Nädala parimad lood | The Chemical Brothers, Flying Lotus, Villemdrillem jt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
The Chemical Brothers Autor/allikas: CAP / Scanpix

Selle nädala muusikat kuulates tabasin end korduvalt mõttelt, et paljud lood võinuks vabalt ilmuda ka mitukümmend aastat tagasi, kuid see ei tähenda, et need kõlaksid praegu kuidagi tolmuselt. Seega 20 lugu ajatut pop- ja tantsumuusikat on siin.

CHVRCHES "He Said She Said"

Ühest küljest pole CHVRCHES'i muusikalises mudelis kunagi midagi erilist olnud – steroididel süntpop, mis sillerdab, paugutab ja kaldub vägisi kitši poole –, kuid teisalt on nende kõlapilt siiski unikaalne ja naljalt keegi teine midagi sarnast ei tee. Värske singel "He Said She Said" jätkab vanad head tuttavat mudelit: kriiskavad vokaalid, kiledad süntesaatorid ja maksimalistlik produktsioon. Ehk mitte nende parim lugu, aga üks tugevamaid üle pika aja kindlast.

Jorja Smith "Gone"

Mõnes mõttes liigub Jorja Smith oma loomingus üha konservatiivsemaks: esimese singlid olid terava elektroonilise produktsiooniga, värske materjal keskendub rohkem naturaalpillidele ja on palju pehmem. Uue singli "Gone" näitel võib aga öelda, et tema laulukirjutus on läinud palju detailsemaks ja väljapeetumaks, siin on elegantsi ja profilt teeseldud laiskust. Ilus muusika.

cupcakKe "Mosh Pit"

Ja nüüd vastupidi lugu, mis ei üritagi viks ja viisakas olla, aga kas cupcakKelt saakski seda oodata? Bassid paugutavad, Chicago räppar cupcakKe räuskab sinna peale ja isegi ilma videota kujutan ette vähestes riietes tantsijaid selle loo järgi twerk'imas. Selles lihtsakoelisuses ja etteaimatavuses aga ongi cupcakKe võlu, sest ta on oma tantsulise hip-hopi mudeli väga hästi paika timminud.

Cameo Blush "Lucky"

Londoni produtsendi Cameo Blushi värske singel "Lucky" on ambitsioonikas elektroonika, mis sobib küll ka pimedasse ööklubisse, kuid selles loos peitub tegelikult nii palju rohkem. Tumedad süntesaatorid on peidetud sädelevate kilinate-kulinate keskele ning kusagilt kaugusest kõlab vokaal, mis meenutab nullinade eurodisco't. Cameo Blush loob maailma, kus nostalgia seguneb moodsate saundidega, ja need kõlavad vapustavalt hästi kokku.

Flying Lotus "Black Gold (feat. Thundercat)"

Pole kindlasti esimene kord, kui seda Flying Lotuse loomingu puhul tunnen, aga siiski: miks see lugu nii lühike peab olema? "Black Gold" on 2021. aasta kõige ilusam poplugu, kus kõik on paigas: mõnusalt udune biit, pompöösne produktsioon ja Thundercati sulnis vokaal. Ainus variant on seda poolteist minutit kestvat lugu lihtsalt viis-kuus korda järjest kuulata!

Bicep "Siena (feat. Clara La San)"

Kuigi Belfasti produtsentide duo Bicepi aasta algul ilmunud album "Isles" oli niigi juba tugev tervik, siis värske deluxe-versioon lisab juurde kolm lugu, mis on uskumatult head. Võinuks kõik need palad siin eraldi esile tõsta, aga kõige meeldejäävam on neist kindlasti "Siena": reivihõnguline biit ei muutu hetkekski liiga funktsionaalseks, vaid hõljub otsekui ekslevalt ringi. Kirsiks tordil on ka lummav vokaal Clara La Sanilt.

Le3 Black "Black Pluto"

Viimasel ajal ei viitsi suurt osa uuest grime'ist isegi lõpuni kuulata, kuna biidid on lihtsalt üheülbalised tumedad tiksumised, kuhu siis tüübid kurja häälega peale jauravad. Londoni produtsendi Le3 Black värske EP "3 Link" on selles suhtes positiivne erand, kuna siin on mõnusat hullust, mis toob isegi meelde Dizzee Rascali algusaegade materjali. Singel "Black Pluto" murrab mõnuga tantsumuusika mustreid ja ehitab sellest hoopis abstraktse elektroonilise terviku.

Lord Pussywhip "500 Gallons"

Ei teadnud varem midagi Islandi produtsendist Lord Pussywhipist, kuid seda meeldivam oli üllatus. Tema materjal esindab muidugi parimas mõttes islandlikku veidrust, võttes aluseks justkui kõige karmima reivikütte, aga pannes selle kõlama n-ö mängutoosimuusikana. Bassid on klõbisevad, saundid ülijuustused ja tervik lihtsalt naeruväärne, aga selles on mingi veider ja seletamatu võlu. "500 Gallons" kõlab umbes nii, nagu kuulaksid kõige rajumat jungle'i bängerit Luxexpressi kõrvaklappidega...

Gorgon City "Tell Me It's True"

Enamik inimesed ilmselt ütlevad, et Briti peavoolu house on etteaimatav ja tühi, aga mul tekitab see juba aastaid mingit turvatunnet. Muidugi, seal polegi midagi üllatavat, aga vahel on just tore, kui mõnes asjas saab kindel olla. Superstaaridest Briti house'i duo Gorgon City värske singel "Tell Me It's True" on just näide sellest: nakkav vokaal, by the book piano house ja drop, mis sobiks vabalt ka suvistele suurfestivalidele, kui need kunagi jälle toimuvad...

Little Simz "Introvert"

On huvitav, kuidas Little Simz liigub oma loominguga pidevalt Briti hip-hop'i trendidele vastuvooli. Siin ei kuule trendibiite, mis kõlavad üldiselt sealses räpi- ja grime'i-skenes, pigem on tema taustad jazzilikud ja meenutavad rohkem boom bap'i. Ent siin pole ka mingit vanakooli, vaid iga tema järgnev lugu on novaatorlik ja julge, katsetav ja žanriülene. Värske singel "Introvert" on võimas kuueminutiline suurteos, mille lakkamatu sõnalaviin ja orkestreeritud taust sobivad valatult kokku.

Eomac "All The Rabbits In The Tiergarten"

Värske album "Cracks" on kahtlemata Dublini produtsendi Eomaci kõige tugevam looming seni. Siin on mingi erakordselt lai vaade elektroonilisele muusikale kui sellisele: mõjutused industrial'ist, electro'st, house'ist ja techno'st on kõik tuntavad, kuid muusika on omanäoline ja eriline, tõeliselt tugeva autorikäekirjaga materjal. Plaadi lõpulugu "All The Rabbits In The Tiergarten" mõjub isegi visuaalselt, Eomaci helikeel on lihtsalt nii rikkalik, et paneb peas ootamatud pildid sähvatama.

The Chemical Brothers "The Darkness That You Fear"

Mulle meeldib, et üle 40 aasta tegutsenud The Chemical Brothers loob muusikat otsekui väljaspool aega: nende looming ei järgi otseselt trende, kuid ei mõju samas ka nostalgiliselt. Värske singel "The Darkness That You Fear" võinuks vabalt ilmuda 1990. aastatel: siin on big beat'i kuldajastu hõngu, ent see on produtseeritud nii rikkalikult ja mahlaselt, et võiks vabalt murda ka praegu edetabelitesse. Aga vaevalt see juhtub, sest selles loos pole per se midagi sellist, mis sarnaneks moodsale popmuusikale.

Dark0 "Shining Star"

Selles, et trance murrab juba pikemat aega tantsumuusikasse tagasi, pole mingit üllatust. Kahjuks suudavad aga vähesed produtsendid selles vallas midagi huvitavat ära teha. Erandiks on aga Londoni produtsent Dark0, kes suudab kõige karmima otsa trance-paugutamise ühendada mingi lummava iluga. Tema värsket singlit "Shining Star" võib tinglikult nimetada isegi trance-ballaadiks. Õhkõrn vokaal hõljub pikka aega häguses elektroonilises udus, kuniks lugu lõpu eel ootamatult käima plahvatab.

SW2 & Moses Boyd "Dirty South (Sully Remix)"

Pole vist kahtlustki, et viimase aja kõige huvitavam tegija Briti moodsas jazzis on Moses Boyd, kes segab häbitult jazztraditsioone kõige hullumeelsema tantsumuusikaga. Kuigi värske topeltsingel "Bridge the Gap / Dirty South" pole võib-olla nii silmapaistev kui aasta algul ilmunud loo "2 Far Gone" uusversioon koos Katy B'ga, siis üht-teist põnevat on siingi. Eriti just Sully töötlus, mis on otsekui drum and bass naturaalpillidega: muidugi, see on puhtalt illusioon, elektrooniline taust on seal täiesti olemas, aga vähemalt mõneks hetkeks petab ära küll.

Baltra "Baby"

Vaatamata sellele, et Philadelphia päritolu produtsendi Baltra karjäär algas lo-fi house'i skeenest, on tema muusika spekter tänaseks palju laiem. Üldse tundub, et mõni aeg tagasi plahvatanud tolmuse house'i pomm tõi kaasa kümneid produtsente, kes teevad tänaseks kõige huvitavamat moodsat tantsumuusikat. Baltra iseloomulikuks jooneks on läbi kogu karjääri olnud kaldumine magusa popmuusika poole: tema lugude mustrid meenutavadki tihti pigem poplugusid, kus vokaalid on tugevalt esile tõstetud ja produktsioon katab loo justkui omaloodse kitši-glasuuriga. Singel "Baby" esindab seda parimas mõttes.

Amber Mark "Worth It"

Unustan pidevalt ära, et Amber Mark on USA muusik ja seostan teda hoopis Briti RnB skeenega. Teisalt ei ole selles ka midagi imelikku: tema jazzilikes taustades ja sulnis vokaalis on midagi sellist, mis kõlab kokku pigem Jorja Smithi kui Ameerika paugutava musta muusikaga. Peagi ilmuva albumi esiksingel "Worth It" on klassikaline salongi-RnB, mis oma stiili poolest sobiks vabalt isegi mõnda Bondi filmi. Ja jälle tulevad need seosed UK-ga...

Honey Dijon "Downtown (feat. Anette Bowen & Nikki-O)"

Kes on kuulanud vähemalt üht Honey Dijoni lugu, teab hästi, mida siit oodata: nakkav ja ülimalt tantsuline peomuusika. Seega meenutan hoopis oma elu parimat peoelamust ainsaks jäänud Sweet Spoti festivalilt. Tuiad festivalialal ringi, kuulad mingeid Eesti artiste, tunned end nii, nagu ühel suvefestivalil tundma peaks. Kõik on tore. Aga siis lähed Kultuurikatla black box saali ja seal toimub keset päeva maailma parim pidu. Honey Dijon tegi seal sellise tunniajase set'i, mis ei andnud võimalust hetkekski tantsimist lõpetada. Viimasel ajal mõtlen sellele peole aina enam...

Kareem Ali "Feelings Never Go"

Armastan elektroonikat, mis liigitub kategooria "muusika öistel tänavatel kondamiseks" alla. New Yorgi produtsendi Kareem Ali singel "Feelings Never Go" on just midagi sellist: otsekui pisut veniv ja loid house, kuhu peale Kareem Ali ise laisalt lausub. Lugu ei võta seejuures kordagi liialt pöördeid üles, vaid jääbki ootele. Pange klapid pähe ja minge tänavavalgustite valgel seiklema. Võite vabalt ka tühjadel tänavatel tantsida – loos on siiski ka piisavalt hoogu –, sest lähiajal klubisse nii või teisiti ei pääse.

Villemdrillem "Tundnud nii (feat. Heleza)"

Selle nädala kõige olulisem pophitt Eestist. Sõltumata sellest, kas teile meeldib Villemdrillemi looming või mitte, siis pole midagi öelda: Nublu kõrval on ilmselt just tema see Eesti muusik, kellel on kõige enam oskust panna kokku vastupandamatuid poplugusid, mis lihtsalt töötavad. Kuigi Villemdrillemi debüütplaadil "vd" on ka eksperimentaalsemat kraami, siis just singel "Tundnud nii" näitab tema võimeid parimal kombel. No kuulake lihtsalt seda Heleza lauldud refräärni, midagi nii nakkavat tehakse Eesti muusikas harva.

Snoop Dogg "Left My Weed (feat. Devin the Dude & J Black)"

Veidral kombel ei räägi praegusel ajal Snoop Doggist enam mitte keegi. Muidugi, ta on näinud loominguliselt paremaid aegu, aga iga kümnendajärgulise trap-artisti uuest singlist tehakse kohe uudiseid. Doggi värske albumi "From Tha Street 2 Tha Suiters" ilmumisest ei rääkinud aga ükski väljaanne. Eks see pooletunnine album järgib paljuski klassikalist bassist saundi, mida oleme kuulnud juba kümnetel Snoop Doggi albumitel, kuid plaadi lõpulugu "Left My Weed" on üllatavalt pehme ja sulnis RnB.

Kuula kõiki lugusid siit:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: