Kodune kultuurisoovitus | Villemdrillem seisab väljaspool skeenesid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Villemdrillem Autor/allikas: Nikita Turok

Üksikute singlite kaudu pole mulle Villemdrillemi looming kunagi liialt korda läinud – kuigi koos Elina Borniga tehtud "niiea" oli parim Eesti poplugu eelmisest aastast! –, tänu debüütalbumile saan aga viimaks aru tema helikeelest ja loomingulistest taotlustest.

Lihtne on kuulata Villemdrillemi esikplaati "vd" ja öelda: no selge, jälle üks uus mõminaräppar. Või siis Soundcloud'i räppar, nimetagem kuidas tahes. Need on aga lihtsalt null-mõisted, mis on tänaseks igasuguse tähenduse kaotanud, kuna sellest skeenest on juba ammu arenenud välja musttuhat pisemat alažanrikest, mis sarnanevad üksteisega vaid tinglikult. Pigem on "vd" särtsakas nooruslik popmuusika, mis kõlab kommertslikult, aga ei kasuta samas kordagi tuttavlikke ja triviaalseid muusikalisi skeeme.

Mul on alati olnud mingi probleem Villemdrillemi vokaaliga. Tema justkui ükskõikne ja n-ö poole vinnaga laulmine on mõjunud poosina, justkui üritaks ta oma nõrka fraseerimist ja algelist flow'd varjata cool'i teeseldud karakteri taha. Korduvalt albumit kuulates saab aga selgeks, et klassikalise räppari asemel on ta lihtsalt kuskil vahealas: ta ei kaldu sedavõrd luuletaja ja spoken word artisti poole kui Eik, ent tema laulus on mingisugune dissonants ja ebakorrapärasus, mis muudab ta vähemalt kodumaises popmuusikas täiesti unikaalseks.

Üllaval kombel ei leiagi Villedrillemile head võrdlust Eestist, küll aga meenutab tema looming Briti hip-hopi pioneeri The Streetsi. Kuulake näiteks lugu "Sinuta" koos Boipepperoniga: taustal kõlab just selline arhailine ja isegi funktsionaalne bassimuusika, mille peale sobiks Mike Skinner igati sõnu pritsima. Tõsi, Villemdrillem on kordades musikaalsem ja meloodilisem, ent nad mõlemad kehastavad justkui regular guy Greg'i, kellega on lihtne samastuda. Kutt meie keskelt, mitte mingi macho ega tõusik, vaid sümpaatne, sõbralik ja aus kuju.

Rõõm näha, et plaadifirma Universal suudab viimasel ajal leida üles noored Eesti artistid, kellel on julgust ja ideid, et murda kodumaise popmuusika aegunud klišeesid. Kuu aega tagasi ilmunud Heleza debüüt-EP ja Villemdrillemi kauamängiv – kui 20-minutilist albumit saab täispikaks plaadiks nimetada? – näitavad, et Eesti muusikas on praegu väga head ajad.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: