Kodune kultuurisoovitus | Lahjendatud psühholoogiline õudusfilm "Things Heard & Seen"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Things Heard & Seen" Autor/allikas: Kaader filmist / Netflix

Õudusfilmidel on üks olemuslik probleem, mis lõikab ära suure hulga vaatajad: on paraku palju inimesi, kellele ei meeldi saada hirmutatud. Kuigi ka Netflixi jõudnud värske psühholoogiline õudusfilm "Things Heard & Seen" räägib psühhopaatidest ja kummitustest, võib seda igati soovitada ka kõigi õuduspelglikumale vaatajale. Hirmutamisest ei pääse, aga see on nii lahjendatud kujul, et suuremaid vaimseid traumasid ei tohiks tekitada.

Kuigi lahjendatud õudus võib olla heaks sillaks vaatajatele, kes muidu hirmust ja õõvast kaarega mööda jalutavad, siis tõsiusklikele žanrifännidele on selline lähenemine tagasilöök. "Things Heard & Seen" lugu on niivõrd tuttavlik, et mõjub isegi naeruväärselt: perekond kolib ajaloolisse maamajja, lootuses paremale elule. Muidugi elavad seal lisaks neile ka kunagiste omanike vaimud ja elu muutub kiirelt hoopis talumatuks põrguks. Üllatus-üllatus. Kui sellest veel väheks jääb, siis režissöörid Shari Springer Berman ja Robert Pulcini​ on sinna juurde lisanud ka mõraneva abielu temaatika, kus mees kaldub vähehaaval hullumeelsusele. Oeh.

Kõik pole tegelikult ikkagi nii lootusetu. Elizabeth Brundage romaanil põhinevas linaloos on õnneks piisavalt emotsionaalset sügavust ja mitmetahulisi karaktereid, et vaatajat mõnda aega küljes hoida. James Nortoni ja Amanda Seyfriedi pingpongitav suhtemäng meenutab möödunud aasta üht tugevamat filmi, Sean Durkini "Pesa" ("The Nest"). Erinevus on aga selles, et kui "Pesa" julges lahendada oma süžee​ lihtsalt inimloomuse varjatud karide pinnalt, siis "Things Heard & Seen" kuhjab sama idee üle arusaamatute kummituste ning taeva-põrgu motiividega, mis ei vii kuhugi välja, vaid ajavad lihtsalt üldpildi lootusetult segaseks.

Neil hetkedel, kui "Things Heard & Seen" siiski oma käigu leiab ja täppi paneb, saab ekraanil näha üht viimase aja võikamat psühhopaati. Mõneti meenutab seegi õudussaagat "Amityville'i õudus" või Kubricku legendaarset "The Shiningut", kus peategelase hullumine seotakse kokku kummalise-kurjakuulutava majaga. Antud juhul see idee just kõige paremini tööle ei hakka, küll aga kannab James Norton selle rolli vapustavalt hästi välja ning vähemalt nende üksikute momentide nimel tasub filmile võimalus anda.

Tõsiasi on aga see, et õudusfilmide kirjutamata reegel – pooleteise tunniga võiks oma loo ära rääkida – võinuks kehtida ka "Things Heard & Seen" puhul. Kahetunnise kestuse puhul hakkab triviaalne lugu paratamatult venima ning kohti, kus montaažilaua taga võinuks vabalt minuti-paar maha lõigata, märkab ilmselt iga vaataja. Pisut lühemana jaguks ilmselt filmile ka rohkem kiidusõnu.

Oma sihtgrupp on aga filmile kindlasti olemas: nagu juba mainisin, siis õuduspelglike vaatajate jaoks võiks "Things Heard & Seen" olla hea sissejuhatus žanrikino maailma. Sealt edasi saabki ainult paremaks minna!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: