Nädala parimad lood | Special Request, Laura Mvula, Peaches jt
Mõned kuulajad on kindlasti pettunud: minu parimate lugude valikkuse ei mahu midagi nädala kõige olulisematelt albumitelt ehk Lana del Rey ja Justin Bieberi uutelt kauamängivatelt. Kuigi need albumid midagi põnevat ei pakkunud, siis turgutavat, eriskummalist ja ootamatut muusikat jagus see-eest tervelt 25 loo jagu.
Harva on ühe filmi heliriba eraldivõetuna niivõrd tugev muusikaline tervik kui indie-õudusfilmi "Come True" puhul. Retroelektroonika duo Electric Youth poolt kokku pandud (kes said tegelikult tuntuks just tänu filmile "Drive"!) materjal on ambientne elektroonika, milles on samas veidral kombel kuhjaga kammitsetud energiat. Lugu "Rested", mille autor on filmi režissöör ja stsenarist Pilotpriest, ei liigu mitte kuskile, elektrooniline udu heljub vaevu aimatavalt, aga see on lummavalt kaunis.
Caribou "Sunny's Time (Kareem Ali Remix)"
Kui möödunud nädalal tõin Caribou värskelt remix-albumilt välja pigem tantsulisema pärli, siis produtsent Kareem Ali töötlus kammerlikust kummitusballaadist "Sunny's Time" on rahulikum. Tõsi, tantsubiit tiksub siingi taustaks, aga fookus on pigem nihestatud rütmidel ja tugeval atmosfääril.
UK garage'ist pole nädala kokkuvõtetes kunagi puudust olnud, aga Gemi värske EP "All Night" paistab kohe erakordselt silma: kui üldiselt on UKG singlid viimasel ajal produtseeritud sümpaatse laiskusega ja justkui ilma erilise hooleta, siis Gemi on oma uued lood väga täpselt paika kruttinud. Siin on hoogu, ootamatuid pöördeid ja väga ägedaid vokaalsämpleid. Lugu rubriigist "tahaks peole!".
Trummi ja bassi jõuab valikusse harva, aga õnneks ei ole selleski žanris huvitavad pärlid lootusetult kadunud. Londoni produtsent Freddie Dixon ehk FD kasutab oma värske singli "Bully" jaoks kavalalt ära vaikust: küsimus ei ole ka mitte drop'ides, vaid enne mõnusaid sügavaid basse laseb ta kõigepealt lool vaikselt kustuda, et siis jälle pauguga käima lükata. Minimalistlik, aga igati toimiv DnB.
Special Request "Elysian Fields"
Vaatamata sellele, et täna ilmus mitu suurt ja palju kõmu tekinud albumit (Justin Bieber, Lana del Rey), siis kõige huvitavam plaat on ikkagi Briti tantsumuusika legendi DJ-Kicks sarja mix-album. Huvitaval kombel ei kuule seal ainult paugutavat tantsumuusikat, vaid ka eklektilisemat kraami. Minu valik on aga ikkagi tõeliselt raju reivipärl, Special Requesti värske lugu "Elysian Fields". Trummid müdistavad ja taustal heljub imeilus elektroonia. Mida veel tahta?
Nick Hakim & Roy Nathanson "Moonman"
Kuigi Nick Hakimi loomingus on tihti olnud psühhedeeliat ja hullust, siis värske singel "Moonman" on pigem malbe jazzballaad, milles ei olegi nagu esmapilgul midagi huvitavat, kuniks loo viimasel minutil hakkab ilus koorik mõranema. Alt kiirgab ürgjazzi ja veiderdamist, isegi omamoodi androgüünset stiihiat. Tõeliselt kummaline lugu, mis saab lihtsalt ühel hetkel otsa ja jätab kuulaja ootele.
Ai kui äge see on. Laura Mvula, keda tunneme üldiselt pigem vaoshoitud ja jazziliku RnB poolest, katsetab sel korral hoopis retropopi vallas. Värske singel "Church Girl" kõlab nagu kuldaja Madonna ning seda parimas mõttes. Staadionipop, mis vaatab julgelt ajas tagasi, aga püsib siiski tänu produktsioonile selgelt 2021. aastas.
Alewya & Moses Boyd "The Code"
Egiptuse-Etioopia vokalist Alweya ning Briti moodsa jazzi tipptegija Moses Boyd panid värses singlis "The Code" seljad kokku. Tõsi, võib-olla oodanuks Boydilt midagi teravamat ja muusikaliselt rikkalikumat, kuid ka praegusel kujul – lugu hoiab käimas eriti nakkav trummikäik – on see igati mõnus suutäis kaasaegset autoripopi.
Polegi ammu nii rütmikat grime'i kuulnud. Briti bassimuusika produtsent MPH lükkab käima mõnusalt eriskummalise biidi, kuhu siis Sheffieldi MC Coco mõnuga riime peale tulistab. Kui viimasel ajal kipub underground grime kalduma liiga tumedaks, siis "Levelz 2 Dis" on vastupidi positiivne ja energiline.
Berliini produtsendi Sofia Kourtesise loomingus on alati olnud päikselisust ja suviseid meeleolusid ning värske lühialbum "Fresia Magdalena", mis ilmus Ninja Tune'i kõrvallabel'i Technicolour alt, on samuti tulvil helgust. Kuigi viielooline EP on ühtlane ning iga lugu vääriks tähelepanu, siis eriti mõnus on just õrna diskovõnkega "Nicolas".
Vegyn "Sometimes I Feel Like I'm Ruining Songs"
Londoni produtsent Vegyn avaldas lühialbumi "Like A Good Old Friend", mille provokatiivse nimega lõpulugu on üllatavalt vastuoluline: taustalt tuksuv biit lubab arvata, et ühel hetkel pääseb lugu paisu tagant ja läheb käima tantsurütm, aga seda ei juhtugi. "Sometimes I Feel Like I'm Ruining Songs" jääb laisalt tiksuma, mõnes mõttes võibki öelda, et Vegyn raiskas ühe klaveriballaadi peale hea house-biidi. Teisalt ronib lugu just tänu sellele kuklasse kummitama.
Kideko, Havoc & Lawn "Better Move"
Kes vähegi kursis Briti viimaste aastate house'iga, siis Kideko nimi ei tohiks kindlasti võõras olla. Kuigi tema looming on kohati ka üsna üheplaaniline funktsionaalne nätakas, siis värske singel "Better Move" on imekaunis hea tuju plahvatus. Saundide mõttes ei meenuta koostöös Havoci & Lawniga valminud singel isegi mitte Briti house'i, vaid pigem parimas mõttes nullindate french touch'i.
Folamour "The Journey (feat. Zeke Manyika)"
Prantsuse tantsumuusikaga ka jätkame. Praegu küll reisida ei saa, aga produtsent Folamour viib oma värske singliga "The Journey" mõne prantsuse kuurordi rannabaari. Lebad kuuma päikese käes liival, higistav õllepudel liiva pistetud ja eemal olevast baarist kõlab just see lugu. Neli minutit troopilisi rütme ja lõppematut suve.
Oot-oot-oot, mis asi see nüüd on? Legendaarne Kanada punkpopi artist Peaches on liikunud Jack White plaadifirma Third Man Records alla ja selle asemel, et hakata siis tegema tõsisemat muusikat, keerab ta hoopis täielikku jaburusse. "My pussy wear a mask, take cover from the spray". Rohkem vist polegi vaja öelda, kuulake ja imestage.
Hiatus Kaiyote "Get Sun (feat. Arthur Verocai)"
Melbourne'i psühhedeelse popi ansambel Hiatus Kaiyote jätkab sama rada, mille poolest nad tuntud on. Värske Brainfeeder'i alt ilmunud singel veiderdab ja vingerdab ringi, seal on ürgset ja arhailist jazz'i, omal kummalisel moel 1960. aastate klassikalist popmuusikat ja nakkavat moodsat neo-soul'i. Täpselt selline materjal, mida Brainfeederi alt ootakski.
Soul Clap "Peace Love Unity Respect"
Ameerika produtsentide duo Soul Clap andis välja juba teise (!) EP sel aastal, värske lühialbum "Force" jätkab aga juba tuttava kvaliteediga. EP lõpulugu "Peace Love Unity Respect" on mõnus kuueminutiline gruuv, kus vilisevad retrosüntesaatorid ja sillerdab elektrooniline udu.
Boys Noize "Ride or Die" (feat. Chilly Gonzalez & Kelsey Lu)"
Kui varem on Saksa produtsent Boys Noize teinud väga raju tantsukütet, siis värske singel "Ride or Die" tundub esmapilgul üllatav. Kas tõesti on ta teinud nüüd hoopis kammerliku elektroonilise ballaadi? Kaua ei tule aga oodata, õige pea tuleb biit sisse ja sellest moodustub kokku pisut kummituslik klubibänger.
Baauer "DDOKIBOKKI (feat. Omega Sapien)"
Tore kuulda, et trap'i pioneer Baauer teeb ka ikka uut ja põnevat muusikat. Tema värske singel "DDOKIBOKKI" koos k-pop bändi Balming Tiger liikme Omega Sapieniga on mõnusalt robustne ja lollitav hip-hop, mis ei ürita minna kaasa moodsa trap'i lainega, vaid haarab saunde selle žanri juurtest.
Vaatamata sellele, et Defected Records on üks legendaarsemaid house-plaadifirmasid, siis tundub, et nemadki hakkavad vaikselt laiemat pilti vaatama. Atlanta laulja-laulukirjutaja Hadiya George'i värske singel "Hot Flavor" võtab elemente salongijazz'ist, hip-house'ist ja moodsast diskost, kokku moodustub lihtsalt imekaunis popmuusika, milles on stiili ja gruuvi.
Sarnasel lainel ka jätkame. New Yorgi duo Lion Babe seisab alati ühe jalaga funk'i ja soul'i klassikute poolel, kuid tema produktsioon ja saundid on alati moodsad ja suhestuvad kaasaegse popmuusikaga. Värske singel "Never Before" jätkab viimaste aastate trendi, kus neo-soul'i ja RnB vokaal kohtub disko esteetikaga. Mingil imelikul kombel töötab see mudel pea alati.
Guedra Guedra "People's Cabaret"
Võimalik, et Maroko produtsendi Guedra Guedra debüütalbum "Vexillology" on üks selle aasta seni parimaid plaate. Tema loomingu aluseks on Aafrika folkmuusika, kuid see on segatud mahlaste bassidega ja elementidega kõikvõimalistest tantsmuusika žanritest. Seal on footwork'i, jungle'it, house'i ja techno't, kuid täiesti äratundmatult, vaevu aimataval kujul. Singel "People's Cabaret" on kindlasti üks albumi tipphetki.
Kolleeg Merit Maarits ütles DJ Black Low värske albumi "Uwami" kohta hästi: selline tunne, nagu üks ja sama lugu mängiks. Ja tõepoolest, kelle jaoks pahe, kelle jaoks voorus, sest mulle selline paari üksiku elemendiga mängimine vastupidi meeldib. Kui niiviisi kõlaks kogu Aafrikast tulev house, siis ma vist muud ei tahaksi kuulata: täiesti sürreaalsete rütmide lõppematud kordused mõjuvad lõpuks isegi veidi loitsimisena. Eksootika tuuakse otse koju kätte, soovitan sellele võimalus anda.
Tunne, mida muusikalt kuulates taga ajan, on see, et ma ei suudaks mõnd lugu või albumit esimese korraga lahti muukida. Brooklyni produtsendi Despina värske EP "Data Soft" on just selline muusika: ühest küljest on tema rütmidest ballroom'i mõjutusi, kuid teisalt on kõik lood veidralt steriilsed ja elutud, otsekui tehisintellekti produtseeritud. Tänu sellele moodustuvad aga täiesti ebareaalsed rütmimustrid, mis ei jälgi pealtnäha ühtki loogilist skeemi. Lugu "Choker Release" oleks näiteks mõnus pähkel, mille tantsupõrandal olevatel inimestel juhe täiesti kokku ajada.
Arcade Fire & Owen Pallett "Loneliness #3 (Night Talking)"
Just mõni aeg tagasi hakkasin voogedastusplatvormidelt otsima, kas Spike Jonze ulmeromansi "Her" hingekriipiv heliriba on kuskilt kättesaadav, ja võta näpust! Nüüd andsid Arcade Fire ja Owen Pallett selle esmakordselt ametlikult välja ja see materjal pole vahepealsete aastatega grammigi oma mõjust kaotanud. Pigem hakkab see õhkõrn muusika koroonapandeemia tõttu hoopis valusamalt tööle ja kisub lahti haavad, mille olemasolust me polnud isegi teadlikult. Peakski selle filmi nüüd riiulist uuesti üles otsima...
Ansza "Some Kind of Blue (feat. Minny Juno)"
Noor Leedsi produtsent Ansza teeb küll muusikaliselt alles oma esimesi samme, kuid tema värske singel "Some Kind of Blue" kõlab juba ootamatult profilt. Tumeda UKG biidi peale lausub vokalist Minny Juno väga laisalt ja ükskõikselt riime, millest moodustub kokku midagi magamistoapopi, pehme tantsumuusika ja neo-soul'i vahepealset. Väga äge ja praktiliselt tundmatu lugu, millel on vaid mõnisada kuulamist.
Kuula kõiki lugusid siit:
