythm teinud pigem Briti bassimuusika kuldaega igatsevat tantsumuusikat, siis värske Planet Mu alt ilmunud album "Electric Labyrinth" on palju abstraktsem ja müstilisem. Plaadi nimilugu ongi just täpselt see, mida pealkiri lubab: kolme minuti jooksul üritavad rütmid leida mingi mustri, kuhu pidama jääda, aga see jääbki lihtsalt otsinguteks, mingid loogilist tervikut ei tekigi. Pange see lugu peol käima ja vaadake, mida inimesed teevad. Teoreetiliselt on nende murtud rütmide järgi võimalik tantsida küll...

Not Waving "Hold On (feat. Marie Davidson)"

Produtsent Alessio Natalizia ehk Not Waving avaldas uue albumi "How To Leave Your Body", kus ta selgab julgelt popmuusikat autorielektroonikaga. Kui mitmete lugude puhul tekib küsitavusi, kas ikkagi päriselt need ideed ka kuulajani jõuavad, siis esiksingel "Hold On" koos Marie Davidsoniga on eriti põnev. Trance'liku tausta peale on ehitatud kosmosepop, mis sobib samas valatult ka ilusaima suvepäeva taustaks.

J. Cole "p r i d e . i s . t h e . d e v i l"

Üllatav, aga veel mõni aasta tagasi võis J. Cole'i vabalt nimetada üheks Ameerika suuremaks räppariks. Tänaseks on ta loominguliselt aga lahtunud: värske album "The Off-Season" kõlab kui kehvapoolne hip-hop 2011. aastast, siin pole midagi põnevat ja moodsat, pigem oleks see plaat justkui aastaid riiulil tolmu kogunud ja nüüd lihtsalt laisalt välja antud. Plaadi pea ainus põnev lugu on "Prime is the Devil", mille keskpärase flow päästab vähemalt suvine latiinovõnge.

Sons of Kemet "Throughout the Madness, Stay Strong"

Võimalik, et Sons of Kemet 2018. aastal ilmunud album "Your Queen Is A Reptile" lükkas ootused liiga kõrgele, aga värske album "Black To The Future" tundub kuidagi ülemäära abstraktne ja laialivalguv. Londoni ansambel jätab kõrvale eelmist plaati iseloomustanud jõulised rütmid ja keskendub rohkem eksperimentaalsusele. Positiivseks erandiks on lugu "Throughout the Madness, Stay Strong", mis on detailirohke jazzhullus, lugu hoiab ennekõike käimas aga eriti mõnus bassiliin.

St. Vincent "Down and Out Downtown"

Olen St. Vincenti viimaseid singleid kuulates püüdnud korduvalt sõnastada, kuhu ta muusikaliselt täpselt kuulub. Vokaali poolest on Annie Erin Clark muidugi loomutruu valge indie, selles pole kahtlustki, kuid tema muusikasse on vähehaaval trüginud sisse ootamatu psühhedeelne funk, mis tekitab vokaaliga tõsise dissonantsi. Imelikul kombel sobitub aga külm ja kalkuleeritud vokaal sõgeda funk-tausta peale väga hästi, eriti tugevalt kinnitab seda lugu "Down and Out Downtown".

Bad Boy Chiller Crew "Get Out My Head"

Möödunud nädalal andis üle pika aja uue loo välja Briti naljaprodutsentide kamp Kurupt FM, sel nädalal tuli uue EP-ga välja Bad Boy Chiller Crew, kes on ka ikkagi ennekõike tuntud koomikutena. Seetõttu on ka raske mõista, kas lühialbum "Charva Anthems" üritab Briti bassimuusika üle nalja heita või on need lood ikkagi laias laastus tõsimeelsed. Lõpulugu "Get Out My Head" on sellele vaatamata mõnusalt pretensioonitu tantsumuusika, mis võiks vabalt isegi Briti edetabelitesse murda.

Morcheeba "Cut My Heart Out"

Kahju kuulata, et oma kümnenda albumi avaldanud trip-hop ansambel Morcheeba on tänaseks täiesti mandunud. Pole enam särtsu ega originaalseid ideid, järele on jäänud vaid kest, mis pole ei popmuusika ega ka trip-hop. Vaid plaadi avalugu "Cut My Heart Out" meenutab bändi kunagist loomingut: siin on seksikust ja mõnusalt lohisevat biiti, mis on kastetud salongijazzi kastmesse.

Kuula kõiki lugusid:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: