Kodune kultuurisoovitus | "Two Distant Strangers" ei karda provotseerida

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Two Distant Strangers" Autor/allikas: Netflix

Kui üldjuhul on lühifilmide Oscarite võitjad Eestis üsna kättesaamatu materjal – neid näidatakse enamasti USA-s erilinastustel, üksikutel filmifestivalidel või geoblokeeringuga voogedastusplatvormidel –, siis tänavu on õnneks ka näiteks Netflix üht-teist endale üle ostnud. Parima lühifilmi Oscari võitnud "Two Distant Strangers" väärib kindlasti vaatamist.

Pooletunnise "Two Distant Strangersi" lugu kõlab kahjuks liigagi tuttavalt. Räppar Joey Badassi kehastatud tegelane ärkab pärast esimest kohtingut uue kallima korteris. Leppinud kokku, et nad lähevad peagi uuesti välja, asub tüüp kodu poole, ent puutub tänaval kokku rassistliku politseinikuga. Režissöör Travon Free sai filmi jaoks inspiratsiooni Georg Floydi surmast, kuid ta ei soovinud teha lihtsalt kriitilist draamat: koos kaaslavastaja Martin Desmond Roega keeravad nad sellele olukorrale kümme vinti peale ja lükkavad käima "Groundhog Day" laadse lõppematu päeva.

Üllataval kombel on Free ja Roe lühilugu saanud palju kriitikat, kuna nad kujutavad väidetavalt politseivägivalda liiga meelelahutuslikult ega suhtu seetõttu probleemi austavalt. Kas saab üldse jaburamat etteheidet olla? "Two Distant Strangers" võtab väga teadlikult aluseks mustanahaliste huumoritraditsiooni – mis ei häbene olla samaaegselt nii labane kui ka terav –, kuid murrab kiirelt komöödia piiridest välja ja mõjub pigem provokatiivse õudusloona. Kas on midagi hirmsamat sellest kui see, et sa ei saa koju minna, kuna enne kohale jõudmist sind tapetakse? Ilmselt mitte.

Minu jaoks kirjeldab tõeliselt õnnestunud lühifilmi see, kui tegelikult võinuks vabalt samast materjalist ka täispika linateose välja pigistada. "Two Distant Strangers" vastab just sellele kriteeriumile: pooletunnise kestvuse juures on linalugu lausa pöörase tempoga, sündmustik on tihedalt kokku surutud, mis aga aitab fookusesse tõsta need vähesed detailid, mis päriselt olulised on. Režissöörid provotseerivad vaatajat mõnuga, tekitades empaatiat tegelaste suhtes, kes seda grammigi ei vääri. Reaalsuses aitab aga just see rõhutada veelgi tugevamalt politseivägivalla ebamoraalsust.

Võib ju öelda, et "Two Distant Strangersi" tunnustamine parima lühifilmi Oscariga on poliitiline ja mingis mõttes isegi turvaline valik, aga samas aitavad sellised lood, mis ühendavad julge sõnumi meelelahutusliku vormiga, ka laiemalt lühifilmide väärtust tõsta. Lisaks kõigele on ikkagi oluline esile tõsta fakti: Travon Free on esimene mustanahaline lavastaja, kes lühifilmide kategoorias võitnud.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: