Nädala parimad lood | Meelis Meri, Bert On Beats, MF Doom jt
Nädalad on ikka üllatavalt erinevad. Mõnikord tulvab tantsumuusikat igast suunast sisse, teinekord palju moodsat diskot, sel korral sattus ette aga ootamatult palju otseselt või kaudselt hip-hopist lähtuvat materjali. Ja üht-teist põnevat Eestist ka.
New Yorgi produtsent AceMo pritsib nii enda sooloprojekti kui ka mitmete koostööde alt välja pidevalt sedavõrd palju materjali, et on võimatu järge pidada. Aga tuleb välja, et selle kõige kõrvalt jääb isegi üht-teist riiulile, sest just ilmus kogumik "Unreleased Trax Vol. 1", mille tipphetk on "Ancestor Beat": minimalistlik breakbeat, mis ei mõju jõuliselt, vaid kuidagi pehmelt ja isegi suviselt.
Joe Goddard & Amy Douglas (Hard Feelings) "Holding On Too Long"
Selle nädala kõige ilusam lugu. Juba esimese kuulmise peale tekkis tunne, et andke mulle ainult üks pidu, kuhu minna, ja jooksen tuhatnelja kohale. Hot Chipi eestvedaja Joe Goddardi värske koostööprojekt Hard Feelings, kus lööb lisaks talle kaasa house-vokalist Amy Douglas, on esimese singli põhjal ikka väga paljulubav. Tõeliselt eepiline tantsumuusika, mida on patt kuulata kõrvaklappidega laisalt diivanil pikutades.
Flight Facilities "Lights Up (feat. Channel Tres)"
Comptoni produtsendi ja räppari Channel Tres gruuviv vokaal muudab vist iga loo kohe mitu korda paremaks. Austraalia duo Flight Facilities singel "Lights Up" oleks ilma tema laisa sõnauduta lihtsalt mõnus päikseline diskopõks, nüüd on see aga meeldejääv ja ülinakkav tantsumuusika, mis paneb pea hetkega õõtsuma.
Sammy Virji "Alright (feat. Lucy Virji)"
Kes oleks võinud arvata, et uue laine UKG ühe ägedaima produtsendi Sammy Virji õde on suurepärane vokalist? Nende koostööst sündis aga singel "Alright", mis jätkab Virji helget ja plastilist sound'i: bassid on justkui suured batuudid, mille peal siis sündid ja kogu biit ringi põrkab.
Kelly Lee Owens "Wake-Up (Loraine James Remix)"
Tore, kui vahel julgeb mõni artist remix'i puhul nii palju eksperimenteerida, et originaallugu on praktiliselt võimatu ära tunda. Loraine James on võtnud Kelly Lee Owensi loo "Wake-Up" algosadeks lahti, jättes alles ainult nihestatud vokaali ning õhkõrna meloodiajoonise, mis on aga uputatud hektilisse ja pidevalt end ümberdefineerivasse biidimerre.
Bert On Beats & Meri "Out Of My Life"
Vau, Bert On Beats ja Meelis Meri andsid koos välja häbitult funktsionaalse reivisingli, millesarnast pole Eestis juba aastaid nähtud. Siin on kõik olemas: house-klaver, kummitama jääv vokaalsämpel, reivihõiked ja huligaansed break'id. Kõigile neile, kellele vähegi bassimuusika korda läheb, peaks see lugu küll hetkega südamesse pugema.
Vaatamata sellele, et Frankie Animal on jäänud truuks oma juurtele ja nad püüavad tänaseni teha pehmet indie pop'i, on nende produktsioon aasta-aastalt üha paremaks läinud. Värske singli "Night & Day" puhul ei jää kõrva mitte niivõrd meloodia, vaid pigem just see viimse detailini lihvitud muusikaline ruum, kuhu lugu kuulaja viib. Kindlasti üks Frankie Animali seni parimaid lugusid.
Üllatav, et Arvamusfestivali tunnuslooks valminud "Malelaud" jõuab minuni mõnevõrra hilinemisega. Vaatamata sellele, et loo muusika on kirjutanud Marti Tärn ning sõnad Sten-Olle Moldau, kõlab see lugu ikkagi tõupuhta Vaiko Epliku loominguna. Ehk ei olegi Epliku loomingu võtmeks mitte niivõrd lood, vaid just tema arranžeering ja maneerid? Lugu iseenesest on mõnusalt veiderdav post-estraad, mis sobib nii kriitikute kuulamislauale kui ka kaubanduskeskuses taustaks mängima.
Kui tahate, siis nimetage mind fanboy'ks, aga tõepoolest: kõik viimastel kuudel ilmunud Bklava lood on siia valikusse mahtunud. Värske singel "Close To You" kestab küll vaid napilt üle kahe minuti, kuid tõestab end juba selle lühikese ajaga. Sulnis vokaal toetab lo-fi house'ist mõjutatud kerget Briti bassimuusikat, mis teeb lihtsalt tuju heaks.
Kurupt FM "Summertime (feat. Craig David)"
Ausalt öeldes pole ma kunagi Kurupt FM loomingut kuulates kindel, kas nad teevad seda kõike tõsiselt või on nende looming lihtsalt muusikaline mokumentaal (nagu sari "People Just Do Nothing") ning kuulajat veetakse ninapidi. Sellele vaatamata on värske singel "Summertime" koos Craig Davidiga mõnusalt nostalgiline tagasivaade aega, kus UK garage oli veel lahutamatu osa Briti popmuusikast.
Plaadifirma Lobster Theremin boss Asquith on kõige parem nendel hetkedel, kui ta vajutab gaasi sajaga põhja ja tulistab kuulajale kõrva, kus segunevad hardcore, UKG, jungle ja veel kümned hullumeelsed tantsumuusika alažanrid. Ka värske singel "Sofa Living" on maksimalistlik tantsuplahvatus, mis suudab imelikul kombel olla samaaegselt ekstaatiline ja laisk.
Footwork'i eksperimentalist DJ Manny lubab, et peagi Planet Mu alt ilmuval plaadil segab ta footwork'i elemente RnB'ga – lubadus, millest on vähemalt esmapilgul raske midagi arvata. Avasingel "Signal In My Head" viib aga täiesti teises suunas: sillerdavate süntesaatoritega ambientsest elektroonikaudust roomavad ootamatult välja jungle-trummid ja löövad kõik segamini. Tervik on sellele vaatamata ilus.
Boys Noize "All I Want (feat. Jake Shears)"
Hamburgi produtsent Boys Noize pole sel aastal veel kordagi märgist mööda lasknud ning värske singel "All I Want" ainult jätkab tema veatut rida. Huvitav on kuulata, kuidas ta ei häbene segada mahlakat elektroonikat EDM-ist tuttavate elementidega, ning see komplekt töötab imehästi. Võime ju nimetada tema loomingut kitšiks, aga kas see tähendab tingimata halba? Antud juhul kindlasti mitte.
Isaiah Rashad "Lay Wit Ya (feat. Duke Deuce)"
Pealtnäha võib Los Angelese räppar Isaiah Rashad meenutada tänaseks ehk kümneid teisi trap-artiste, aga tema taustades ja vokaalis on ikkagi mingisugune varjatud rauge funk, mis eristab teda kõigist teistest. "Lay Wit Ya" on ebanormaalselt laisk lugu, jääb isegi mulje, et Rashad ja Deuce ei viitsi oma suud lahti teha, et sõnad välja tuleksid, aga selles tekib mingi veider võnke, mis paneb loo õrnalt ringi põrkama.
Ell Murphy & Highrise "Letting Go"
Ei pääse me ka plaadifirmast Shall Not Fade. Produtsentide Ell Murphy ja Highrise koostöölugu "Letting Go" on UK garage'i musternäide: just niimoodi peakski kõlama UKG, kus on olemas mahlakas vokaal, tolmused ja lohakad trummid ning see kõik on põimitud nakkavaks tervikuks. Peole, peole, peole, eriti hea, kui see toimub veel mõnel kuumal suveõhtul rannas.
Produtsent Loufi mullu ilmunud singel "Formation" on nagu värviplahvatus: tilisevad-kilisevad süntesaatorid loovad katkendlikke rütmijupikesi ja moodustavad kokku helimaailma, mis mõjub värvikirevalt. Bassimuusika produtsent Otik kasutab seda sama emotsiooni, aga heidab sinna vahele veel veiklevaid break'e.
India Jordan "You Can't Expect The Cars To Stop If You Haven't Pressed The Button"
Plaadifirma Ninja Tune alt ilmunud India Jordani EP "Watch Out!" on kahtlemata üks selle nädala põnevamaid plaate. Hulljulge piire ülevat elektroonika, kus tantsulisus seguneb abstraktse helikunstiga. Singel, mille nimi mõjub ninanipsuna ka Tallinna linnaisadele, esitleb seda meelsust hästi: tänaval jalutades salvestatud ambient-helidest on Jordan pannud kokku hullu tantsujuraka, mis paneb kuulaja vägisi mööda tuba ringi kargama. Saundi mõttes meenutab lugu veidral kombel isegi Elkka megahitti "I. Miss. Raving"
Tony Allen "One Inna Million (feat. Lava La Rue)"
Mul pole aimugi, kuidas täpselt postuumselt ilmunud Tony Alleni album valmis, aga olen enam kui kindel, et vanameister jääks tulemusega rahule. See muusika varieerub salongijazzist huligaanse hip-hopini, kuid ei kaota seejuures kordagi fookust ning mõjub saundi mõttes tervikuna. Lugu "One Inna Million" koos Lava La Rue'ga on pehme RnB, mis võiks vabalt ka kommertsraadiotes igapäevaselt kõlada.
MF Doom & Czarface "Doom Unto Others"
Siia otsa veel musta muusika legende. MF Doomi staatuses ei kahtle ilmselt keegi ning postuumselt ilmunud album "Super What?" on samuti parimal võimalikul tasemel. 26-minutiline album on detailirohke tervik, kus lood sulavad ühte ja hoog ei rauge hetkekski, kuid kõige paremini näitab plaadi tugevusi lugu "Doom Unto Others". Veatu flow ja veiderdav jazzilik taust annavad kokku ühe Doomi karjääri parima loo.
Health & Nine Inch Nails "Isn't Everyone"
Helikeele poolest on Los Angeles bänd Health ja Trent Reznori autoriprojekt Nine Inch Nails täielik match made in heaven, mida näitab juba ka see, et Health on NIN-i ka ühel nende tuuril soojendanud. Värskel singlil "Isn't Everyone" saavad mõlema tugevused kokku: läbistamatu industrial-tumeduse asemel on see lugu üllatavalt helge ja popilik, kuid samas on siin siiski piisavalt jõudu ja kärisevaid kitarre, et rahuldada ka vanu fänne. Võimas lugu, loodetavasti sünnib sellest koostööst midagi head veel...
Patten "Eat Smoke (feat. Beans)"
Üllatav küll, aga kui kokku saavad Londoni produtsent Patten ja New Yorgi räppar Beans, siis sünnib sellest midagi (parimas mõttes!) Run The Jewelsi sarnast. Huligaanne elektrooniline taust, kuhu pritsitakse tigedalt peale katkematut sõnalaviini. Vabandage väga, aga ma tegelikult ei mäletagi, millal viimati Run The Jewels ise nii hästi kõlas...
Hakkan juba vaikselt Briti post-punk plahvatusest ära väsima, kuid õnneks toob Warpi alt oma plaadi "Bright Green Field" avaldanud Brightoni bänd Squid veidi värskust. Nende muusikas pole erilist gruuvi ega hoogu, pigem on seal doom'ilikult venivad bassid ja nihestatud minimalistlik jazz-võnge, kuhu siis vokalist Ollie Judge kohati midagi sõgedalt peale röögib. "Global Groove" on aga üks plaadi rahulikumaid ja ilusamaid lugusid.
Little Simz "Woman (feat. Cleo Sol)"
Briti hip-hopis pole praegusel ajal flow mõttes naljalt Little Simzile vastast: ta võib tulistada riime kõige kurjema elektroonilise tausta peale, aga suudab mõjuda hetk hiljem mahlaka jazzi taustal erakordselt sensuaalselt. Värske singel "Woman" koos Cleo Soliga on rikkalik, siin seisavad kõrvuti orkestreeritus ja seksikus, kuid lõplik tervik mõjub igati orgaaniliselt. Cleo Soli lauldud refrään on ka lihtsalt lummavalt ilus.
Undo K From Hot "Missing Information"
Kui vahepeal kaldus Death Gripsi trummar Zack Hill liialt müramaailma, siis tema värske projekt Undo K From Hot mõjub õnneks väga värskelt ja novaatorlikult. Siin kohtub täiesti talumatu kakofoonne müra uduse new wave'iga, kuid need kaks vastandlikku poolust ei kohtu kunagi, vaid muunduvad kuidagi loomulikult üksteiseks, või siis vastupidi võistlevad halastamatult omavahel. Palju korraga doseerida ei suuda, aga plaadi tipphetke "Missing Information" võite proovida küll.
Mak 10 & Scratcha DVA "Promise U"
Mainin küll tihti, kuidas produtsendid segavad oma loomingus Briti bassimuusika erinevaid alažanre, kuid sedalaadi tantsurosolje vaieldamatu don on ikkagi Scratcha DVA. Tema värske topeltsingel koos Mak 10'ga pole ka mingi erand, eriti hea on aga juba A-pool "Promise U", mille rütmiskeem lähtub UK funky'st, kuid sinna peale trügivad ka DVA'le omased hullud dub'ilikud trummid.
Kuula kõiki lugusid:
